Tõnis Vint dialoogis

Reet Varblane

Tõnis Vint ja tema esteetiline universum. Koostanud Elnara Taidre, keeletoimetaja Kaidi Vahar, inglise keelde tõlkinud Juta Ristsoo. Kujundanud Tuuli Aule, teoste fotod teinud Tanja Muravskaja ja Stanislav Stepaško. Kumu, Tallinn 2012. Lk 352. „Lõpuks ometi on üks tõesti ilus raamat välja antud,” kostus Tõnis Vindi näituse avamisel Kumus õige mitmest suust. Eks see ole raamatuesitlustel üsna tavaline reaktsioon, pealegi oli tegemist ju sellise korüfee nagu Tõnis Vindi esindusliku retrospektiivi avamisega. Kuid seekord oli väljaütlemisviisis midagi niisugust, mis ei osutanud pelgalt kunstisündmuse avamisatmosfäärist tingitud elevusele ning pani tõsisemalt mõtlema. Esiteks tõsisasi, et see on Tõnis Vindi teine isikukataloog, monograafia(te)st, kogutud artiklitest jne kõnelemata. Esimenegi oli seotud isikunäitusega Eesti Kunstimuuseumis, kuid kataloog ilmus kolm aastat pärast näitust: näitus oli Kadrioru lossis 1984. aastal, kataloog tuli 1987. aastal. Esimese kataloogi on kujundanud kunstnik ise, koostanud ning eessõna kirjutanud on Eha Komissarov, fotod on Ene Kullilt. Väljaanne ise on õhuke, meenutab pigem vihikut (33 lk) kui tõsiselt võetavat isikukataloogi, sest ka tolleks ajaks oli Tõnis Vindil seljataga juba üle kahekümne aasta loomingulist karjääri. Ka totalitaarrežiimi stagnatsiooni tingimustes ei saadud temast kui uuendusliku lähenemisega kunstnikust ja karismaatilisest õpetajast mööda, kes ka ei võtnud sõna viimase kahekümne aasta (1960ndate II pool – 1980ndate keskpaik) kunsti, aga ka laiemalt kultuuri kohta. Tõnis Vindist oli 1980ndate keskpaigaks kujunenud märgilise tähendusega looja, vaimses mõttes väsimatu initsiaator, analüüsiv teadlane ning sünteesiv kunstnik. Kuid selles esimeses bukletilaadses, väljaandes on midagi sümptomaatilist, mis iseäranis äsja ilmunud raamatu kontekstis osutab Tõnis Vindi hermeetilise maailma (esteetilise universumi, nagu on praeguse näituse kuraator, raamatu koostaja Elnara Taidre selle määratlenud) dialoogivalmidusele.

Esiteks on see Tõnis Vindi kujundus, mis ilmsele kokkuhoiupoliitikale vaatamata joonistab üsna hästi välja kunstniku 1980ndate keskpaiga autoripositsiooni, teiseks Eha Komissarovi tekst, mis praegu üle lugedes jääb küll pisut liialt kunstiajalooliste mõjutuste markeerimiseks, kuid osutab kunstniku rituaalsete „märkide korrastatuse ja kunstikeele puhastamise kaudu semiootilise universumi” loomisele. Seega sellele, millele Komissarov on ehitanud üles oma teksti Tõnis Vindi uues raamatus.

Nii võib (ja tulebki) Elnara Taidre koostatud ja Tuuli Aule kujundatud mahukat (õnneks on suudetud vältida n-ö esindusalbumi formaati) raamatut vaadata kui väikese, sissejuhatava kataloogi, aga ka kõikide Tõnis Vindi kujundatud väljaannete jätku, dialoogi, vastastikust ja mõlemapoolset informatsioonivahetust. See on täidetud hästi tihke, kohati isegi üksteist tapva visuaalse teabega ning meenutab pigem entsüklopeedilist (kunstniku mitmekesisus, laiahaardelisus) käsiraamatut kui väljaarendatud kunstilist sünteesi. Tekstid (Elnara Taidre, Sirje Helme ja Eha Komissarov pluss Tõnis Vindi tekstide valik faksiimilena) on head, kuid nii kunstniku koht kui ka visuaalne üleküllastatus eeldavad veel tekstilisi kihistusi, teistsuguseid tõlgendusi (kas või 31. V seminari Andres Kure ja Ivar Saki lähenemist, filosoofidest Marek Voldist jt rääkimata). Tekstide mõttes on see avatud raamat, mis eeldab järge: seda nii Vindi kunsti lähivaatluse (tööde analüüs) kui ka semiootilise universumi mõttes. Loodetavasti ei kulu selleks enam veerandsada aastat.