Terve mõistusega ühes lauas

JOHANNES SAAR

Maalinäitus „Lemming Nagel 70“ TLÜ akadeemilise raamatukogu galeriis kuni 11. VI, kuraator ja kujundaja Harri Liivrand ja plakati autor Rene Haljasmäe; Lemming Nageli näitus „Tahtetuse triumf“ KuKu klubis 13. IV – 28. V, kujundaja Tiit Pääsuke.

Tänavu aprillis oleks seitsmekümneaastaseks saanud maalikunstnik Lemming Nagel. KuKu klubi ja akadeemiline raamatukogu võõrustavad sel kevadel tema mälestusnäitusi, nüüd mõistagi tagasivaates ja järelehüüdes.

Öelda, et Lemming Nagel oli koloriitne isiksus, raju maalija, lummav jutuvestja ja köitev kirjamees tähendab tegelikult öelda liiga vähe ja liiga hilja. Inimene, kelle iga fraas, liigutus ja maal võis põhjustada kimbatust, hämmingut ja naeru, oli meiega pikalt, rääkis meiega kaua, kestis maalijana kõrge eani ja avas end alles vanuigi noorkirjanikuna, jättis maha hulga mälestusi, mis vajavad lõpuni mõtlemist. 13. aprillil, kunstniku sünniaastapäeval, tehti viskiklubi ja kunstniku poja Karl-Kristjan Nageli eestvõtmisel sellega algust KuKu klubi mälestusnäitusel. Kuni juuni keskpaigani annab järelemõtlemisaega TLÜ akadeemilise raamatukogu oma Andres Kollisti ja Harry Liivranna vedamisel.

Lemming Nagel. Kõigepealt kinnitasin lõuendi raamile. Õli, lõuend, 1979. Sarjast „Käekirjad“. Töö kuulub Sven Grünbergi erakogusse ja oli väljas KuKu klubi näitusel.

 Karl-Kristjan Nagel

Nagel oli tõeline trikster nii elus kui kunstis. Iga tema ütlemine elik maal võis kuulajal-vaatajal tooli alt tõmmata ning kukutada kaosesse, peataolekusse. Selles anarhismis oli järjekindlust, võiks isegi öelda süsteemi. Alati võis olla kindel, et kõik pole nii nagu paistab ja et kõike ka ei maksa uskuda. Ses mõttes oli Lemming Nageli lauda istumine turvaline valik – alati said tõmmata. Ja ometi – ei kunagi ei mingit irooniat ega pilget, põlgust või üleolekut. Pigem soe ja osavõtlik kurbus kusagil käegalöömise piiril. Pigem vaatleja ja juurdleja jõekaldal, kes ikka ja jälle naaseb kohale, kus mõte oli pooleli jäänud. Mäletan teda valmis inimesena – ajad muutusid, tema mitte. Vaid korra olen näinud teda solvununa, siis kui lehes kirjutati, et ta maalib „sportlikult pingestatud kompositsioone“. Ta ei kannatanud, kui keegi tuli teda positiivselt hõlmama, omistama talle eesmärke, plaane ja teeneid, saavutusi. Nagel ei lasknud end ratsionaliseerida, lahti seletada ja ära rääkida.

Aga mida ta siis maalis? KuKu klubi mälestusnäitus tõendab, et midagi isalt pojale, midagi eluliselt tähtsat, midagi, mis hoiab raskel ajal hinge sees. Nüüd avalikkuse ette toodud kirjad kinnitavad veel kord, et selleks pole ta tõepoolest tunnistanud eduelamust ja sportlikku sooritust. Isa nõu pojale puudutab pigem tegemata töid, inimeseks olemise nõutust ja „tahtetuse triumfi“ – oskust märgata ilmaelu, mis ei sisalda askeldamist ja tõtlemist. Eestis on „ettevõtliku inimeseta maailma“ kujutamine loomuldasa liigitatud sürreaalseks ning seda silti kohtab Lemming Nageli kunstikriitilises retseptsioonis sageli. Häirivalt sageli. Häirivalt sellepärast, et Eestis valitsev arusaam sürrealismist kattub suuresti (ning viimasel ajal on seda ka märgatud) sellega, mida Skandinaavias on tavapäraselt au sees hoitud „pehmete väärtustena“ ning hakatud aina enam nimetama „põhiväärtusteks“. Nageli jutud sellest, kuidas „loodus kannab oma välimuse eest hoolt“ ja „kõikide inimeste aitamist takistab koduste aadresside puudumine“ on Eestis naljakad, ent aina vähem. Ja aina vähem sürreaalsed. Sest inimeste endi väärtusorientatsioon ja tähelepanu jagunemine on aegamisi muutunud. Olukorras, kus Emajõe abil tahetakse Eesti metsa tselluloosiks keeta, muutub sürreaalseks ja irreaalseks miski muu. Ja normaalseks see, kuidas Lemming Nagel maailma vaatas. Mul pole vähimatki soovi Nageli maale rakendada koduste ökosõdade ja keskkonnahoiu vankri ette. Nad on selleks liiga rikkad ja avali. Ent tagantjärele näen, et tema nägi kaugemale. Ma näen nüüd paremini tema suhtumist asjapulkadesse, kellele Läänemere suremine on „ettevõtlusseadusega harmoonilises kooskõlas“ ja metsa kadumine mahub „lubatud raiemahtudesse“. Enam ei ole naljakas. Kurb on. Kurb on see, et istusin aastaid terve mõistusega ühes lauas ja ei tundnud seda ära.