Videopostkaart kui maali(näituse) eelaimdus

Eriolukorras vohama löönud videoekskursioonide kõrval, mida kõiki väga tahaks, aga kuidagi ei jõua ära vaadata, on lühike videopostkaardi formaat väga tänuväärne.

ELNARA TAIDRE

Sirja-Liisa Eelma ja Tõnis Jürgensi videopostkaarte saab vaadata maikuu lõpuni aadressil https://vimeo.com/jacquesprevert

Pean tunnistama, et kui sain teada Tallinna Kunstihoone galeriis käesoleva aasta aprillis plaanitavast Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa ühisnäitusest, läksin väga elevile – minu kaks lemmikmaalijat korraga! Ei jõua ära kiita kuraator Tamara Luuki, kelle suurepärase üldistusvõime ja professionaalse intuitsiooni tulemusel on Tallinna Kunstihoone galeriides toimunud juba mitu tähelepanuväärset eri põlvkonnast ja eri meediumides töötavate autorite dialooginäitust. Samuti tuleb kiita kunstnikke, kes oskavad ja julgevad – autorit kummitava ainulaadsuse nõude kiuste – näha oma kunsti sarnaseid jooni ja kokkupuutepunkte teiste kunstnike loominguga ning saavutavad ühisesinemisega täiesti uue kvaliteedi. Seekord valiski Sirja-Liisa Eelma kuraatori palvel dialoogipartneri endale ise ja näitus sai pealkirja Mari Kurismaa maalisarja „Korduvad mustrid“ järgi.

Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa maaliloomingut ühendab korduvuse meetod, kus lihtsate, sageli geomeetriliste struktuuride kordumisega püüeldakse mõtete puhastamise ja keskendumise poole. Paradoksaalselt annab vormide, värvide ja sõnumi elegantne minimalism vaatajale üpris suure mõtteruumi ja seoste loomise vabaduse.

Kuhugi taustateadmise tasandile jääb aga mõlema kunstniku huvi teatud perioodide ajaloolise kunsti ja interjööri, kogu visuaalkultuuri vastu. See ei pruugi teostes otseselt kajastuda, väljendub pigem teoseid raamistavas süvenemises ja korrastatuses, mis osutab millelegi enamale, sügavamale, kui lõuendipind vahetult näitab. Kui Mari Kurismaa töödel kujutatu on enamasti äratuntav, konkreetsete esemetega seostatav, siis Sirja-Liisa Eelma maalid püüdlevad abstraktsemate kujundite poole. Need ei kirjelda vahetut olukorda, avaramas plaanis lükkavad narratiivi põhimõtte kõrvale, peaaegu et püüavad selle tühistada.

Sirja-Liisa Eelma ja Tõnis Jürgens. Postkaart viies pildis, #2, 2020. Videokaadrid.

Pilk salalaborisse

Siiski, kui kõnealune näitus COVID-19 viiruse levikust tingitud eriolukorra tõttu ära jäi, kerkisid esile just Sirja-Liisa Eelma väikesed narratiivid – eelmise aasta sügisel Prantsusmaal residentuuris viibides Tamara Luugile ja Mari Kurismaale näituse ettevalmistamise osana iga päev saadetud „postkaardid“, fotot saatvad päevikutaolised märkmed.

Seda töömaterjali, mille väljapanekusse kaasamises ei olnud kunstnik esialgu kindel, asus ta ükshaaval jagama publikuga. See valik oli teadlik, sest maalija eelistas vältida oma teoste näitamist originaalis, vaid näidata vahendatult, videotuurina. Videopostkaardid põhinesid aga juba olemuselt vahendatud materjalil ja mängisid virtuaalse levitamise hästi välja. Koostöös Tõnis Jürgensiga valmisid minimalistlikud lühivideod, kus aeglaselt vahelduvad napid kaadrid näitavad ühe ja sama foto eri fragmente ning taustaks kõlab märkmete tekst: haikutaoline meditatsioon ühe kujutise või situatsiooni põhjal. Videopostkaardid ei rutta sündmustest ette, ei vihja näituse sisule või koosseisule, vaid toovad esile hoopis seda, mida Sirja-Liisa Eelma on teinud või mõelnud oma näituse kallal töötamise kõrval. Need kutsuvad kunstniku salalaborisse, avavad tema mõttemaailma. Tähelepanuväärne on see, et vaataja suhtes avameelsema ja usaldavama žesti on kunstnik teinud eriolukorra ajal justkui sotsiaalse distantseerumise leevendamiseks.

Videopostkaardid peegeldavad kunsti­residentuuris veedetud rahulikumat aega iseenda ja oma näituseprojektiga. Pausi võtmist, kus hõrendatud sündmustikus omandab tähenduse iga detail: „Fontainebleau ringteel bussitäis „kollaseid veste“ lehvitamas aknast trikoloore. Vaatan, kuidas karusselli­hobused tiirutavad. Päike on soe ja kollane. Peaaegu sama kollane nagu vestid. Karussellihobused tiirutavad. Hiljem ostan poest küpsiseid, ka need on ilusad kollased, peaaegu sama kollased kui vestid. Ümmargused nagu kuu ja päike, sulavõi. Karussellihobused tiirutavad. Vaatan, kuidas karussellihobused tiirutavad, neil on täna tööpäev.“

See on ühe eseme või nähtuse pikk ja korduv vaatlemine, ühe värvi juurde mitmekordne naasmine ning selle tunnetamine aistingulise ja ühtlasi sümboolse elemendina. Sirja-Liisa Eelma käsitluses on korraga nii poeetilist kui ka fenomenoloogilist aspekti: keskkonna estetiseeriv vaatlus, aga ka selle kontseptuaalseks kogemuseks – mõnes mõttes maalieelseks (nagu on olemas keele-eelne) protsessiks – transformeerimine.

Loomulik kultuuririkkus

Hõrendatud kogemus toimib aga koos hingematvalt paksu kultuurikihi ja selle teadvustamisega. Hôtel Chevillon, kus Sirja-Liisa Eelma kunstiresidentuuris viibis, asub Grez-sur-Loingis, mis on kunstiajalooliselt laetud piirkond. Lähedal asuva Fontainebleau puhul meenub muu hulgas selle lossi XVI sajandil kujundanud maalijate ja skulptorite koolkond ning Barbizon seostub moodsa maali üheks nurgakiviks kujunenud maalikunstnike rühmituse tegevusega. Rääkimata sellest, et Pariis koos arhitektuurimälestiste ja näitustega asub vaid tunnise rongisõidu kaugusel. Tuba, kus Sirja-Liisa Eelma peatus, polnud samuti tähtsusetu: selles oli kunagi elanud rootsi kirjanik ja ekspressiivsete merevaadete looja August Strindberg. Üks praegune külaelanik tegeleb hobimaaliga ja teine peab raamatupoodi, kus antiigi väärtusega raamatuid saab vaid mõne euro eest. Juba see pilt väikese küla elust näeb välja nagu postkaart. Tsiteerides Sirja-Liisa Eelma ühe videopostkaardi teksti: „Ja see kõik on nii pagana loomulik!“

Selles kummastuses on kahtlemata eesti kunsti- ja kultuuritegijate saatuseks olnud maadlemine vana Euroopa kultuuriruumiga, ihalemine rikka kunsti­ajaloo ja materiaalse kultuuri, sooja kliima ja kauni looduse, hedonistlikuks eluviisiks arenenud toidu- ja töökultuuri järele.

Sirja-Liisa Eelma on teadlikult tegutsenud selle nimel, et see rikkalik kultuurikiht teda alla ei neelaks. Pariisi kunstiloouputusele eelistab ta sageli argiesemete vaatlemist või oma ateljees toimetamist. Lopsakalt kasvav luuderohi on talle sama tähtis kui Pariisi Jumalaema kirik, galeriiringi muljeid kirjeldab ta napimalt kui pühapäevast turul käiku. Sõeluva ja puhastava meetodi on kunstnik kandnud oma maalidelt enda ellu.

Ometi ei jäta keskkond, kus veidi liialdades võib öelda, et iga hoone või puu on keskmisest ilusam, eksootilised taimed kasvavad vabas looduses, mitte pottides või palmimajades ning maastik on vastupandamatult maaliline, kunstniku täiesti ükskõikseks, vaid paneb ta mõtlema kunsti põhikategooriate peale: „Ilu. Ilus. Imeilus. Ilu on oluline. Siin, Prantsusmaal julgen seda tunnistada. Või on ilu sedasorti kategooria, nagu pühadus (ja vaimsus), millest on õigem vaikida? Sest sõnad – näib – on neile liiga vänged. Banaalne, eks?! Aga miks me pelgame banaalsusi? [—] Banaalsused tuleb välja öelda, et edasi liikuda keerulisemate ideede ja mõttekonstruktsioonide juurde.“

Sirja-Liisa Eelma ja Tõnis Jürgens. Postkaart viies pildis, #10, 2020. Videokaadrid.

Vaatamise retsept

Sirja-Liisa Eelma videopostkaardid balansseerivad banaalsuse ja lihtsuse piiril, pannes mõtlema ka ilu olemuse peale: kui palju on ilus „loomulikku“ ja kui palju konstrueeritut?, miks tunduvad mõned asjad ilusamad kui teised? Miks tunneme nostalgiat asjade vastu, mis ei kuulu meie kultuuriruumi, nagu näiteks vana karussell, pügatud põõsaste ja valgete skulptuuridega Prantsuse stiilis park?

Selles on omamoodi vimkat, mis muudab videopostkaartide tooni pisut vähem tõsiseks ja seetõttu võimaldab neid tähelepanelikumalt vaadeldes analüüsida ka vastuvõtja vaatamise viisi.

Eriolukorras vohama löönud põhjalike videoekskursioonide kõrval, mida kõiki väga tahaks, aga ei jõua mitte kuidagi ära vaadata, on lühike videopostkaardi formaat väga tänuväärne. Selle minimalistlik ja teadlikult doseeritud infoga formaat on kiiresti arusaadav, kuid avab ka midagi enamat, kui pelk postkaart. See võimaldab väikest kujuteldavat reisi Prantsusmaale ajal, mil võime reisimisest ainult unistada. Mis veelgi tähtsam, see õpetab vaatamise ja vaatlemise viisi, mida ei saa rakendada ainult eksootilisel välismaal, vaid ka oma kodulinnas – karantiini ajal kodus istudes või aknast välja vaadates, argielu nautides või tuttavaid värve taasavastades, keele peal järele proovides.

Juba pärast mitme videopostkaardi avaldamist ja selle artikli lõpetamise ajaks sai teatavaks, et Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa näitust ei jäeta ära, vaid see on viidud järgmise aasta algusesse. Seega ei jää kõnealused videopostkaardid näituse asendajaks, vaid hoopis ettekuulutajaks: need võimaldavad nüüd meeldivalt pikendada ootuseaega, luues näituse eelaimdust ja kutsudes kunstniku muljete-mõtete maailma.

 


Kommentaar

Minu arvates on videopostkaardid, mida Sirja-Liisa Eelmaga teeme, ühtaegu nii stiiliharjutus kui ka üldisemas plaanis kommentaar.

Video kui formaat domineerib. Plakateid vahetatakse välja ekraanide vastu. Pandeemia ajal on voogedastusplatvormid saanud veelgi hoogu juurde. Filmifestivalid on kolinud internetti. Youtube’is on ohtralt menukaid eneseabi videoid, kus soovitatakse vähem Youtube’i videoid vaadata. Elame videost üle küllastunud aegruumis.

Video on pealetükkiv meedium. See on suurepärane vuuk, et täita vaataja kujutlusvõime lünki. Video suurendab organismis dopamiini sisaldust ja tõmbab keha käima, tekitab sõltuvust ja kärsitust. Seetõttu käib videote tegemisega kaasas eetiline poleemika, seda nii vaataja mugandamise kui ka video kui kõige ressursimahukama meediumi süsiniku jalajälje mõttes.

Kindlasti ei ole videopostkaardid vastuhakk, aga tinglikult võib neid vaadata kivina jões. Püüame pakkuda alternatiivnägemust ja piltide aeglane, anakronistlik, isegi camp-formaat on teadlik otsus. Pole värve, pole taustaheli ega muusikat, pole õieti ka liikuvat pilti. See paneb „halastamatu” rõhu tekstile ning sellest tuleneva montaaži tunnetusele. Selles mõttes on videopostkaartide koostamine minimalistlik arendav stiiliharjutus.

Tundub, vähemasti senise vastukaja põhjal, et meie pildid annavad vaatajale ruumi ja pinda ka peegelduseks. Mitmed kommentaarid pole käinud mitte niivõrd videopostkaartide kohta, vaid on neist tõukunud edasimõtlemine. See on kõige toredam vastukaja, mida võib saada.

TÕNIS JÜRGENS

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht