Vestlus ja monoloog

Näituse avamine tervikuna ja/või ka ainult vene kunstnike tööde eemaldamine oleks andnud traditsioonilise nõukogude kunsti retseptsiooni muutmise võimaluse.

ALEKSANDER ZAHHAROV

Näitus „Mõtlevad pildid“ Kumus kuni 14. VIII. Kuraatorid Anu Allas, Liisa Kaljula ja Jane Sharp, kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline disainer Tuuli Aule.

Näitus on valminud Eesti kunstimuuseumi, Jane Voorhees Zimmerli kunstimuuseumi ja Rutgersi ülikooli koostöös.

Kumu näituse „Mõtlevad pildid“ esialgne eesmärk oli näidata hilis­nõukogude­aegse Moskva ja Baltimaade kontseptuaalsete kunstnike dialoogi. Venemaa jõhker sissetung Ukrainasse muutis aga kogu meie kultuurikeskkonda ja solidaarsuse märgina avati näitus kunstiteosteta. Muuseumi, kuraatorite ja teadurite aastatepikkune töö näituse koostamisel sai vääramatu jõu mõjul tugeva põntsu.

Venemaal on poliitiline dimensioon asendatud jäiga autoritaarse hierarhiaga ning juba ammu on sealsed võimud töötanud selle nimel, et avalikkus tasalülitada. Nüüd näeme, miks. Sealjuures kasvab järjest oht, et Vene ühiskond langeb tervikuna tagasi totalitarismi embusesse. Ometigi peab vene kultuur end ise ümber mõtestama. Enam ei ole teist valikut. Sündmuste areng näitab praegu, et toimub uus jagunemine emamaa ja emigratsiooni kultuuri vahel, mille tulemusi näeme alles aastate pärast.

Selles valguses võib nõustuda Hanno Soansi väitega, et dissidentidest ja tihti emigrantidest kontseptualistide tööde ärakorjamisega esines Kumu tühižestiga, mis ei aita Ukrainat ega Eestit.¹ Siiski on võimalik, et tühi näitusesaal pakub uusi viise, kuidas Moskva ja Baltimaade kontseptualismist rääkida. Et see ei jääks ühekordseks seisukohavõtuks, millest õppetunde ei ammutata.

Süsteemi sees ja väljas. Hilissotsialistliku ajastu utopismijärgsusest tingitud kultuurikeskkond soodustas iroonilise eluhoiaku tekkimist. Nõukogude äärmuseni monotoonne, hall ja igav olme ei paistnud mitte kuhugi liikuvat ning inimesed kaotasid usu progressi. Sotsialismi ehitamine oli juba täide viidud ning kogu edasine tegevus neis tingimustes oli jada peateema variatsioone, mis väljendus süveneva majandusliku ja sotsiaalse surutise oludes absurdimaigulise farsina. Riigi loosungid kommunismi ehitamisest paistsid idiootsed.

Nonkonformistide kunstis väljendus see olustik iseäraliku postmodernistliku hoiakuna, mis vaatles nõukogude elu, keelt ja rituaale kurblõbusa pilguga. Samal ajal propageerisid lääne postmodernistlikud kunstnikud vaadete ja ideoloogiate paljusust. Nõukogude Liidus elutses aga üks ainuvõimalik kommunistlik ideoloogia, mille õõnestamisele kunstnikud oma jõu suunasid. Nomenklatuursele keelekasutusele vastati irooniliste pilaloosungitega ning massidemonstratsioonidele eraklike väljasõitude ja jalutuskäikudega. Siiski oli kunstnike ja võimude jõuvahekord niivõrd viimaste poole kaldu, et väljapääs valitsevast ideoloogiast oli võimatu.

Nõukogude kontseptualiste, eelkõige moskvalasi piiras ka kunstilise väljenduse ajalooline mass. Boris Groys kirjeldab oma krestomaatilises raamatus „Stalinismi totaalne kunstiteos“ varase nõukogude avangardi süvavaimsuse domineerimist isegi hilissotsialistliku postutopismi tingimustes. Tema sõnul seisnes avangardkunstnike (Kazimir Malevitš, El Lissitsky jt) plaan progressi peatamises. Vajalik oli materiaalsest ja sotsiaalsest arengust ette hüpata, et jõuda kunstilise meelevaldsuse utoopiasse, kus ajal ja pärandil ei oleks kohta argielu konstrueerimisel. Avangardi projekti suutis ellu viia aga hoopis stalinistlik sotsrealism. Kuigi sotsrealism erines vormilt kardinaalselt täisabstraktsest avangardlikust kunstist, siis ideeliselt väljendas see samalaadset püüdlust eimillegi poole. Eimiski on kommunistliku utoopia tingimustes inimese võimetus eristada materiaalseid olusid ja ideelisi taotlusi, mille tulemuseks on igavese samasuse riik.²

Nõukogude kunst, ka nonkonformistlik kontseptualism oli eranditult süsteemne. See ei tähenda, et kõik oli lubatud ja oma teoseid sai avalikult näidata. Vastupidi, varasel Stalini ajal sotsrealismi NSVLi ametlikuks kunstižanriks kinnistamise eesmärk oli kitsendada kunstnike väljendusvabadus pea olematuks. Ka Stalini surma järgsed sotsrealismi iteratsioonid ja ametiliitude türannia ei jätnud võimalusi NLKP pealiiniga vaidlemiseks. Kontseptualismi süsteemsus ei olnud vabatahtlik, kuid selle pidev vastuolu kehtiva korraga piiras kunstnike loomingut. Süsteemsuse raamid olid niivõrd totaalsed, et ka mitteametlik kunst ei saanud sellest väljuda. Seetõttu oli selle pilk alati nõukogude ideoloogia poole pööratud. Niisiis oli kontseptualism küll nõukogude sotsrealismi kõverpeegel, mis kommunismi pilas, kuid siiski samalt süsteemilt algimpulsi saanuna. Totalitaarse ühiskonna liige ei saa end ideoloogiast avalikult distantseerida. Taandumine eraellu pole sotsiaalne ega poliitiline akt, kui sellele ei järgne ühiskondlikku tegevust, mille toimimist reguleeris Nõukogude Liidu keskvõim. Näiteks võib siinkohal tuua kurikuulsa buldooserinäituse, kus võimude liigagar soov alternatiivsed vaatepunktid mutta tampida päädis rahvusvahelise skandaaliga, mille leevendamiseks lubati kunstnikel Moskvas Izmailovi pargis oma töid näidata.³ Tähtis on siiski tähele panna, et nii skandaali provotseerimine kui ka avalikule näitusele loa andmine oli süsteemi algatus.

Totaalne ja lokaalne. Kuid „Mõtlevad pildid“ pole ainult Moskva kontseptualistide tööde näitus. Soov oli näidata totaalse Nõukogude süsteemi kiuste loodud kunsti isiklikke ja kohalikke iseärasusi. Rõhk naiskunstnike ja Baltimaade kunstnike töödele pidi avardama meie arusaama nõukogude nonkonformistlikust kunstist. Eesmärk oli nihestada moskvalaste keskset positsiooni idabloki kontseptualismi loos. Näidata, et rahvuslik pärand ja iseolemise ihalus ning kunsti sooline mõõde mängivad loomingus sama suurt rolli kui valitsev ideoloogiline paradigma. Täielik samasus on vaimse, keelelise ja kehalise mitmekesisuse tõttu võimatu.

Nüüd saab näitusel kunsti hinnata üksnes kataloogi toel. Pildiraamat käes Kumu suures saalis ringi jalutamine on muidugi omaette elamus, kuid ei anna kahjuks täit soovitud kogemust. Eriti huvitav oleks olnud ühes saalis koos näha Leonhard Lapini meesšovinistlikku suhtumist ning Violeta Bubelytė ja Irina Nahhova Nõukogude ruumis naise kehalist kogemust väljendavaid töid. Niisamuti jääb praegu nägemata NSVLi keelelise väljenduse lokaalne erinevus, mis väljendas igal pool samu sisult sotsialistlikke, aga vormilt rahvuslikke kommunistliku olme loosungeid pruunhallides värvides, millest nonkonformistid mõnuga irdusid.

***

Naastes küsimuse juurde, kas tööde eemaldamine oli tühižest, tuleb vastata: jah. See saavutab meie kui kõrvaltvaatajate esmase sõjašoki möödudes vähe. Pigem tõstab esiplaanile jällegi vene kunstnike tööd ja küsimused, kas kõik venemaalased on praegu toimuvas süüdi ning kas totaalne süsteemsus jätkub. Sellele kahjuks meie vastata ei saa. Tagajärjeks on hoopiski Moskva vali monoloog. Näituse avamine tervikuna ja/või ka ainult vene kunstnike tööde ärakorjamine oleks andnud traditsioonilise nõukogude kunsti retseptsiooni ümberkujundamise võimaluse. Praegu tuleb välja vaid teadmine, et Venemaa ründas Ukrainat, mida kõik niigi teavad. See takistab alternatiivsete häälte kõlamist. Nõukogude kunsti ennastupitava totaalsuse nõue tuleb lõplikult lokaliseerida.

1 Hanno Soans, Sõnaatlas ja mälutöö – meie oma vene hingeelu. – Sirp 25. III 2022.

2 Boris Groys, Stalinismi totaalne kunstiteos. Tlk Kajar Pruul. TLÜ Kirjastus, Tallinn 2019.

3 Виктор Агамов-Тупицин, Бульдозерная выставка. Ад Маргинем Пресс, Москва 2014, lk 6–9.