Sünnitamine

Eero Kangor

Soome fotokunstniku Minna Havukaineniga vestleb Eero Kangor. Minna Havukaineni näitus „Puerperium” Tallinna Linnagaleriis kuni 4. XII. Tallinna Linnagaleriis kestab üks selle aasta provokatiivsemaid fotonäitusi, Turu fotokunstniku Minna Havukaineni „Puerperium”, maakeeli „Sünnitamine”. Idee Tallinnas Havukaineni loomingut Eesti publikule tutvustada tekkis Harry Liivrannal, kelle sõnul „tegeleb näitus sünni ja seksuaalsusega sedavõrd intiimsel tasandil, milletaolist pole Eesti kunstiruumis varem nähtud”. Kunstniku Eestis viibimise jooksul kasutasin head võimalust, et tema loomingust ja loomisviisist rohkem teada saada.

31. oktoobril saime teada, et Kaliningradis sündinud väike Petja on ajalooline poisslaps. Koos tema ema Jelenaga kuulud nende seitsme miljardi õnneliku ema hulka, kes on ilmale toonud elusa lapse. Sinu fotoseeria „Puerperium” eesmärk on vahendada seda kogemust neile, kes ei ole veel sünnitanud või ei saagi seda kunagi teha.

Minu selle projekti eesmärk oli mõista sünnitamist laiemas mõttes, uurida selle naiste intiimse kogemuse üldinimlikke aspekte. Pärast oma teise lapse sündi pidin haiglasse jääma tavapärasest kauemaks ja nii oli mul võimalus näha paljusid naisi nende haiglas viibimise perioodil, vahetult enne ja mõni aeg pärast sünnitamist. Selle aja jooksul elavad eriti just esmasünnitajad läbi mitmesuguseid füüsilisi ja psühholoogilisi katsumusi emakssaamise raskel teel. Olles selle tee ise läbi käinud, pöördusin sünnitamise juurde tagasi kunstniku rollis ning analüüsisin seda kõrvaltvaatajana, et leida selle kogemuse abstraktsemat sisu. Püüdes mõista selle kogemuse kollektiivset tähendust, pidin küll ohverdama oma unikaalse kogemuse, kuid samal ajal mõistsin, et iga sünnitaja emakssaamise kogemus on ainulaadne. Ei ole olemas ühte ja ainuõiget viisi emaks saada.

Nagu kirjeldasid, on sünnitamine keeruline protsess nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Naise keha peab raseduse ja sünnitamise ajal alluma muutustele, mida ta ei saa täielikult oma kontrolli all hoida. Tavaliselt häbenevad tulevased emad nende muutuste eksponeerimist võõrastele ja mõned peavad sünnituse alasti tõe kõigile näitamist koguni ebasündsaks. Ma eeldan, et pildistamiseks nende naiste nõusoleku saamine ei olnud kõige lihtsam.

See oli nende enda otsus. Kuulnud minu projektist, võtsid need naised minuga ise ühendust. Seejärel oleme kohtunud, ma olen neile oma loomisviisi tutvustanud ning oleme üksikasjades kokku leppinud. Sellisel viisil, täiesti võõraste „modellidega” töötamine on andnud kõige paremaid tulemusi ja on mulle tundunud kõige õigem. Loomulikult oli erandeid, kuid just võõrastega töötamisel olen saanud selliseid pilte, mis annavad minu arvates kõige otsesemalt edasi unikaalset Ema-kogemust, kujutatud naist emana.

Sünnitus on väga isiklik ja perekeskne sündmus, kuhu kaasatakse ainult kõige lähemad inimesed. Sinu pildid on väga otsekohesed, ausad ja otseütlevad, mis tähendab, et sul on õnnestunud luua usalduslik side nende emadega.

Olen püüdnud oma motiivide ja eesmärkide väljendamisel olla võimalikult aus ja otsekohene. Seepärast olen pääsenud nende naiste kõige isiklikumasse ringi. Aga siis ei saanud enam jääda pelgalt kunstnikuks, vaid võtsin inimliku kohustuse olla hea kuulaja ja toetaja sellel tähtsal etapil nende naiste elus. Võib-olla sellest tulenevalt ongi minu modellid ennast sellele projektile pühendanud. Kui osa neist on mind kutsunud haiglasse pärast sünnitust, siis mõned on soovinud, et ma viibiksin ka sünnitamise juures.

Paljud fotokunstnikud lähtuvad kõrgetest visuaalsetest printsiipidest. Annie Leibovitz on samuti pildistanud rasedust, kuid tema modelliks oli veetlev filmitäht Demi Moore. Sinu meetod on hoopis teistsugune.

Tahangi rõhutada, et mina ei ole oma modellide seast eelvalikut teinud. Ma usun oma intuitsiooni ja loodan, et satun kokku nende „õigetega”, et just need „õiged” ise võtavad minuga ühendust. Selline juhuslikkus on mulle kõige olulisem.

Sul on siiski ka oma lemmikud, näiteks Hannet oled pildistanud mitmel korral.

Hanne on üks minu lemmikutest sellepärast, et meil on pikk ühine ajalugu. Olin tema kolme sünnituse juures. Nägin, kuidas noorest emast on kasvanud suurpere eest vastutaja. Teekond, mille olen koos Hannega läbinud, on olnud suurepärane kogemus, millega kaasnes tõeline eelisseisund emaduse mõistmiseks.

Milliseid pilte sellelt näituselt veel esile tõstad?

Pilt Suvist Jennaga („Suvi ja Jenna 2”) on väga tähtis emaduse kui senist elu segipaiskava üleminekuprotsessi näide. See sümboliseerib ilu ja hirmu, tugevuse ja haavatavuse tunnete segadikku, mis leiavad selles pildis konkreetse vormi. Siin avaldub rasedaksjäämise ja emakssaamise otsuse totaalsus. Selles pildis on midagi väga imelist ja väga raevukat ühekorraga.

Lõppude lõpuks on sünnitamine ikkagi rõõmus sündmus. Selles mõttes on isegi ootuspärane, et sinu näitusel on vähem selliseid pilte, milles väljendub kurbus ja valu. Mõnel juhul võib ju sünnitus lõppeda lapse või vahel isegi ema surmaga.

Naine, kes otsustab lapse sünnitada, olgu siis millisel moel tahes, teab, et sellega võtab ta oma elu ühe suurema riski. Sünnitusel võivad naise kehale ja psüühikale olla pöördumatud tagajärjed. See on kindlasti väga tõsine väljakutse. Lapsele on maailma tulemise teekond samuti täis ohte. Ma arvan, et kui nendest riskidest räägitaks ilma neid alahindamata ja liialdamata, oleks emadel nendega lihtsam toime tulla ning end ootamatusteks ette valmistada. Mulle tundub, et selle üle ei arutleta piisavalt erapooletult ja ausalt ning loodan, et oma näitusega saan ma ajendada diskussioone nende teemade üle.

Tänapäeval on lapse sünniga seotud ka rida teisi olulisi teemasid. Eestis käib juba pikemat aega debatt selle üle, kas homoseksuaalid peaksid saama õiguse oma kooselu registreerida. Samasooliste abielu taunitakse. Sellega on seotud ka pere loomine ja lastesaamine. Sa oled kujutanud Miot koos oma kahe lesbist emaga. Need pildid võivad vaataja jaoks olla problemaatilised. Näiteks pole üheski keeles võimalik ühe sõnaga eristada, kes neist on rohkem ema, kuigi nad on emad erineval moel. Kas oled saanud nende piltide kohta ka mingit tagasisidet?

Minu üllatuseks pole need pildid esile kutsunud eriti tugevat reaktsiooni. Kas midagi muutuks, kui seal oleks näiteks surrogaatema koos kahe isaga, kes hakkavad last kasvatama? Kas vaikimine ja tagasiside puudumine näitab, et suhtumine on muutumas õiges suunas?

Me oleme harjunud Eestis mõttega, et Soome heaoluriigis on paljud asjad nii-öelda rohkem arenenud. Kas soomlaste suhtumine samasoolistesse lastega peredesse on viimastel aastatel muutunud?

Ka Soomes on sellel teemal pikalt arutletud ning seadusandlikult on see vaid osaliselt lahendatud. Suhtumise muutumine on aeglane ja seadustel on selles täita tähtis roll. Ma ootan aega, mil kõigil, kes seda soovivad, oleks võimalik lapsevanemaks saada ja et see oleks ka seadustega garanteeritud. Ma arvan, et sõltumata seksuaalsest orientatsioonist peaksid nii vanemate kui ka laste õigused olema tagatud. Seejärel tuleb ka vastuseisjatel olukorraga leppida. Seaduse kaitse on väga oluline igasugusel asjaajamisel. „Vikerkaare-perekonnad” ja nende lapsed, kes elavad lindpriidena, on praegu kindlasti kannataja pool. Seaduste ülesandeks on garanteerida kõigi inimeste võrdsed õigused ja kohustused ning mitte anda alust bürokraatlikuks diskrimineerimiseks.

Kahtlemata on sünnitus emotsionaalne sündmus. Vaatajal on ilmselt kõige kergem suhestuda fotodega naistest, kelle nägudel peegelduvad emotsioonid, aga sa oled pildistanud ka sünnitusega kaasnevaid esemeid, mis toimivad sümboolsete märkidena sellest üleminekuprotsessist inimese elus.

Sünnitamine on teekond, mida võib saata ämmaemanda, toetaja või tulevase lapsevanemana, kuid selle teekonna peab läbi käima ikka ja ainult naine ise oma keha ja mõttega. Kellegi teise kogemuse mõistmine on alati ka piiri ületamine. Kindad on ämmaemanda igapäevased töövahendid, mida nad kasutavad emadele väga lähedale saamiseks, kuid need on ka teatavaks füüsiliseks ja psüühiliseks piiriks, kust enam edasi minna ei saa. Kinnas on konkreetne piir; ämmaemand peab tagama lapse turvalise ilmaletoomise, aga ta ei saa teha midagi enamat. Günekoloogilistel protseduuridel kasutatavad kindad ja sünnituslinad pärinevad projekti varasemast staadiumist. Esialgu tahtsin representeerida sünnitust erinevate tajukogemuste kaudu, portreed naistest oli vaid üks osa. Sünnituslina on esimene märk, mille laps jätab siia maailma. See jälg on tema esimene maal, tema olemasolu esimene tunnistus täpselt samuti nagu tema esimene hingetõmme.

Ja see esimene hingetõmme on väga õnnelik sündmus!

Jah, kindlasti!

Sa oled käsitlenud ka teisi üleminekunähtusi nagu näiteks pulm, aga ka haigus ja surm.

Kõik minu suuremad projektid on alguse saanud minu isiklikest kogemustest või minu lähedastega toimunust, mille üle olen seejärel soovinud avalikkuses diskuteerida. Pärast sünnitamise teemat hakkasin tegelema haigusega. Sünd, haigeksjäämine ja surm on kõik sellised kogemused, mida minu arvates ühiskonnas vähe lahatakse ja nende üle arutlemine ongi väga keeruline. Kuid ma olen need teemad valinud sellepärast, et iseenda kogemusi paremini mõista ja teistega arutada. Keeruliste küsimuste tõstatamine ongi minu arvates kunsti ja kunstniku põhiline ülesanne. Minu näitused on avanud foorumi ja võimaluse rääkida asjadest, millest inimesed pigem ei soovi rääkida, kuid millel on nende elus väga suur tähtsus.

Kas uuendad veel aktiivselt seda näituseprojekti?

Selle projekti aktiivne faas on läbi, kuigi ma vahel pildistan emasid, kes seda soovivad.

Millised on sinu uued projektid?

Mul on paar uut teemat, mis mind väga huvitavad. Kaotuse ja leinajatega seotud „Exitus’e” seeria on peaaegu valmis, kuid ma täiendan seda veel 2012. aasta jooksul ning 2013. aastal teen veel kolm tööd.

Üks minu viimaseid projekte käsitleb seksuaaltöötajaid. Praegu teen selle jaoks taustauuringuid ning esimene näitus tuleb 2014. aastal.