Sugude mitmekesisus aitab midagi olulist ära tunda

Kuraator Rebeka Põldsam uuest Balti kunstnike näitusest Leedus: „Abstraktsete vormide ja kontseptsioonide aeg on mõneks ajaks möödas.“

JUHAN RAUD

Vilniuse südames avati Mo-muuseumis märtsis suur näitus „Meil seda ei tehta. Intiimsus, normid ja ihad Balti riikide kunstis“, mis on toonud kokku soolisust ja seksuaalsust käsitlevad teosed 1960ndatest kuni tänapäevani. Näitus on avatud selle aasta 8. septembrini. Tegu on päris laiahaardelise koostööprojektiga: väljas on 130 kunstniku 300 teost, kusjuures Eesti autoreid on 39. Siinkohal saab sõna üks näituse kolmest kuraatorist, kunstiteadlane ja etnoloogiadoktor Rebeka Põldsam.

Näitusel on kolm kuraatorit, igast Balti riigist üks. Kuidas kõik alguse sai?

Leedu kunstiajaloolane ja kuraator Adomas Narkevičius kaitses 2020. aastal UCLis magistritöö, milles uuris kehalisuse käsitlusi Baltimaade kunstis Nõukogude ajal, ning pälvis uurimise eest kunstiteaduse ajakirja Oxford Art Journal auhinna. Uurimuses on ta analüüsinud teiste hulgas ka Anu Põdra loomingut. 2021. aastal kutsus Mo-muuseum Adomas Narkevičiuse kureerima näitust Leedu kunstiajaloos marginaalsetest narratiividest. Adomas leidis, et kui nii suures muuseumis näitus teha, võiks teha midagi ambitsioonikat. Niisiis kutsus ta seda näitust tegema minu kui Anu Põdra uurija ja feministliku kuraatori Eestist ning väga hea Ida-Euroopa moodsa kunsti ajaloo tundja ja kuraatori Inga Lāce Lätist.

2022. aastal alustas Venemaa Ukraina vastu täiemahulist sõda ja meile tundus, et abstraktsete vormide ja kontseptsioonide aeg on mõneks ajaks möödas. Praegu tuleb läbi mõelda Nõukogude korra mõjud tänapäevale. Kunstiajalugu sobib hiilgavalt avaliku arutelu pidamiseks ning viimase kümmekonna aastaga hoogsalt kasvanud soolisuse ja seksuaalsuse ajaloo uurimine Lätis, Eestis ja Leedus on andnud uusi võimalusi kunstiteoste tõlgendamiseks.

Millistel kontseptuaalsetel alustel te näituse kokku panite?

„Meil seda ei tehta. Intiimsus, normid ja ihad Balti riikide kunstis“ on üles ehitatud peatükkide kaupa, nii et iga neist avab igapäevase olukorra, kus soolisus ja seksuaalsus muutub nähtavaks või osutub mingis mõttes oluliseks. Selleks et soosuhted oleksid võimalikult hästi jälgitavad, valisime näitusele peaaegu eranditult figuratiivsed teosed, seega abstraktset kunsti sellelt näituselt ei leia. Kuna otsustasime uurimuse käigus keskenduda ainult figuratiivsetele teostele, hakkasime vaatama eriti just Nõukogude ajal tehtud teoseid, mida me varem ei teadnud ja vahel juhtus, et ka koguhoidjad avastasid need enda jaoks uuesti.

Näitus algab portreedega, jätkub tänavaruumi, meditsiinilise ülevaatuse teemaga, töökeskkonna, vaba aja, vananemise, pidude ja pulmade, paaride ja perekondade, saunade, randade ja hipidega ning lõppeb Lätis ja Leedus 1990ndatel olulise moefestivali „Untamed Fashion Assembly“ dokumentatsiooniga. Näiteks Bruno Birmanis ja Sandra Straukaitė tegid seal kostüüme ja totaalseid performance’eid, mis ületasid soolisuse täiesti ühiskonnakriitiliste kommentaaride ja eksperimentaalsete vormimängudega.

Kolmas põhimõte, mis näitust kannab, on see, et peaaegu igas peatükis on nii naiste kui ka meeste, homo- ja heteroseksuaalsete kunstnike loomingut, mitmes peatükis on esindatud ka kväärid positsioonid, mittebinaarsed ja transsoolised kunstnikud. Selline sugude mitmekesisus aitab mõista soolisi norme ja nende ületamist.

Peatükkideks jaotamise tõttu sai panna kõrvuti teosed eri riikidest ja ajastutest, samuti eri meediumide kunstiteosed, mille autorid on saanud klassikuteks, olnud autsaiderid, põranda­alused, tsenseeritud, nii konformistid kui ka nonkonformistid.

Mis sind näitust ette valmistades kõige enam üllatas?

Ma ei teadnud varem, et pereelu oli Nõukogude-aegses kunstis niivõrd levinud motiiv. Pere- ja paarisuhteid on kujutatud kõigis meediumides: joonistustel, skulptuuris, pisiplastikas, maalidel, hiljem videokunstis, nüüd ka installatsioonikunstis. Ja kui näiteks tööelu kujutav kunst on tihti tööd või tööstust idealiseeriv või tööinimese standardi kujutis, siis perekonnapildid on valdavalt pigem dramaatilised, eri moodi õnnetud.

Milline on kõige levinum eksiarvamus, mille see näitus (loodetavasti) kummutab?

See näitus on Leedus oma publiku leidnud, millest annavad tunnistust üsna erilised lood. Esiteks tuli näituse pressipäeval juhuslikult kohale elav kunstiklassik Marina Abramovič, kellele väga meeldis näituse värskus ja julgus rääkida seksuaalsusest ning soolisusest nii, nagu näiteks USAs ei ole võimalik.

Umbes nädal aega pärast näituse avamist saatis üks leedu kunstnik kuraatoritele loo noormehest, kes ei olnud suhelnud oma vennaga, kuna too on gei. Sõbranna oli noormehe näitusele kutsunud ning see käis ruumid jalgu järele lohistades läbi ja oli pisut torssis. Järgmisel päeval helistas sõbranna noormehele, et küsida, kas ta on halvast tujust üle saanud. Noormees oli aga oma vennaga näitusele läinud ja heas tujus.

Ma ei oska öelda, mis näitusel inimesi kõige enam kõnetab – sõltub ikka vaatajast. Kindlasti kohtub publik piltidel kurbade, õnnelike, vihaste, naljakate ja uhkete inimestega ning vahest aitab see midagi olulist ära tunda.