Abdulrazak Gurnahi vaikused, tõde ja õrnus

Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Gurnahi loomingu kesksed teemad on pagulus, Ida-Aafrika ajalugu ning juured kaotanud inimese mitmevahel olek.

TRIINU PAKK

Tänavune üllatusnobelist Abdulrazak Gurnah on sündinud pika ja kosmopoliitilise ajalooga Sansibari sultanaadis 1948. aastal. 1964. aastal toimus saareriigis revolutsioon, tapeti üle 20 000 inimese, valdavalt araabia ja india päritolu, ja paljud ellujäänud põgenesid. Viimastega ühines 1967. aastal ka toona 18aastane Gurnah. Sansibar liitus peatselt Tanganjikaga ja andis vastse liitriigi Tansaania nimesse teise silbi. Gurnah jäi paigale Suurbritanniasse, kus ta on kogu ülejäänud elu õppinud ja töötanud, kui välja arvata kõrvalepõige Nigeeria Kano ülikooli aastatel 1980–1983. Kuni emeriteerumiseni 2017. aastal töötas Gurnah Kenti ülikoolis inglise ja postkoloniaalse kirjanduse õppejõuna. Nobeli komitee auhinnaomistamise kõne, nagu Briti ajakirjandus ei väsi kordamast, võttis ta vastu köögis ja pidas seda alguses halvaks naljaks, sest võimalike võitjate nimekirjas polnud tema nimi figureerinud.

Nõnda võib Gurnahit (käänan ta nime tema esimese, suahiili keele häälduse järgi, ehkki sama hästi sobib ka inglise hääldus), kes on kogu oma loomingu kirjutanud inglise keeles, nimetada nii angloaafrika kui ka Tansaania (pro Sansibari) kirjanikuks. Tansaanias – kus uudis tema Nobeli auhinna kohta võeti vastu küll suure rõõmuga, kuid ta teoseid on raske kätte saada ja lugejaid leiab vähe – siiski märgatavat kirjandust ei eksisteeri. Ka Gurnah ise on maininud, et noorusaastatel Sansibaris puutus ta raamatutega kokku vaid juhuslikult ja need olid pigem inglis- kui suahiilikeelsed. Lugudest siiski puudust ei olnud: neid pakkus nii kohalik oratuur kui ka Koraan ning prohveti elu. Kirjutama hakkas Gurnah esimestel pagulusaastatel Inglismaal, alguses päevikumärkmetena, mis kasvasid doktoritöö kirjutamise kõrvalt tema esimeseks romaaniks „Mälestus lahkumisest“ („Memory of Departure“). Side Sansibariga või laiemalt Ida-Aafri­kaga on tihe kõigis tema romaanides, ent siiski võib öelda, et Gurnah on kirjutanud oma raamatud otse maailma­kirjandusse.

Gurnahi sulest pärineb kümme romaani ja tema loomingust rääkides tuleb esile üks keskne teema: kahtlemata isikliku taustaga paguluskogemused, Ida-Aafrika ja eriti Sansibari ajalugu, juured kaotanud inimese mitmevahel olek, kus eri keelte ja kultuuride vahele eksinult küsitletakse iseennast, oma mälestusi, ootusi, kohta või kohatust maailmas. Ida-Aafrika oma pika ja rikka ajalooga pakub ohtrasti ainet kultuuride segunemise, kosmopoliitilisuse, aga ka võõrandumise ja oma identiteedi kaotamise kohta. 1994. aastal ilmunud ja Bookeri lõppnimekirja jõudnud romaanis „Paradiis“ („Paradise“) satub Yusuf, kelle hotellipidajast isa on võla katteks rikkale kaupmehele Azizile pandiks andnud, lõpuks Ida-Aafrikas kolooniaid vallutavasse Saksa armeesse ja peab selle ridades võitlema oma rahva vastu.

„Paradiisi“ puhul on esile toodud Ida-Aafrika vähetuntud ajalooepisoodi – Saksa vallutuse – avamist, eeskätt aga nähtud selles vastulauset Joseph Conradi loodud kuvandile Aafrikast kui „käsitamatust mustast meeletusest“. Minule on hingelähedasemad paguluskogemust isiklikult, inimese sisimast vaatlevad romaanid „Mere ääres“ („By the Sea“) ja „Kruusast süda“ („Gravel Heart“). Nüüd mõned märksõnad.

Üksindus ja nukrus, õrnus ja hõllandus. „As you travel keep your ear close to your heart“ – „Reisides hoia oma kõrv südame ligi,“ ütleb romaani „Kruusast süda“ peategelase Salimi isa talle, enne kui nooruk Inglismaale siirdub. „Recollect your blessings, that is the beginning of love“ – „Pea meeles, kui paljuga sind on õnnistatud, sellest algab armastus.“ Armastus on kindlasti üks Gurnahi olulisi teemasid, isegi kui see on ta teostes tihti üürike ja lõpeb kurvalt.

„Gravel Heart“ – pealkirja sõnapaar, mille Gurnah on laenanud Shakespeare’i tumedast komöödiast „Mõõt mõõdu vastu“, mille intriigiga romaani süžee tõepoolest sarnaneb. Aga „kruusast süda“ – milline pähkel iseeneses! Näidendi eestikeelses tõlkes on mindud kergema vastupanu teed ja tõlgitud see väljendiga „kivist süda“. Ent ühest kivist, ühes tükis südamel ja suuremast hulgast kiviklibust koosneval südamel on siiski suur vahe – kruusast süda tundub väiksem, trööstitum, argisem oma kõvaduses.

Inglismaa heloodid – kõik need, kes on eri maailmanurkadest Inglismaale koondunud, tehes seal mõnd musta või rasket või lihtsalt tühist tööd, maailma hulkurid, kes on kaotanud maa, kus nad oskavad elada. Kes ütlevad Inglismaal viibides „Ma oleksin pidanud sinna jääma“ ja kodumaale saabudes „Ma peaksin tagasi minema“. Kuni Inglismaa nad tapab.

Vaikimine ja tihtipeale mahavaikimine. Vaikus on otseselt sees romaani „Admiring Silence“ ehk „Imetledes vaikust“ pealkirjas, ent ka romaanis „Mere ääres“ algab lugu minajutustaja saabumisest Inglismaale võltsitud – tema verivaenlase nimele välja kirjutatud – viisaga ning sundusest vaikida, salates maha oma inglise keele oskuse. Lennujaam, immigratsiooniametnik, tummalt istuv mees ja tema mõtted. Kui ametnik kahtleb, kas tema elu on ikka nii suures ohus, ning imestab, miks ta, soliidses eas mees, on tulnud siia rikkust taga ajama, seda noorte meeste mängu mängima, arutleb ta mõttes: „Aga kui vanana ei peaks tema meelest enam oma elu pärast kartma? Või tahtma elada ilma hirmuta? Kust ta teab, et minu elu on vähem ohus kui nonde noorte meeste oma, keda nad maale lubavad? Ja miks on ebamoraalne tahta paremat ja turvalisemat elu? Miks on see ahnus või mäng?“

Või kui nüüd justkui valjusti mõtlev ametnik Edelman paljastab, et on ise rumeenia päritolu ja immigrantide laps, ent õigustab end kohe „perekonda“, s.t Euroopasse kuulumisega: „[Edelman on] Euroopa omanik, kes tunneb selle väärtusi ja on põlvkondade pikku nende eest maksnud. Aga kogu maailm oli juba Euroopa väärtuste eest maksnud, isegi kui ta suure osa ajast ainult maksis ja maksis ega saanud ise neid nautida. Mõelge minust kui ühest noist esemeist, mille Euroopa endaga kaasa viis. [—] Teate ju neid lõputuid katalooge asjadest, mis viidi ära Euroopasse, sest need on liiga haprad ja õrnad, et jätta nad pärismaalaste kohmakatesse ja hooletutesse kätesse? Minagi olen habras ja hinnaline, püha teos, liiga õrn pärismaalaste kätte jätmiseks, nii et võtke parem nüüd ka mind. Nali, nali.“

Aga vaikib ka „Kruusast südame“ peategelane Salim, püüdes vaikusega kaitsta ennast või teisi. Vaikib maha oma päritolu, vaikib emale kirjutades oma hirmudest ja nurjumistest. Ja vaikib maha etteheited emale. Ühed liigutavamad selles romaanis on pooleli ja saatmata jäänud kirjad Inglismaalt emale Sansibari: armastuse või kibedusega alustatud, kuid saatmata jäänud hääletud hüüded tühjusse, sest adressaat ei suudaks nende tõde mõista ja võib-olla ka taluda. Saadetud kirjad kõnelevad pinnapealsematest asjadest.

Tõde. Või õigemini sellele lähenemine, selle kompamine siit- ja sealtpoolt, selle otsimine või ka mahasalgamine, selle eri palged. Romaani „Mere ääres“ kaks minajutustajat on Saleh ja tema verivaenlase Inglismaal elav poeg. Üks püüab mäletada, teine unustada. Ja kellel on õigus öelda, kumb on õigemal teel. Kaks jutustajat on ka „Kruusast südames“: Salim, kes alustab oma lugu lausega „Minu isa ei tahtnud mind“, ning ta isa, kelle jutust, mis moodustab romaani teise poole, saame teada tema tõe. Tõel on mitu palet, ta libiseb käest, kaob, vajub kuristikku kahe maailma vahel, kus kulgeb pagulase elu. Nobeli komitee ülistas Gurnahi pühendumist tõele – minule tundub, et see on pigem pühendumine unistusele mingisugusegi tõe olemasolust.

Ja muidugi halastamatu korruptsiooni, ülekohtu, kolonialismi kuritegude väljavalgustamine. Gurnah on kahtlemata ka see ühiskonnakriitiline autor, kelle kompromissitust ja lihtsustamisest hoidumist võib Nobeli komitee sõnul kohati pidada trööstitukski. Ent Gurnahi hääl on sügavalt hingeminev, tema suhtumine oma tegelastesse kaastundlik ja õrn. Isegi kui õrnus ja headus jäävad väljapääsuta, langevad pagulase maailmadevahelisse lõhesse. „Kruusast südame“ lõpulaused – „Mis kasu on sel Inglismaal kellestki minutaolisest? Aga mis kasu oli kellestki minu isa taolisest ükskõik kus? Mõnest inimesest on siin ilmas kasu, olgugi ehk ainult selleks, et rahvahulka paisutada ja „jah“ öelda, ja teistest inimestest ei ole“ – mõjuvad trööstitult ja resigneerunult, kuid ometi näib vähemalt minu kõrvale neis kaasa kõlavat ka nukker kaastundlik naeratus.

„Kruusast südame“ peategelase Salimi perekonnalugu võiks kõnetada kõiki eestlasi: emaisa tapetud, emaema veidi hiljem viletsusse surnud, isaisa kaotanud töö ja pagenud Dubaisse, kuhu tal õnnestub mõne aja pärast pere järele kutsuda. Minemast keeldub üksnes ainus poeg, kellest hiljem saab Salimi isa. Kui Salim püüab emalt uurida, mismoodi revolutsiooni ajal oli, vastab ema: „Sa ei kujuta ette, mismoodi see aeg oli [—]. Sa ei suuda seda ette kujutada, seda õudust, arreteerimisi, surma, alandusi. Inimesed ajasid üksteist hulluks kuulujuttudega uutest jubedustest, uutest dekreetidest, uutest südamevaludest. Aga ei, sa suudad seda ette kujutada, sa pead proovima. Meie ja jõhkruse vahel ei seisa mitte midagi peale sõnade, nii et meil pole valikut, me peame püüdma seda ette kujutada.“

Jah, Gurnahi loomingut võib nimetada trööstituks, aga tema teoseid lugedes ei jää kõlama kannatused, jõhkrus, kasutus, vaid pigem suur ja lootusetu õrnus, soov oma tegelasi pisutki aidata. Pannes nende ja kannatuse vahele oma sõnad.

---

Abdulrazak Gurnahi romaanid

„Memory of Departure“ (1987)

„Pilgrims Way“ (1988)

„Dottie“ (1990)

„Paradise“ (1994), jõudis Bookeri auhinna ja Whitbreadi auhinna lõppnimekirja

„Admiring Silence“ (1996)

„By the Sea“ (2001), jõudis Bookeri auhinna algnimekirja ja Los Angeles Timesi raamatu­auhinna lõpp­nimekirja

„Desertion“ (2005)

„The Last Gift“ (2011)

„Gravel Heart“ (2017)

„Afterlives“ (2020)

---