XXII sajandi disainiprobleemid ehk Kuhu minna, kui oled juba kohal

Oleme olukorras, kus praeguste disainiprobleemide kõrval tuleb tegeleda ka üle-üle-üle-üle-ülehomsete disainiprobleemidega.

URMAS LÜÜS

Koos tööstusrevolutsiooniga sai tiibadele tuule alla ka disain. Või noh, sellisena, nagu me seda tänapäeval teame. Liikumisi selle sees oli ja on muidugi erinevaid. Odavnevate objektide massi­invasioon leidis nii toetajaid kui ka vastuseisjaid, kuid üks oli selge: progressi masinavärk oli käima pandud ja seda kõike rahaks jahvatavat tuuleveskit sai rünnata vaid don Quijote. Asjad ei olnud enam lihtsalt asjad, need olid nüüd tooted. Sai hakata tootma lõpututes kogustes asju. Sama äkitselt tekkis inimestel ka vajadus nende asjade järele. Veel rohkem, veel kiiremini! Progress, tee tulevikku, tänase muutmine läbi homse eilseks!

Minevik. Nagu enamik teisigi siinseid disainereid alustasin oma disaineriteed Eesti kunstiakadeemias. Loengusari „XX sajandi disainiprobleemid“ andis toona ülevaate põhilistest sõlmpunktidest, kuigi tavaliselt alustatakse disainilugu tööstuse õhku tõstvast mõjust, jättes hoovõtu vaateväljast kõrvale. Disain on kultuuri osa. Seetõttu seda õpitaksegi kunstikoolides. Kultuur vastandub loodusele, seega on disain miski, mis ei ole loodus. Looduse kaos on asendatud kultuuriliste sirgjoontega. Koopaseinad silutud ja pahteldatud. Või siis kipsplaadiga üle löödud. Piirid ei jälgi mäeharju ja jõevoogusid, vaid joonlauda. Antropoloog Tim Ingold on tähelepanu pööranud ingliskeelse sõna ruler kahetisele tähendusele – sellega tähistatakse nii valitsejat kui ka joonlauda.¹ Päike tõuseb ja loojub vastavalt inimese paika pandud töögraafikule kalendris ja selle soojendavad kiired on moondunud kolmeks sihverplaadil üksteist taga ajavaks noolekeseks. Progressinooled pidevas hirmus tulevikku hiljaks jäämise ees, kuni patarei tühjaks voolab. Samuti nii inimlik.

Üldjuhul järgib disain funktsiooni (ka kasutu objekti loomine kriitilise kommentaarina on omamoodi funktsionaalsus). Esmased tööriistad nagu kirves, nuga, haamer ja nõel on oma ehituselt praegustega väga sarnased. Mõned modifikatsioonid, kohandumised. Vara-vara, veel siis, kui alles õpiti kahel jalal käimise võlusid hindama, saadi kõigega hakkama ainult oma keha abil. Otsiti toitu, roniti, kraabiti maasse auke ja aeti loomi taga seni, kuni nad väsimusest kokku kukkusid. Teinekord võideldi kiskjatega ka rinnutsi silm silma, hammas hamba vastu. Inimeste lihased olid tugevad ja sitked. Rusikad nagu taparelvad. Aga siis võttis keegi nutikas kätte kivi ja avastas, et sellega saab ohutumast kaugusest tõprale virutada. Teine sidus kivi roika külge. Kolmas tõmbas tapetu soolikad pulgale ja lennutas kive kõige kaugemale. Aga ikka oli seesama rusikas, mis nüüd oli saavutanud löögijõu kivi lennutamisel sadade meetrite kaugusele. Füüsilise keha pikendus. See ürgne disainiprotsess, mille imesid ajaloomuuseumides näha saab, võttis ette järjest pikemaid ja pikemaid vahemaid. Nüüd notitakse relvastatud droonidega ringi lennates vaenlasi kas või teiselt poolt maakera. Biosemiootiline järjepidevus pole oma loogikas katkenud. IKEA klaas on funktsioonilt endiselt kaks Gustavsbergi allikal jäise vee järele küünitavat seongus kätt. Seepärast võib disainiloo avapauguks võtta aja, mil inimene ei saanud veel aru, et ta inimene on.

Olevik. Miks ma sellest juttu teen? Kriisiperiood mõjutab fataalselt kõiki valdkondi. Restoranid, turismiettevõtted, taksod, teatrid, juuksuritöökojad, disain … Kriisi mõju pole üksnes majanduslik. Suurenenud on perevägivald, sest paljud peavad esimest korda oma hõredaks kulunud suhetes teineteisele silma vaatama. Depressioon ja ärevushäired haaravad tavaliselt asendustegevustega rakkes aju ja söövitavad iseendale üksinduses otsa vaatavat hinge. Lihtne olemine painab kui kasutu olemine. Majandusraskused on kui viitsütikuga pomm, sest tihtipeale on minetatud probleemidest rääkimise võime. Ja veel enam – mõistmisvõime. Enamik inimsuhteid pole enam ajast, mil äraviskamise asemel tavatseti asju parandada.

Aga kriisil on ka üks positiivne mõju. Sisekaemuslik. Lukustatuna nelja seina vahele on tekkinud katkestus ühtlaselt kulgevas ajas. Disaineritele on see väga eksistentsiaalne situatsioon, sest rattalt maha kukkunud inimeste kriitikameel on kera huku eel uute asjade tootmise sangarlikkuses hakanud läbi nägema manipuleerivat propagandat.

Kõndisin läbi tühjusest haigutava karantiini ootava supermarketi ja reibas hääl rõivakaupluse Terranova klaasseina tagant hüüdis: „Elu on kiirmood!“. Terranova ehk uus maa, uus ilm. Hea uus ilm. Mitmendale leheküljele Aldous Huxley visioonis juba jõudnud olemegi? Progressiusul tõmmati vaip jalge alt ja nüüd valutavat kannikat hõõrudes mõtlevad kõik: miks ma olen?, kellele mind vaja?, kuhu edasi?.

Minu töö üks osa on ühiskonnas toimuva jälgimine, selle mõtestamine ja disaineri teadmisi kasutades vahendite ja võimaluste väljapakkumine, et sellega olemine paremaks teha. Ja nüüd, kõndides vihmaootel ketitoidupoe parkimisplatsil ja vaadates punguvatel põõsaraagudel lapendavaid kilekindaid, ei suuda ma välja mõelda midagi, mida hakata juurde tootma, et paremaks läheks. Mida teha selleks, et leevendada probleeme, mida on tootnud vahendid, mida oleme teinud eelmiste probleemide leevendamiseks? Mõtlesin, kurat, järsku ei peaks tegema mitte midagi. Tõesti mitte midagi. Koroona oli löönud hinge esimese tühjuses ahastava haava, mida ei oska kinni katta ühegi nahka toniseeriva noorendava kollageenikreemi või 100% ookeaniprügist kootud rohepestud jakiga.

Prohvet Koroona ehk Olemise lätetel. Nii nagu paljud mu kolleegid, kirjutasin kuu lõpus arveid poodidele ja galeriidele, kus mu tooted on müügil. Nojah, mõnes kohas oli isegi midagi müügiks läinud. Kulud ja tulud said enam vähem nulli. Ühe disaineri põhiülesandena tuleb alati mõelda, kust asjad tulevad. Metsas kasvab puu ja järgmisel hetkel vajun koos Tõnu Õnnepaluga pehmete linade vahele ning loen, mis ta seal Pariisi siis ikkagi mõtles ja tundis. Võiksin öelda, et disainerina asub minu argihuvi nii-öelda metsa ja raamatu vahel. Või siis metallimaagikaevanduse ja mu ehteid müüva disainipoe vahel. Tean, kust tulevad raamatud ja kust tuleb kollageeniga näokreem, kust viinerid, vaskpuhkpillid, fliiskampsunid ja raudbetoon, aga kust tuleb raha? Kus see on, kui seda ei tule?

On palju ohustatud liike ja varasid. Väljasuremise äärel loomad ja linnud leiavad ülestähendamist punases raamatus. Metsaraie, suhkrusöömise ja turbakaevandamise pidurdamiseks määratakse kvoote. Põlisrahvaste kaitseks asutatakse ühinguid. Hävimisohus taimede ja koosluste hoidmiseks luuakse kaitsealasid. Aga on üks veel hapram ja vibalikel kõrejalgadel värelev vara. See on raha. Kes kaitseb raha? Söödamatu, halvasti põlev ja vetsupaberina kare. Raha on õli progressi masinavärgis. Metallitööd õppinud disainerina tean, et kui masinat ei õlita, siis hammasrattad hakkavad tegema imelikku krudisevat häält. Ei liigu nii hästi. Jäävad kinni. Õhuniiskus tekitab esimesi roosteplekke, mis sööbivad poleeritud detailidesse ja tööpinnad ei klapi enam kokku. Lõpuks on masin tuksis ja uueks raha pole. Igal kainestaval kriisil on prohvetlik ühiskondlikke konstruktsioone lihtsustav mõju.

Oletame, et maailm elab läbi kõik väärtused lammutava kolmanda maailmasõja. Mis on materjalide tegelik väärtus? Teemandil kuldsõrmuses? Teemandil ja kullal pole hinda. Need on leitud maa seest. Need on alati olemas olnud. Kauem kui meie, kes leidja õigusena neid omandama kipume ja hindu määrame. Kui hävineks majanduslik kord, oleks teemandil väärtus vaid purustatuna tööriista terasid kattes, kullal juhina elektroonilistes seadmetes. Ja kui aus olla, siis see on nende ainus tegelik väärtus ka praegu. Kõik muu on emotsionaalne või illusoorne. Kui jätaks ainult ühe põlvkonna kultuurist ilma, langeks kogu inimkond tagasi sügavale kiviaja lätetele. Nagu olevat väitnud Einstein, ei teadnud ta, millega võideldakse kolmandas maailmasõjas, küll aga peetakse neljas maailmasõda kivide ja kaigastega.

Vanakeste kultuurkapital. Vabamu muuseumis on väljapanek, kus eksponeeritakse igapäevaseid tarbeesemeid. Raamat, lauahõbe, õmblusmasin, fotoalbum. Giidituuril palutakse valida ese, mille külastaja ainukesena tohib kaugele külmale maale kaasa võtta. Kord seisid selle valiku ees kõrged NATO ohvitserid. Nad olevat valinud fotoalbumi. Ilus mälestus kodukandist või nii. Vale vastus! Giidi sõnul pidanuks nad lahkuma koos õmblusmasinaga, et oleks, millega võõral maal elu üles ehitama hakata. „Milleks meile õmblusmasin, me ei oska ju õmmelda,“ olevat ohvitserid naernud.

Mu vanaemal oli elu jooksul mitu õmblusmasinat, kuid alati eelistas ta üht teistele. See oli kauni juugendliku joonega kuldsete ornamentidega palistatud malmkere ja käsitsi ringiaetava vändaga masin, mis oli kuulunud ta emale. Kui kunagi lapsena küsisin, miks ta enamasti selle eelajaloolise rondiga mässab, vastas ta, et see on ainus, mida ta ise parandada suudab. Tõesti, nüüd on see minu õmblus­masin ja suure tõenäosusega saab kunagi aastakümnete pärast kellelegi neljan­dale põlvele edasi pärandatud.

Kui sõja eest Tartust põgeneti, mattis mu vanavanaisa oma puutööriistad kuuri puuriida alla. Kui pärast lahinguid koju naasti, sai köök päevasel ajal tisleri­töökojaks. Nendesamade haamrite ja rasplitega omandasin esimesed puutööoskused ja nüüd kasutan neid oma ateljee-töökojas. Neist kõige armsam on viilipidemest, padrunihülsist ja kumeraks löödud naelast tehtud naaskel.

Kord Türi vahel uudistades jäin rääkima mehega, kes endale ise maja ehitas. Klassikaline, kuid väljasuremisohus, perifeerne kõige oskaja. Kord, kui tema naisele ettevõtjast sõbranna külla tuli, süüdistanud too, et säherduste meeste pärast Eesti majandus ei arenegi. Tema ei vahetavat ise lambipirnigi. Raha peab ringluses olema.

Mul on selliste vanameeste jaoks südames eriliselt pehme koht. Vahetevahel on tunne, et peale Võromaa suitsusaunakultuuri tuleks UNESCO kaitse alla võtta ka kuuri või garaaži all nokitsevad vanamehed. Vanuses 75+. Nad on jõudnud staadiumi, kus arvavad, et ega nad ikka maailmast eriti midagi tea, aga võivad selle kohta kõike õpetada. Kunagi veel koolipõlves hakkasin käima ühe vanamehe juures maal, kellel oli karjamaal väike isast jäänud sepikoda. Lagi sisse kukkumas, lõõts mäda ja pihid roostes, aga nii töökorras, et ta ka ise aeg-ajalt tule üles tegi, kui traktoril või paadimootoril mõni lihtsam jupp puudu oli. Paar korda kuus veetsin vanemate meelehärmiks oma sügisesed-talvised-kevadised sopased nädalavahetused paekivist sepikojas, kus külm luust ja lihast läbi tungis. Ei saanud keegi aru, mida ma sinna otsisin ja mina ei saanud aru, kuidas saab mitte vaimustuda kõigist neist lugudest ja oskustest, millega mind iga kord seal sopaaugus õnnistati.

Pole imekspandav, et jõudsin peagi kunstiakadeemia disainiteaduskonda metallikunsti õppima. Esimesel kursusel saadeti meid Kihnu praktikale ning leidsin sealt järjekordse imetabase vanamehe. Nägin tema hoovis veidrat kaadervärki ning palusin seda endale näidata. Nimelt oli ta ehitanud käepärastest vahenditest jääl käimiseks mootorsaani. Lennuki kütusepaagist lõigatud kere, veetorudest keevitatud raam, katuseplekist väänatud suusad ja IZ Planeta mootor seda kõike edasi ajamas. Hakkasin taipama, et disainer ei peagi alati olema innovaatiliste uudistoodetega progressinälja rahuldaja, vaid asjade ja oskuste mõtestaja.

Tehnoreligioon. Usk tehnoloogia päästvasse mõjusse on võrreldav ravimitega. Meil on midagi viga ja soovime, et võimalikult väikse vaevaga enam ei oleks väga paha. Tabletid aga ähmastavad virvatuledena meie meeli ja loovad kunstliku turvatunde. Oleme kaitstud.

Poes on kilekindad müügil ja apteegist saab näomaske. Ühel päeval liinibussis jäi mulle silma naisterahvas, kes oli eeskujuliku ebatäpsusega endale sinise arstimaski ette seadnud. Katsunud paljakäsi pea kõiki teda ümbritsevaid käepidemeid, lukustas ta ennast­unustavalt pilgu skrollitavale mobiilile. Aeg-ajalt sättis ta juukseid, hõõrus silmi, tõmbas korra maski lõuaotsa ja pühkis higistavat nina. Ei taha küll teisele sõnu suhu panna, kuid kahtlustan, et selle kõige juures ei kahelnud ta maski viirust tõrjuvas ja kaitsvas mõjus.

Uksest-aknast pressib sisse rakendusi ja programme, mis peaksid asendama füüsilist suhtlust. Uued seadmed, veel kiirem internet, võimsamad masinad, tootlikumad süsteemid. Kord ülikooli ajal esteetika loengusse minnes ütlesin ühele õppejõule keelevääratusena, et lähen eetikasse. Naerupahvaka saatel vastas ta, et kui kunstikoolis peaks eetikat õpetama hakatama, tuleks ta ise vabatahtlikult uuesti õppima. Nüüd, mil on möödunud veidi üle kümne aasta ja ma ise olen õppejõud, tundub, et disainimaailm hakkab tegelema üha rohkem eetiliste kui esteetiliste küsimustega. Päästev tehnoloogia, mis homme turule paisatakse võib küll tänase probleemi lahendada, kuid selle lahenduse mõju me ühe eluaja jooksul ei näe.

Mainisin paar Sirpi tagasi, et keegi poleks esimeste üle ookeani lendude juures osanud ette kujutada lennu­liiklusest tingitud laastavat mõju ökosüsteemile. Mõnikord võib peituda kõrgtehnoloogilise probleemi lahendus hoopis unustatud vanas. Nagu osutab ka Maria Muuk,² kui ta arvustab kriisihäkatoni käigus leiutatud nutilahendusi: leidlik õpetaja kasutas videoloengute tahvlina oma külmkapi ust ja edastas just nii videojoonistamise rakendusi.

Paigatud püksid kui vaimuvara. Üha rohkem köidab inimeste tähelepanu isetegemine ning DIY ehk tee-seda-ise liikumine on arenenud subkultuuriks. 2017. aastast on oktoobri kolmas laupäev kuulutatud rahvusvaheliseks remondipäevaks (international repair day). Korraldatakse remondikohvikuid ja -festivale.

Juhendades mitme eriala tudengite esimesi katsetusi metallitöökojas, on tööpäeva lõpus suurim tasu ruumi täitev tänulik entusiasm. Füüsilisele materjalile käe külge panek ja sellega toimuvate muutuste nägemine sütitab nii graafilisi disainereid kui ka tööstustoodete kavandajaid. Tallinnas ongi juba avatud remonditöökodasid, kus meistri juhendamisel saab ise oma asju parandada. Mitmel mu koolitustega tegeleval ehtekunstnikust sõbral on ukse taga huviliste järjekord pikem, kui nad vastu suudavad võtta. Olen aastate jooksul kogunud parandatud esemeid. Võiks öelda, et odavaid ja mõneti tähtsusetuid esemeid. Nõelutud sokke, lapitud jakke, leukoplasti ja puupulgaga lahastatud odavaid riidepuid, veinipudelikorgist nupuga potikaasi, niidiga kokkuseotud katkenud kaelakeesid, väändumiskohalt tugevdatud mopivarsi, paigatud lauavakstuid, teibiga taastatud noapidemeid. Millest see objektide kolikamber kõneleb? Hoolimisest. Materiaalsest kultuurist hoolimine jõuab paari tibusammuga vaimsest kultuurist hoolimiseni. Sealt keskkonna ja ökosüsteemideni. Maailmas ei ole väikeseid asju.

USAs Memphise disaini ja kunsti muuseumis (Metal Museum) korraldatakse regulaarseid remondipäevi (repair day), mil kutsutakse oma hästivarustatud töökotta kokku sealsed pensionile läinud insenerid ja oskustöölised, säästlikkusest huvitatud disainerid ning sügelevate kätega naabrid, kel mingi asi või masin katki. Koos jagatakse teadmisi, jutustatakse niisama elust-olust-poliitikast-ilmast, leitakse uusi sõpru, tarbitakse ohtralt kohvi ja küpsiseid ning kui hästi läheb, saab ka katkine asi uue elu.

Olukord polegi nii lihtne. Asju küll omandatakse, ent neid tootvad suurkorporatsioonid ei ole eriti huvitatud nabanööri läbilõikamisest. Peale tootmise on nende soov monopoliseerida ka hooldus. Varuosad vaid importivalt firmalt, Mac vs. PC, kaks aastat garantiid, mille möödudes on targem uus osta kui vana parandada, sest hooldusmonopoli tõttu võib tootja ise vabalt remondihindu määrata. Rahvusvahelise murede ja probleemide leevendamise portaali FixEd loonud disainer Daniel Charny sõnul peitub disaini tulevik turule orienteerituse asemel kasutajale keskendumises.

Sellega, mis võib kõlada kodukootud kapitalismikriitikana, tahetakse öelda, et XXI sajandi ühe suurema disainiprobleemina vajame paljude asjade asemel vähe, aga häid kvaliteetseid asju. Asju, mis lähevad meile korda, millest hoolime ja mille purunemisel parandame või laseme ära parandada. Vastasel korral ei pruugi me oma ühiskonnaga nii kaugele välja vedada, et võiksime ka XXII sajandi disainiprobleemide ainet ülikoolis õpetada.

Göteborgi ülikoolis tudengeid juhendades avastasin linnas rohealasid, kus väikestel peenramaadel kasvasid juurikad ja söögitaimed. Käepärastest vahenditest kokkuklopsitud pinkidel istuvad inimesed ajasid suitseva grillilogu ja õllepudeli kõrval juttu. Mõnel isegi väike kuurialune, mille ketipoe ribareklaamist katusel säras kellegi veelgi valgema naeratusega poolik nägu. Tuli välja, et tegu on linna eraldatud kogukonnaaedadega, kus pered saavad endale kasutamiseks väikese maalapi. Automaatselt tuli mulle silme ette suur buldooser, mis lömastas lennuvälja taga Soodevahe pilpaküla. Seniajani käin igal aastal vaatamas, kuidas hiliskevadel võsa vahel joonistuvad sööti jäänud peenarde piirjooned. Leidsin Göteborgist isegi restorani, kus kõik road valmistatakse suurkaupluste ära visatud toidust. Mõistagi on menüü ettearvamatu ja improviseeritud.

Tulevik. Progress eeldab, et tuleb edasi minna. Kunagi õnnestus ühel mu japanofiilist sõbral minna Jaapanisse õppima. Üks eluunistusi täitus. Huvi idamaiste võitluskunstide, käsitöötehnoloogiate ja jaapani keele vastu jõudis oma lätetele. Kui küsisin, kuidas läheb?, vastas ta küsimusega: „Kuhu minna, kui oled juba kohal?“ Kaugest unistusest oli saanud argipäeva osa. Kohalolu avaldus juba enne teele asumist. Lastes käiku empaatilise kronesteetilise potentsiaali, oleme olukorras, kus tänaste disainiprobleemide kõrval tuleb tegeleda ka üle-üle-üle-üle-ülehomsete disainiprobleemidega, sest nagu laulab Villu Tamme: „Tulevik on tunni aja pärast.“

Küsin samuti, kuhu minna, kui oled juba kohal? Don Quijote on tõstnud piigi ja piidleb rahutult tolmust maad kraapival ratsul silmapiiril aega ketravaid progressiratta tiivikuid.

1 https://www.youtube.com/watch?v=YkDAhp6JEvM

2 Maria Muuk, Viirushaigus ei ole ainult disainiväljakutse – Sirp, 17. IV 2020.