Veneetsia biennaal nr 59 – mitte marginaalne, vaid märgiline

Kuraator ei ole toetunud kunstimaailma hiidudele, vaid toonud vaatevälja varju jäänud kunsti. See on poliitiline otsus. See, mis (või kes) on nähtav, loob tajutava maailma. 

KIRKE KANGRO

Aprillis avatud Veneetsia kunstibiennaal ei ole erakordne mitte pandeemiajärgse toimumisaja ega ka mitte käimasoleva sõja mõju tõttu. Seniolematu on osalevate kunstnike koosseis, kellest üle 90 protsendi on naised või muu soomääratlusega kunstnikud. Ka on biennaali kuraator Cecilia Alemani oma näitusele valinud hulga autoreid, kes ei ole seni kunstiloo peavoolus tingimata tuntud või märkamist leidnud. Miks just praegu ja just selline biennaal? Kaugeltki ei ole siin tegemist  kuraatori eneseteostusega sotsiaalse statistika kaudu, pigem tegeliku kuraatorivabadusega, millega on toodud vaatajate ette väga tundlik, tugev ja terviklik väljapanek. Kuraator ei ole toetunud oma nägemuses globaalsetele kunstimaailma hiidudele, vaid toonud vaatevälja hulga seni varju jäänud, mõnevõrra vähesemas valguses sündinud kunsti, mis ei ole osalenud kaasaegse kunsti eduloos, vaid loodud võib-olla isegi selle kiuste. See on suur poliitiline otsus – esteetiline on poliitiline – ja teatavasti see, mis (või kes) on nähtav, loob tajutava maailma.

Selle hoiakuga tuleb kaasa kogu biennaal: institutsionaalne enesekehtestamine, staatuse ja originaalse biiditaju näitamise võidujooks on peatunud. Teemaks on hoopis teravama ja teadlikuma, enesekriitilise pilgu heitmine minevikku. Seega, kes sooritab oma (elitaarsest) positsioonist loobumisega mõjuvaima akti?

Prantsusmaa paviljonis on eksponeeritud Alžeeria päritolu kunstniku Zineb Sedira mastaapne teos, kus performatiivne kunst seguneb filmistseenidest koosneva installatsiooniga.

Kirke Kangro

Varasematest piiridest ja lävedest vabanemine tõotab alati lootust ja uusi unistuste horisonte. Neid piire ületati sel biennaalil mõtestatud loobumise ja teistele ruumi andmisega. Usun, et varasemale vastandumine on vajalik pingelangus ka neile institutsioonidele, kes neid piire dikteerinud on. Briti rahvuspaviljonist on saanud jazz lounge, prooviruum, kuhu saab sisse jalutada, või improgaraaž, kus eksperimenteerib neli mustanahalist naislauljat, näiteks jämmides fraasi „I Am a Queen“. USA paviljon on muutunud Aafrika onniks, ka paviljoni sisearhitektuuri näib olevat dikteerinud mustanahalise naiskunstniku Simone Leigh’ figuratiivsete skulptuuride ekspositsioon. Briti Sonia Boyce ja USA Simone Leigh skoorivad ka Kuldlõvid, esimene rahvuspaviljoni, teine kunstniku preemia – esmakordselt on oma riiki biennaalil esindama valitud mustanahalised naiskunstnikud. Põhjamaade paviljonis eksponeeritakse saami kunstnike teoseid, Prantsusmaa paviljonis saab näha Alžeeria päritolu kunstniku Zineb Sedira mastaapset teost, kus performatiivne kunst on segunenud filmistseenide set-up-installatsioonidega. Teose keskmes on aja- ja isiklikku lugu ning reaalset ruumi miksiv film. Holland on loovutanud oma paviljoni Eesti ekspositsioonile. Poola paviljonis on vaadata roma päritolu kunstniku koomiksilaadne tekstiiliteos.

Kui minna tagasi mitmel pool naistebiennaaliks tituleeritud näituse juurde, siis milline on selle tähendus ja kuidas selle sõnumit lugeda? Kas peamine eesmärk on olnud tuua vähem võimalusi saanud kunstnikud nähtavale? On see naiskunstnike loomingule suurema ühisnimetaja otsimine? Aga millised need ühisnimetajad on? Käsitöö osakaal, materjalid, mida peetakse naiselikuks, s.o tekstiil, niidid-lõngad, pärlid, keraamika, seesugused tehnikad nagu õmblemine-heegeldamine-tikkimine-punumine-tekstiilimaalingud? Traditsioonilised naiste küsimused ehk laste, pere, keha, koduga jms seotud teemad? Kas siia alla käib ka naivistlik ja amatöörlik kunst? Kui on oodatud just seda, siis see kõik on kindlasti kohal. Sel teemal läksid mu kunstnikest sõbrad, Šveitsi-Austria abielupaar, kellega avamisürituste aegu kokku juhtusin, omavahel päris tõsiselt riidu. Meeskunstnik leidis, et selline naistebiennaal – aina tikandid, käsitöö, rahvakunsti sugemetega teosed – ei lähe mitte: „Naised on surutud teatud tüüpi kunstidiskursusse. Kus on siis tugevad naistegijad kunstimaailmas? Naiste kunst on võrdsustatud marginaalse kunstiga, naiskunsti konjunktuurse visiooniga!“ Naiskunstnik aga oli väga pahane ja leidis, et kunstiloomet ahistab just peavoolu kunstikategooriatele vastamine.

Kindel on see, et seekordne biennaal liigutab südant ja puudutab hinge.

Näituse pealkiri „Unelmate piim“ on võetud Leonora Carringtoni müstilise alatooniga lasteraamatust, kus Alemani sõnul „räägitakse maailmast, kus pidevas metamorfoosis hübriidsed olendid võivad muutuda ja saada kellekski või millekski muuks“. Selle atmosfääri ja voolavuse taustal räägib näitus keha metamorfoosist ja inimkonna sageli unenäolistest ja mõneti müstilistest määratlustest ning valikutest. Need tunduvad aga loogilised, sest oleme nendega harjunud. Oli omalaadne kogemus vaadata biennaali, kus kunstnike seas oli mulle tavalisest rohkem tundmatuid autoreid ning häid töid, millest üldse ei teadnud. Natuke tegi see kõik kurvaks: väga palju on tundlikku ja huvitavat loomingut, mis on olnud varjus ja hämaruses. Siis tajusin, et selles on ka midagi väga head ja suurepärast: on ju nii palju head loomingut, mida jätkuvalt avastada. Palju on kunsti, mis on kannatlikult oodanud oma aega, kunsti, mis oli eile marginaalne, kuid milleta homme ei saa edasi minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht