Vähe tuntud Ernst Jõesaar

Juta Kivimäe

Näitus Adamson-Ericu muuseumis 20. XI 2010 – 20. III 2011. Kuraatorid Juta Kivimäe ja Ülle Kruus, kujundaja Isabel Aaso-Zahradnikova  Väliseesti kunstinäitus Kumus on juba asendunud graafikatriennaaliga ja Eestist okupatsioonivõimude kartuses välja rännanud või juba  eksiilis kujunenud kunstnike tööd täidavad kogu Tartu Kunstimuuseumi näitustemaja. Satelliitnäitusena korraldatud Ernst Jõesaare (1905–1985) väljapanek Adamson-Ericu muuseumis on avatud veel 20. märtsini. Mõned tema tööd rändasid koos suure näitusega Tartusse, ent Adamson-Ericu muuseumi kutsuks vaatama neid, kes veel pole sinna jõudnud või on ehk Jõesaare kahe silma vahele jätnud. 

Ernst Jõesaar on ju Eestis ikka veel peaaegu tundmatu kunstnik, kuigi tema looming jõudis Rootsist autori tahtel kodumaale juba aastal 1979 ja siis korraldati ka järjestikku kaks näitust, Tallinnas ja Tartus. Küsimus, miks eksiilkunstnike töid on seni Eesti kunstimuuseumide üldekspositsioonides  näha nii vähe, peaks olema tänaseks selgeks räägitud: nad on loonud oma teosed siinsest hoopis erinevas maailmas, tingimustes, mis polnud võrreldavad nõukogude aastakümnete modernismi ümbritsenud oludega kodumaal, ja pole seepärast lihtsalt mahtunud neisse jutustustesse, mis muuseumides kodumaist kunstiajalugu vahendavad. Samas olid nad ka seal väljas avatud maailmas üllatavalt konservatiivsed, interpreteerides  ideid, mis kehtisid enamasti juba klassikalise modernismi kuldaegadel, enne Teist maailmasõda. Ernst Jõesaar on ses suhtes erandlik. Tema sõjaeelne loomelaad liikus samas voolujoones kolmekümnendatel aastatel Euroopas levinud suunitlustega. Portreed, figuurid ja monumendid rahuldasid tellijaid vägagi ja 1936. aastal tunnustati Ernst Jõesaare loomingut Eesti esimese kunstipreemiaga. Toonane kriitika tunnustas tema teoste dekoratiivset  üldmõju ning lihtsust.     

1944. aastal koos abikaasaga Rootsi Kuningriiki emigreerununa kaotas ta nii töökeskkonna  kui tellijad. Suurimaks kaotuseks oli aga kodumaine kunstike ja sõprade ring, millest sai üleöö kadunud maailm. Nii rootsi publiku kunstieelistused kui suhtumine võõrsilt tulnud kunstnikku erinesid seni kogetust ja tegelikult osutus Jõesaar üheks vähestest skulptoritest, kes üleüldse suutsid end professionaalselt taas üles ehitada. Nagu paguluses enamasti, ei saa siingi rääkida puhtast kunstnikukarjäärist. Ta pidi igapäevase leiva  teenimiseks töötama algul kiviraidurina ja hiljem konservaatorina täiskoormusega Rootsi muuseumides, ent suutis siiski osa võtta kõigist suurematest eesti ja Balti kunsti näitustest, esinedes nii Liljevalchsi Kunstihoones (1946), Uppsalas (1954), Stockholmi Eesti Majas (1958) kui ka Svea galeriis (1963). Tema isikunäitused aastatel 1973, 1975 ja 1978 olid välja pandud Stockholmi Eesti Majas. Jõsaare Rootsis loodud skulptuurid ja  kõrgreljeefis teostatud seinaplaadid eristuvad nii väliseesti kui üleüldse eesti skulptuuripildis väga selgelt ja kannavad oma ajastu tunnuseid. 1960.-1970. aastate dekoratiivne stilisatsioon iseloomustab läbivalt kogu tolle aja loomingut, See on küll suurtes kogustes korraga vaadelduna ka kohati pisut häiriv, ent siiski kunstilise võttena põhjendatud ning enamik töid on oma figuratiivsuses pilkupüüdvad ja huvitavad. Motiivid on Jõesaare puhul olulised  ka väikese formaadiga töödes. Sümbolistlikud rännakud antiikmütoloogia ainesesse ja piiblilugudesse meenutavad oma ideede liikumisega, pisut meelevaldselt muidugi, Max Beckmanni maale, milles on lähtutud ju samast ajastust ja sarnasest situatsioonist. Beckmann oli emigrant omaenese kodumaal juba kolmekümnendail ja pruuni maailmakorra arenedes sunnitud pöörduma Madalmaile ning hiljem Ühendriikidesse. Temagi ammutas palju  antiiksetest arhetüüpidest. Temalgi rändavad laevades müütiline kuningas ja kuninganna, pr Beckmann on maalitud tõelise daamina ka suurimas hädaolukorras ning ükski XX sajandi kunstnikest pole vist maalinud rohkem autoportreid oma kodaniku- ka kunstniku-seisukoha väljendamiseks.       

Jõesaare stiliseeritud kompositsioonides  võib üsnagi tihti ära tunda tema enda ja Renate Jõesaare portreelise kujutise. Hiigeltiibadega mees, Fööniks, on tema ise ja hauamonumendil, mis seisab praegugi Metsakalmistul hea sõbra Adamson-Ericu kalmul, võib näha Jõesaare markantset nägu resignatsioonigrimassis, samuti ühel mitmest muusikast inspireeritud poolabstraktsest seinaplaadist „Finaal”. Rootsi eluga eriti vaevaliselt kohanenud Renate Jõesaar on jäädvustatud seinalt  alla sügavikku sööstva ernstbarlachliku inglina, üleskääritud käistega tunked seljas. Jõesaar on modelleerinud autoportreid igast oma elufaasist. Tema ea kasvades üha enam kortsudesse süvenev nägu vaatab vastu ka mitmetelt maalidelt. Eneseiroonia polnud talle võõras: mitmed autošaržid ilmselt üsna palju energiat ja tervist röövinud tööelust loodusmuuseumi formaliinises topiste keskkonnas on tõeliselt tragikoomilised ja süvendavad  lugupidamist vapra kunstniku vastu. Kaasaegsete pagulaste portreed on seevastu üsnagi konservatiivsed ja lasevad oma pallaslikult psühholoogilise realismiga aimata portreteeritava olemust. Abikaasa Renate, Raimond Kolk, Karin Luts, Karl Ristikivi ja veel mitmed teised, kes pole mahtunudki väikestesse näituseruumidesse, on modellidega äratuntavalt sarnased.   

Paadipõgenike saatus ulgumerel erutas teda kogu loominguaja. Mitmed paadipõgenikele mõeldes loodud laevamotiivid ta seinaplaatidel on piisavalt dramaatilised, ent autor on lahendanud need igavikumeeleolus antiikmaskide ja muu äratuntavalt vahemerelise atribuutikaga. Ehk tekkis see vahemereline motiivistik mitmete puhkusereiside tulemusena, ehk ka kiindumusest minoiliselt igavikulise  vastu elus: kunstile võis pühendada vaid väikese osa eluajast ja ateljeest (tavalise korteri uksest) väljudes kunstnik tundis end paratamatult jälle võõrana. Kipsloomingu uhke kaaslasena võib imetleda tuhmkuldset patineeringut nii skulptuuridel kui reljeefidel. Selle Pallase koolist kaasa toodud oskuse rakendamine on aega- ja vaevanõudev, ent tulemus maaliline ja tõeliselt ilus. Näitusel eksponeeritud maalidest võiks  soovitada tundlikult maalitud väikeseformaadilisi kergeid abstraktsioone. Vahemereline Faun ühel maalil hiigelsarvedega põhjapõdra seljas ongi ehk kunstniku avameelne tunnistus sellest, kuidas Tartust tulnud skulptor end Skandinaavia heaoluühiskonnas tegelikult tundis.