E-raamat ei ohusta ehedat raamatut, vaid copyright’i
Kas avaliku ja erahuvi vahekord vaadatakse valgustuse ideaalide sihis üle?Seoses Google’i massilise raamatukogude digitaliseerimisprojekti ja kaudsemalt ka failivahetusprogrammi Pirate Bay eestvedajate üle peetava kohtuprotsessiga on taas kerkinud tulipunkti e-raamatuga seonduvad teemad. Eestis räägitakse kõige rohkem sellest, mis saab e-raamatu ajastul ehedast raamatust ning muretsetakse meie kirjanike autoriõiguste pärast.
Arvan, et e-raamatu ja eheda raamatu vastuolu on üle dramatiseeritud. Esimeste sagedase tarbijana ei ole ma rõõmustanud oma abikaasat, kes loodab korterit ummistava raamatulaviini tagasitõmbumist. Paradoksaalselt tuleb tunnistada, et e-raamatu lai kättesaadavus on pigem suurendanud kui vähendanud mu eheda raamatu oste, sest viiteid süvenemist vajavatele asjadele tuleb arvuti vahendusel palju rohkem kätte. Midagi sarnast on kinnitanud ka mitmete ajakirjandusväljaannete kogemus: avalikud võrguversioonid on tarbijaskonda juurde toonud. Muusikapiraatluski pole legaalset müüki armutult hävitanud, kuigi kompaniide vastavasisuline kurtmine on häälekas. Suurimaid lemmikud ostetakse ikka originaalidena. Nagu Priit Kruus läinud reedel rahvusraamatukogus kõnekoosolekul „E-raamat ja ehe raamat„ tabavalt märkis, peab Eestis tavaline raamat veel e-raamatule reklaami tegema. Nagu näitas Sass Henno juhtum, ei saavuta võrgus vabalt kättesaadav kirjandusteos iseseisvalt avalikkuse tähelepanu ja on hiljem raamatunagi täiesti müügiedukas. Ma ei kujuta ette, et ma oma lastele hästi kujundatud lasteraamatu asemel laptop’i või lugemisekraaniga taskutelefoni kätte annaksin. Ka täna ülipopulaarse „Videviku” sarja seni eestindamata raamatuid ei püüdnud ma tütrele hankida failivahetusprogrammidest, vaid soetasin Apollost paperback’i.
Google ohustab
Kuigi olen kodumaist võrgukirjandust üksjagu sirvinud, ei kujuta ma ette, et tõeliselt armsaid autoreid sülearvutis naudiksin. Tõnu Õnnepalu tahaks ikka lugeda armsatest, omaenese ääremärkusi ja joonimisi võimaldavatest pärisraamatutest. Samuti Hasso Krulli, hoolimata sellest, et ta ise on suur võrguvabaduste ja -kirjanduse eestseisja. Arvan, et kõik raamatutega tegelevad institutsioonid peaksid küll väga mõtlema e-raamatu ajastu uudsetele võimalustele. Kuid täna ei julgeks eheda raamatu osas küll kellelegi mingit kahandavate korrektiivide vajadust ennustada. Meie raamatukogundust ja kirjanduselu kohitseb täna märgatavate veerandike võrra ikka Eesti riik ametis kultuuriministri kehastuses, mitte e-raamatud ja Google.
E-raamatu arengust võiksid raamatusõbrad vaid võita. Neid lootusi näib aga lähiaastatel miljoneid raamatuid digitaliseerinud Google tõepoolest ohustavat, nagu kirjutab selle aasta teises New York Rewiew of Booksis valgustusaja raamatulevi juhtivaid asjatundjaid Robert Darnton. E-raamatuga seonduvad õiguslikud ja majanduslikud asjaolud on täna segased ja valdkonna tulevik suur küsimärk. Ometi on Darntoni paatos selge: uurimise eesmärgil peaksid raamatud olema lugejaile kõikjal kättesaadavad. Tänane Interneti ja e-raamatuga seonduv revolutsiooniline situatsioon raamatulevis annab tõepoolest lootusi, et võiksid täituda kunagised valgustajate ideaalid kõigile kättesaadavatest teadmistest, kõiki teadmisi sisaldavatest kogudest ning Kirjasõna vabariigist, millega ümberkäimisel pole kodanikel muid piire peale talendi. Valgustusele vaatamata on teadmiste vaba leviku ideaal seni ikka suurema või väiksema piiratusevarjuga kaetud olnud.
Loosungid nagu „Avatud kõigile” Bostoni raamatukogu sissekäigu juures pädevad ka seisuslikke ja varanduslikke piire üksjagu kahandanud liberalismi tingimustes vaid osaliselt. Rikkal ja haritud Põhjamaadelgi on läinud sajandil komplekteerimisvaldkonnad eri riikide raamatukogude vahel ära jaotatud, et katta valdkondi, mida suuremates riikides on lihtsam teha. Eesti oma hilise ärkamise, okupatsiooni, väiksuse ja vaesusega on sellest ideaalis kõigile avatud teadmisteparadiisist eriti ära lõigatud. Meie teadusraamatukogud on ikka olnud silmitsi valusa paratamatusega, et tuhandete oluliste raamatute seast saab soetada vaid mõned.
Kui õhtumaa riikide seadusandluses oli varauusaegsel formeerumisperioodil avalik huvi mõnigi kord teadusprogressi nimel eelistatud kapitali huvidele, siis hilisem areng on selle teistpidi pööranud. Võrguajastu on seda seisu näiliselt muutnud, tehes üleilmselt kättesaadavaks miljonid autoriõiguse alt väljas maailma raamatukogudes säilitatavad teosed. Huviline saab sellistest vabakeskkondadest nagu Open Content Alliance jt uurida, milline peadpööritav hulk sajandivanuseid raamatuid on temast vaid paari minuti klikkamise kaugusel. Google üritab suurtegijana tänast sogast seisu aga enda kasuks pöörata, astudes autoritega tehingutesse ja luues endale sobivaid piiranguid ning takse. Viimasest patust ei ole puhtad ka raamatukogud ise, kelle endi vastu samuti veel pooleteise sajandi eest copyright’ile viidates võideldi.
Donald Sassooni „Euroopa kultuuriajaloost” leiab näiteid, kuidas raamatukogud on omakasu silmas pidades sõdinud raamatute hinnalangusega jne. Paradokse sisaldab kogu teabelevi ja copyright’i ajalugu. Sai ju viimane 1710. aastal Inglismaal sisse viidud eesmärgiga innustada raamatute ja teabe levi, mitte vahendajate nuumamiseks, nagu tänaseks on kujunenud. Pikalt kehtis autoriõigus kestusega 14 pluss 14 aastat, mille kõrval tänane 70 aastat pärast autori surma vältav piirang on selgelt valgustusevaenulik. Tänase olukorra teeb huvitavaks aga nn failivahetusprogrammide olemasolu. Google ei ole ainus digitaliseerija. Erinevates failivahetusprogrammides on ringlemas hoomamatu hulk raamatuid, artiklijuppe jne. Kui avada mõni failivahetusprogramm, võib lühikese ajaga endale tekitada väärt raamatukogu, mille lugemiseks ei jätku elupäevi. Oma huvist lähtuvalt olen otsinud failivahetusprogrammidest Lacani-järgset psühhoanalüüsi puudutavat kirjavara. Mõne päevaga õnnestub viimases vallas soulseek’i ja eMule’i vahendusel alla laadida mitu korda rohkem raamatuid kui kõigis Eesti teadusraamatukogudes kokku. Tehniliselt on valgustajate ideaal kõiki teadmisi ja raamatuid sisaldavast kogust seega reaalsus. Failivahetusprogrammidest allalaadimise staatus on aga ebaselge ja kuigi üle maailma on koos audiovisuaalse toodangu vahetajatega kokku sellega seotud sajad miljonid inimesed, ei räägita failivahetusest kohtuprotsesside konteksti väliselt avalikult. Failivahetus on nagu porno, millega avalikult vähesed seotud on, kuigi nimetatu vohamine ei näi pidurduvat. Sajad miljonid seotud ei saa olla kuritegevuse õigustuseks ja keegi ei taha olla varas. Ometi on teada, et häkkerlus on infotehnoloogia arengu algfaasides olnud enam kui tavaline. Kui sügavale ulatuvad selle illegaalsuse juured kas või meil Eestis, näitab asjaolu, et kunagise piraatkeskkonna Kazaa loojad on tänase Eesti edulugu ja presidendi väljavalitud ning nõustajad.
Koloniaalpoliitika jätkumine teiste vahenditega
Ma ei näe siin midagi häbenemisväärset. Hanno Soans on omaaegses Sirbi copyright’i teemalises arutelubuketis (22. VIII 2003) osutanud, et copyright on meede, „millega rikkad riigid, mis teenivad hiigelsummasid autoriõigustelt, sunnivad vaesemaid tõhustama kontrolli autoriseerimata materjalide leviku üle”. Copyright pole mõneti muud kui koloniaalpoliitika jätkumine teiste vahenditega tänases intellektuaalseid klastreid nõudvas maailmas. Nii mõnedki saksa raamatud ja kogud on kirjutatud viljaga, mille nimel arvukalt eesti esivanemaid põllul higistas. Miks nad ei sünnitanud Herderit ja meie ärkamisaega juba XIII sajandil, vaid oma autoreil maarahvast mõnitada lasid? Sama võiks küsida teadagi must ameerika jne. Mõeldes õigusteoreetikutele nagu Rawls, kelle arvates kõige nõrgemad väärivad kingitust, või Nozick, kelle järgi usurpeeritud vara kuulub tagasijaotamisele, ei paista tänane copyright’imaailm kaugeltki probleemituna. Vaadates valgustusliku kirjavara vaba kättesaadavuse teemat lahus muusika ja kinofilmide vahetamise küsimusest, võib öelda, et nimetatud kirjavara on üksiktarbijad suures osas alati tarvitanud tasuta ja mittekommertslikel eesmärkidel. On absurdne piirata tehniliste võimaluste olemasolul teaduskirjanduse kättesaadavust vaid raamatukogudega. BB C raadiosaates „Europe Today” esitati seoses failivahetusprogrammi Pirate Bay kohtuprotsessiga paari nädala eest huvitav küsimus: kuidas vaadatakse tänasele Internetiga seonduvale õiguslikule vaakumile ja arusaamadele tagasi saja aasta pärast?
Failivahetuse eestkõnelejad väitsid, et vaimuvara saab vabaks, ning tundub naeruväärne, et kunagi teisiti on olnud. Korporatsioone esindavad advokaadid väitsid vastupidist: vabadus kujutab endast suurt ohtu edasistele investeeringutele vaimuvara arengusse ning copyright’iga seonduva taas kontrolli alla saamine on suur võit vaimukultuuri jätkusuutlikkuse teel. Pirate Bay esindajad olid seisukohal, et failivahetus on erakirjavahetus ning selle kontrollimine iseloomulik vaid totalitaarsetele režiimidele. Eraisikud on raamatuid tõepoolest kogu aeg vahetanud ja eks seegi ole argument, kuid vaadakem edasi. Kompaniide väidet, nagu piiraks raamatute vaba kättesaadavus investeeringuid vaimuvara edasisse arengusse, ei saa nii üheselt käsitleda. Teaduskirjanduse arenguks vajalik suurim investeering on väga paljudel aladel just selle kirjanduse kättesaadavus.
Teadupärast on meie doktorantidele pikka aega antud kopsakat teadusraha just kirjanduse ostmise ja maailma raamatukogudes töötamise eesmärgil. Samuti on suur hulk failivahetusprogrammides liikuvaid raamatuid skaneeritud just õppetöö eesmärgil, et levitada seminarideks ja eksamiteks vajalikku kirjandust. Olen isegi saanud soulseek’is rahvusvahelisi kirju, et „lase mind failivahetusjärjekorras ette, mul on hommikul eksam”. Tõsi pole ka see, et teadusraamatud jääksid turutasuta kirjutamata, sest seda süsteemi hoitakse valdavalt üleval siiski riikliku haridus- ja teadusrahaga ning kirjutamise motivaatoriks pole mitte turuhonorar, vaid teaduskarjäär ja uued stipendiumid. Haridus on saadud ja edasi antud ju kõigi ühispanusena. Hasso Krull on juba mainitud Sirbi copyright’i-buketis kirjutanud, et püütakse „luua muljet, nagu lähtuks iga tühisemgi mõttevälgatus ühest ja ainsast individuaalsest keskmest, mis kuulub ainult ühele isikule – iseendaisikule. See individuaalne hüperpersoon on kõikidest teistest täielikult isoleeritud, alates aegade algusest kuni universumi lõpuni”.
Krull arvab: „Juriidilist copyright’i tuleks rakendada järjest piiratumatel juhtudel, otsides sellele pidevalt alternatiive ja luues ka „halle tsoone”, mis võimaldaksid vaba levikut, loomise ja mõttevahetuse vabadust. Sellise suuna ongi juba võtnud copyleft-liikumine, mis rõhutab just autoriõiguse moraalset puutumatust, kaotab aga piirangud tekstide mittekommertsiaalse leviku suhtes. Nõnda lähenetakse taas „intellektuaalse omandi” vanemale põhitüübile, mis ühtaegu soodustab traditsiooni püsimist ja seab samas olulised piirangud moonutamisele”.
Küsitav on raha ja massitiraažide seotus vaimuvara edenemisega üldse. Donald Sassooni raamatust saame aimu, et raamatuid müüdi ju ka siis ja saadi mõõdukas kasum, kui globaalne trükiarv oli pisem, kui see on Eestis praegu. Neil sajandeil oli aga kõik, mis kirja pandi, ka oluline, ning ei kujutatud ette, et üldise kirjaoskusega jõutakse selleni, et varakult lugema õpetatavate laste koolitee kulgeb kahe kioski vahel, millel ühe loosung kutsub üleöö rikkaks saama ja teise lipuke teatab, et „Tussi-Maarioni arvates on 300 krooni öö eest liiga vähe”. Friedrich Schlegel kurtis kahe sajandi eest, et trükipress on võimaldanud levitada vaid lollusi. Sopakad tulid just massitiraažide ja tasuliste laenuraamatukogudega, nii et üsna õige on loogika, et liida kirjasõnaga raha ja massid ning kirjasõnast saab Õhtuleht, mille autorite ja kommenteerijate „aru”-saamu poleks entsüklopedistide-valgustajate ajastul iialgi trükitud. Näiteid, mille valguses raha ja turg ei ilmne just kõige paremate vaimuvalguse edendajatena, leiab piisavalt.
Raha ja raamat
Tohutu kasvu ja arengu perioodidel ei küsita muutustega kaasas käivate instrumentide kogu palge järele. Pole võimatu, et kui kasv peatub, hakatakse ka üle vaatama mentaliteete ja seda, kas turgude, raha ja investeeringute roll on parim kõiges ja kõikjal. Uusaegne individualism on küll aidanud inimesel oma kehaga toimetulemist üksjagu edendada valuvaigistamise, ravimite, eluea pikendamise jne osas, kuid pole võimatu, et vaimu poolel on nii äsja mainitud kui varasemategi sajanditega võrreldes mõneski mõttes tagasi mindud. Copyright ei ole kujunenud loovuse ja arvamusvabaduse kaitseks, vaid vastupidi, neid pärssima hakanud. Internet pole loodud pelgalt end klikkide ja reklaamiga müüva porno vohamiseks, vaid seda tuleks kasutada ka tõsiste teadmiste leviks. Ebameeldiva kontrastina valgustusaja ideaalidele paistab, et paljud tänased intellektuaalid avatust ja kirjasõna levikut tegudes ei toeta. Miks muidu paljud koguni maksumaksja poolt kinni makstud väljaanded ei taha riputada võrku isegi sisukordi ja toimetaja veerge, nagu osundab Thierry Chervel Vikerkaare Kirjasõna vabariigi erinumbris 2005, nr 4-5. Loodan siiski, et väljume praegusest situatsioonist juba mõne aasta pärast olukorda, kus kõikvõimalikud tõsiseid teadmisi sisaldavad raamatud on tõepoolest võrgus kõigile huvilistele tasuta saadaval, minuti klikkamise kaugusel. Kas selle kaudu saabub ka parem maailm kõiges, ei julge loota.
Meenub Madis Kõivu skepsis põletatud Aleksandria raamatukogu taganutjate suhtes. Ometi ei maksa nimetatud arengule ka vastu seista. Mida peaks muutunud olukorras tegema Eesti riik? Küllap mõtlema sellele, et raamatukogudesse nn füüsilise klienditeenindaja kõrvale ka tõelisi teadlasi ametisse panna, kes korraga kergelt kättesaadavates raamatutes tõepoolest sisuliselt orienteeruda mõistaksid ja selles osas juhatust annaksid. Walter Hofmanni raamatukoguhoidja suunava rolli ideaal on aktuaalsem, kui kunagi varem. On aeg, et teadusraamatukogudes töötaksid taas Leibniz, Lessing, Goethe … Koolgi ehk võiks võrgu kaudu tõeliste raamatuteni jõudmise kunsti õpetada, näidates, et kuvaris on peale Rate’i ja mängukoopa muudki.