Aknaist sisse vaataja

Berit Vari

Kaur Riismaa, Rebase matmine. Kujundanud Asko Künnap ja Laura Künnap. Näo Kirik, 2012. 111 lk. Kaur Riismaa vaevalt enam kirjandushuvilisele tundmatu nimi on. Tema 2011. aastal ilmunud debüütkogu „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” sai kriitikutelt mitu pikka paid ning Riismaa vastutasuks hellitab oma publikut nii suusõnaliste ülesastumistega kui ka näiteks kirjandusportaalis Poogen oma loomingu mõtestamisega. Noore luuletaja uus kogu ilmus juba eelmisel aastal. Alustuseks kiidusõnad „Rebase matmise” kujundajaile temaatilise ja esindusliku kuue eest. „Rebase matmine” on jaotatud kuude ossa: „Mina”, „Sina”, „Tema”, „Meie”, „Teie” ja „Nemad”. Usutavasti on säärane jaotus kujunenud luuletustest hiljem, kogule raami andmiseks, mida kinnitab ka iga peatüki alla täpselt viie pealkirja paigutamine. Ja niisugusena on ta päris õnnestunud, sest alustatakse siin isiklikumast sfäärist, iseendast ja enesele kõige lähemal seisjast, ning liigutakse aina kaugemale oma suitsusest toast ja unenäost, kus ollakse rohkem mees kui elus. „Mina” peatükk tutvustab lugejale šampanja ja Walt Whitmani seltsis jõude olevat luulemina, kes põhiliselt loeb ja märjukest võtabki ning siis sekka ka kirjutab ja jälle suud kastab. Luulekogu kätkeb endas ka temaatilisi tsükleid, kus kõrvuti palad dialoogis on või sisuliselt järje moodustavad.

Niisiis, kogu edenedes luulemina tasapisi eemaldub iseendast ja tema pilk muutub teda ümbritsevate inimeste suhtes aina erksamaks. „Rebase matmise” tuumakamad ja terviklikumad osad ongi mu meelest „Teie” ja „Nemad”, milles jõutakse võõrastesse aedadesse, võõraste autode tagaistmeile ja võõraste magamistubade voodijalutseisse. Pinget loob asjaolu, et too kutsumata külaline ei tunne end sugugi võõrana, vaid tungib jultunult teiste inimeste privaatsusse. „Teil on ilus perekond. / Mulle meeldib teid vaadata. / Sinu naise vaikus on magades teistmoodi / kui tülitsedes …” (lk 92). Kes on näinud prantsuse režissööri François Ozoni filmi „Kodus”, võib leida paralleeli „Rebase matmise” luulemina ja filmi võtmetegelase vahel, kes end kavalalt klassivenna kodus igapäevaseks külaliseks teeb ja vormib tolles majas nähtu, ühe keskklassipere argised dialoogid, ilukirjanduseks. Esmapilgul ei tundu niisuguses ettevõtmises ehk midagi eriskummalist, kuid noormees tungib privaatsest ka intiimsesse tsooni ja tõstatab küsimusi, mille esitamine ei peaks justkui tema asi olema. Kus lõpeb dokumenteeriv kajastus ja algab kujutlus – see piir on aina hägusem. „Teie” ja „Nemad” koondavadki sääraseid tekste, kus muu hulgas vaadeldakse lähedalt (abielu)paare nende sõnelustes ja valestimõistmistes, vanainimesi, keda lahutab surma lõhn, inimesi, kes on ihalenud „cum laude elu”, aga sattunud hoopis hullumajja … Vahetus, millega Riismaa oma tegelasi maalib, teeb kõhedaks.

Kohati võib lugejal tekkida küsimus, kas tema (sest me kõik võime olla need, kelle akendest Riismaa luulemina sisse kiikab) üle naerdakse, kas see on irooniline pilk. Kogus leiduvad helgemad tekstid lubavad siiski arvata, et „Rebase matmine” ei vaata kellelegi ülevalt alla, vaid pigem dokumenteerib, ei naera, vaid peegeldab paratamatut. Kogu ongi väga ajakajaline, seda tähistavad näiteks 160-tähemärgilised sõnumid, iPhone’id, arendaja-Andres, kes on oma sugulasest teinud tema enese majas allüürniku, mehe-naise kõnelus Rocca al Mare parklas (selles väljendub ühtaegu kergendustunne auto kasutusliisingu langemise pärast ja kipitav vaesusetunne, sest lastele peaks ju ometi jõuludeks midagi kinkima). Korduvalt ühendab autor säärased ajakajalised nüansid kestvamate pärimistega nagu „Küsimuses”: „kas te kunagi niidate muru / äärelinna rahulikes aedades / puude all / mis on nüüd kõrged / maja ümber / mis kunagi sai laenu eest põllu peale ostetud / kas ta tuleb sind sööma kutsuma / kas te istute söögilaua ääres / kui hämardub / ja selle hämaruse sisse / on lapsed kasvanud suureks / ning kuhugi kadunud / ta näeb magama minnes et sa oled nüüd teistmoodi / tüüakam / veidi loppis / öösärgi all ripuvad su rinnad […] kas ta ikkagi ütleb et armastab sind / ja mõtleb seda nii tõsiselt / nagu üks mees mõelda võib / kas sa ikka veel poed talle kaissu / kui elutoas jääb suur kappkell hetkeks seisma / lööb kumedalt korra / kahe sekundi vahel / kahe tuulehoo vahel / kas ta ehmatab mõttel / kumb teist esimesena sureb …” (lk 86-87).

Riismaa luuletused on vormilt varieeruvad, ilmsesti tõukuvad fragmentaarsemad palad teatavast tühjusetundest ja katkendlikkusega märgitud meeleolust (nagu „Monument luuletaja naisele”, „Torupillijonn ja -üksindus”, „Las ma aitan sind”), aga osa katkevate ridadega palasid jääb veidi koolipoisilikeks tundepuhanguiks. Juhul kui lihtsus on taotluslik ja eesmärk ongi kehastada küpsemata noorust (nagu astutakse näiteks kassi rolligi), ootaks siin siiski midagi enamat. Pausiderohkes vormis leidub küll ka köitvamaid palasid, näiteks „Ema kastis lilligi šampaklaasidest”. Mõjusamad palad on näiteks terviklauselised „Mida lausus sõber”, „Rebase matmine” ning „Augustivalgus. Augustivaikus”: „Raadio peab alatasa mängima, siis saab aru, kui elektri välja lööb. / Mingi saade, muusika. Uudised. / Kuulan ja vaatan akna alla pojengipõõsasse, kuulatan – / vaikus, tõesti, mitte ühtegi häält selles aias peale Iraagi sõja. / Nüüd see siis tuleb: / sügisevaikused. / Tõesti, verandal ei saa enam hommikul kohvi juua ja lehte lugeda. Päike nii kõrgelt ei käi, et sinna paistaks, mets on ees, / ja siis hakkab jahe. Aga korraks võib seal istutada ennast, / vahtida pudenevat värvi ja mõtelda …” (lk 31).

Riismaa luules hakkab kindlasti silma pöördumine lugeja poole. Lugejat käsitatakse kui tekstis turnijat, kes otsib kukkumise ennetamiseks sõnu, millest haarata. Nähtavale on toodud ka luuletamise köögipool, mis mõjub kohati liigse alastusena. Loomise teemasse on kätketud ka teatav programmilisus: luuletaja/luule kui lootuse (k)andja. „Rebase matmine” kaevab pinnale tänase inimese hirmud, pahed ja luhtumised, ning ometi jääb ta tonaalsuselt leebeks. Võib-olla võikski Riismaa teate kokku võtta umbes nii: seni kui me väärtustest on alles loovus, pole veel kõik kadunud. Sellega haakub ka luulekogu motoks valitud Valdur Mikita tsitaat. Aga lõppude lõpuks jätab Riismaa lugejale vabad käed: kas kurbmeelselt tema tegelaste (ja ühiskonna) pärast häbi tunda või nende üle muiata.

Kaur Riismaa luulemina jõuab enese egost harjumatult kaugele ning seab valgusvihku kellegi, keda me kindlasti teame, võib-olla meid endidki. Oma pealtnägija ja -kuulja pilguga põhjustab ta parajat kõhedust ja ebamugavust ning see ongi hea. Mulle paistab, et tolles ajakajalises aknaist sisse piiluja rollis on noor luuletaja just kõige enam oma elemendis.