Uus perspektiiv kunstiajaloole

Karin Nugis

Paweł Leszkowiczi kureeritud ambitsioonikas ja suuremahuline näitus „Ars Homo Erotica” Varssavi rahvusmuuseumis tekitas intriige juba enne avamist ning viis peaaegu muuseumi  direktori, maineka kunstiteadlase Piotr Piotrowski ametikohast tagandamiseni. Näituse, kus on eksponeeritud üle kahesaja homoerootilise töö (antiigist tänapäevasteni!), eesmärk on luua uus perspektiiv nii kunstiajaloo narratiivile kui ka muuseumi kogudele. Samavõrd oluline on Poola poliitilises ja sotsiaalses kontekstis astuda dialoogi publikuga. See potentsiaalselt provokatiivne näitus pakub kahtlemata huvi ka meil, sest seksuaalvähemuste  võrdõiguslikkuse temaatika on Eestis tähelepanu all.    

Viis aastat tagasi keelas tollal veel linnapeana  töötanud Lech Kaczyński ära Varssavi geiparaadi, mis hiljem Euroopa kohtu otsusega lubati siiski läbi viia. Ka 2010. aastal on 79 protsenti poolakatest samasooliste abielude vastu (Poola päevalehes Rzeczpospolita avaldatud statistika andmetel). Kuid laiemas perspektiivis on heteroseksuaalse maatriksi dekonstruktsioon Euroopas täies hoos: samasooliste paaride kooselu legaliseerimine on kuum teema nii poliitikas kui ka kultuuris. 

Endistel idabloki maadel on see protsess aga alles käima hakanud. Mitmed natsionalistlikud ja konservatiivsed rühmitused laitsid näituse amoraalset programmi ja ähvardasid muuseumi protestiaktsioonidega. Paremkonservatiivne ajakirjandus publitseeris avaliku kirja rahvusmuuseumi „hea maine päästmiseks”, millele kirjutasid alla ka mitmed kunstnikud, ajakirjanikud, ajaloolased ja poliitikud. Ent suuremat katastroofi siiski ei toimunud  ning näitus kogus juba esimeste päevadega rekordarvu külastajaid.     

Kuraator Paweł Leszkowiczi sõnul osutab näituse pealkiri „Ars Homo Erotica” homoerootilisele  kunstile, mis reflekteerib samasoolist iha ja armastust. Tööde valik on väga lai ega lähtu mitte kunstniku seksuaalsest orientatsioonist, vaid tööde teemast ning kontekstist, kajastades kõiki LGBT (lesbi, gei, biseksuaal, transsoolisus) variante.       

Samas manifesteerib „Ars Homo Erotica” Varssavi rahvusmuuseumi direktori innovatiivset muuseumipoliitikat. Vähem kui aasta ametis olnud Piotrowski tahab suunata publikut aktuaalsetel teemadel kaasa mõtlema. Üks tema tegevuse aluseid on „kriitilise muuseumi” kontseptsioon: refleksiivne programm kritiseerimaks muuseumi kui institutsiooni. Selle näitusega on tal kahtlema õnnestunud pakkuda uus tõlgendus paljudele muuseumikogude töödele, mida senini on eksponeeritud täiesti teistsuguses kontekstis. Nõnda tuleb homoerootiline element esile näiteks  poola kunstniku Edward Wittigu realistlikus pronksskulptuuris „Võitlus” (1911), kus kujutatud kolme muskleis maskuliinset kangelast mõõgavõitlust pidamas.       

Näituse huvitavaim osa on pühendatud inimõigustele, identiteedile ja oma identiteedi eest võitlemisele. Tšehhi kunstniku David Černý skandaalse projekti „Entroopia” Poolat kujutav töö (2008 – 2009) on üks kurioossem näide. Černý on kujutanud Poola riiki kartulipõlluna, millel Iwo Jima lahingufoto ikonograafiat matkiv katoliku kiriku preestrite grupp  heiskab vikerkaarelippu. Nii nagu on „Entroopia” seeria eesmärgiks lõhkuda rahvuspõhiseid eelarvamusi ning tabusid, nii peegeldab ka see töö minu meelest hästi just selle näituse eesmärki: tekitada dialoogi ning vabastada ühiskond heteronormatiivsest filtrist. Venemaa kunstnike rühmituse Sinininad kurikuulus foto „Suudlevad politseinikud” („Armulisuse ajastu”, 2005) ja Horvaatia inimõiguste eest võitleva organisatsiooni LORI reklaamikampaania  „Armastus on armastus” lesbide õiguste eest (2003) on kaks ilusat näidet, kui erinevalt sellele problemaatikale võib läheneda.     

See näitus konstrueerib tagasivaatavalt ka  kunstiajaloo homoerootilise perioodi, alustades Ateena punasefiguurilise vaasiga (umbes 510 eKr), kus kujutatud Lesbose saare poetessi Sapphot, ning jätkates Vana-Kreeka ja -Rooma mütoloogia populaarseimate homopaaride armuromaanide (Apollon ja Hyakinthos, Zeuz ja Ganymedes) kujutamisega. Terve saal on pühendatud kristliku kunsti homoerootilise ikooni Püha Sebastiani kujutistele: renessanssmaalid on kõrvutatud kaasaegse videokunstiga  nagu näiteks Karol Radziszewski „Sebastianiga” (2010). Arvukalt on esindatud ka XIX sajandi akadeemilised meesaktid ja eripalgeline kaasaegne LGBT-visuaalkultuur (muu hulgas filmiplakatid ja reklaamfotod). Uuele narratiivile paneb punkti poola kunstnik Mariusz Tarkawian, kes on galerii valgetele seintele joonistanud oma interpretatsiooni kunstiajaloo kuulsaimatest homoerootilistest stseenidest, luues niiviisi visuaalse ülevaate  järjepidava traditsiooniga seksuaalvähemuste eksistentsist kunstiajaloos. Seega esitab see näitus uue vaatepunkti nii traditsioonilisele kunstiajaloole kui ka müütilistele ja kristlikele lugudele.   

Ameerika kunstniku Catherine Opie’ fotodel on kujutatud stseene ameerika lesbiperekondadest. Need perekonnastseenid justkui rõhutavad, et seksuaalvähemuste identiteeti ei loo ainult nende seksuaalne orientatsioon, vaid et tegemist on palju komplekssema väärtuste võrgustikuga. Mõne töö puhul tundub aga nende homoerootilisse konteksti asetamine vägivaldne. Eelarvamuste vabanemise asemel kipub see näitus sel viisil  taas tootma müüte. Lucjan Jagodziński nõukogude propagandaplakatil „Mida sina oled plaani täitmise nimel teinud?” (1953) vaatab vastu noor, tugev, aga kergelt naiselike näojoontega, kuldsete juustega noormees. Muidugi, kõik ilusad ja noored inimesed võivad põhjustada (homo)erootilisi aistinguid, aga mitte iga ilusa välimusega, veidi naiselikumat meest pole vaja homona käsitleda. Vaatamata mõningale ülepingutusele,  kajastab väljapanek seksuaalvähemuste diskursuse (erootikast AIDSi problemaatika ja traditsiooniliste perekonnamudeliteni) eri aspekte ning ei vaata homoseksuaalset maailma homo-, vaid heterogeensena. Publiku ülesanne on asetada see oma mõtteraamistikku.