Subliimne banaalsus

Andres Toltsi näitus Kumus tõestab taas, et meie kunstiklassika peaks jõudma esinduslikku näituseruumi sagedamini.

EERO KANGOR

Andres Toltsi näitus „Maastik vaikeluga“ Kumus kuni 1. IV. Kuraator Anu Allas, kujundaja Tõnis Saadoja ja graafiline kujundaja Tuuli Aule.

Juubelinäitus kipub Eesti kunstimaailmas tabu olema, sest see viitab vanadusele ja traditsioonile. Paljudel juba nõukogude ajal tuntust kogunud eesti kunsti elavatel klassikutel on raske meie esindusgaleriides näituseaega saada Eesti kunstielus toimunud põlvkondliku pöörde tõttu: tähtsamate kunstiinstitutsioonide juhtivatel kohtadel töötavad „ülbetel“ üheksakümnendatel esile tõusnud tegijad, kellele Eesti modernism on ebasümpaatne. Teostele, mis on võimelised „kõnelema iseenda eest“, eelistavad nad artefakte, millele „tuleb sõnad suhu panna“, et need vaatajatele suurte raskustega „selgeks õpetada“. Kunstihariduslik tegevus on kahtlemata vajalik ka modernismi paremaks mõistmiseks, seda enam, et see on meie väikese ja pidevat hoolt ning kaitsmist vajava kultuuri tähtis osa. Kui Eesti elavate klassikute näitusi õigel ajal ei korraldata, on märksa väiksem võimalus teada saada, mida arvab oma töödest kunstnik ise. 2009. aastal oli Andres Toltsil suur isikunäitus Tallinna Kunstihoones, seda paljuski tänu näituse kuraatorile Harry Liivrannale. Oma esimest isikunäitust Kumus ei jõudnud aga kunstnik ära oodata.

Ei midagi uut. Kumu näituse kuraator Anu Allas on nimetanud Toltsi ühteaegu meie kunsti üheks suuremaks radikaaliks ja konservatiiviks. Tolts, kes õppis aastatel 1968–1973 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis tööstuskunsti ehk disaini erialal, kuulus rühmitusse SOUP ’69. Selle liikmeid on peetud 1960ndate lõpu Eesti kunstis kontseptuaalse pöörde läbiviijaks. Instituudi lõputööna ja pärast seda, aastatel 1973–1980, koostas ja kujundas Tolts ajakirja Kunst ja Kodu, mis kujunes siis nii meil, aga ka laiemalt üle kogu Nõukogude Liidu uute kunstiideede oluliseks platvormiks. 1980. aastatel sai Toltsist üks postmodernismi Eestisse toojaid ja selle hoiakute veendunud järgijaid. Kõlab tuttavalt? Täpselt kõike sedasama ja umbes samas järjekorras on kirjutanud Jüri Hain ligi 20 aastat tagasi, Toltsi 1999. aasta kataloogis, mille kunstnik ise koostas, kujundas ja oma EKMi ülevaatenäituse puhul välja andis.

Jüri Hain tõdeb, et Toltsi hakati juba varakult pidama eesti kunsti uuendajaks, kes omandas kiiresti klassiku maine. Kataloogis avaldatud ja praeguse näituse töid kõrvutades on erinevusi samuti vähe. Kumu näitusel on välja pandud kokku ligi 60 Toltsi teost aastatest 1967–1998, sealjuures enamasti maalid – samad, mis leiab ka tollest ammusest kataloogist. Millenniumijärgseid Toltsi töid Allase näitusel ei ole.

Toltsi loomingu esimest kolme aastakümmet esitleb kuraator nn kinniskujundite kaudu. Näitusele valitud maalidel korduvad igapäevased esemed ja elusolendid: kalad, linnud, ekraanid, rulood, hüljatud või tähendusetud arhitektuuriobjektid, vaikelud ja maastikud ning nn pilt pildis motiiv. Tolts maalis seda, mida ta enda ümber ateljees (või selle aknast) nägi või oli sinna vaatamiseks kaasa toonud (näiteks foto kujul). Sealjuures pidi kujutatav objekt olema esmapilgul banaalne, kõnekaks pidi see muutuma suhetes pildi tervikuga. See võis ergutada küsima kujutatu metafüüsika järele – selle järele, mis on objektide vahel või kohal ning mille peab sisustama vaataja individuaalne teadvus. Allas võtab selle kokku ja omistab Toltsile taotluse arendada kunstivaatajate visuaalset tundlikkust. Kui see nii oli, siis aitas sellele kunstiteoste endi kõrval kindlasti kaasa nende paigutus näituseruumis. Nagu teada, kujundas Tolts oma näitused ise. Postuumsed näitused aga saavad õnnestuda vaid juhul, kui võetakse vaevaks tema loomingusse põhjalikumalt süveneda ja ilmutada sümpaatiat selle siseloogika vastu.

Andres Tolts. Sümpoosion. Kollaaž, paber, 1968. EKM

Pressifoto

Kujundus kui väljakutse. Kumu kitsastes ja pikkades kiilukujulistes saalides näituste kujundamine on tõeline väljakutse ükskõik kui vaimustava materjali esitlemiseks. Pealegi on kuraatoril ja kujundajal suur ahvatlus näidata võimalikult palju Eesti kunstimuuseumi suurepäraste kogude aardeid. Kujundaja Tõnis Saadojal on olnud nähtavasti keeruline Toltsi loominguga suhestuda. Toltsi maalide põhiosa on laotud kahes reas üksteise kõrvale kronoloogilises järjestuses suurele pikale seinale. Maalide sein on ülejäänud näitusest eraldatud näitusesaali põrandale paigutatud pika kunstmururibaga (see oleks vist paremini sobinud hoopis Toomas Vindi näitusele).

Ülejäänud tööd on jaotatud kolme n-ö tuppa, kus keskmises moodustub tervik, kuid kaks ülejäänut on minu hinnangul eklektilised. Viimases toas on Toltsi töödele lisaks välja pandud mõned hommage’id teistele kunstnikele. Üks neist on ka 2009. aasta näitusel eksponeeritud Ludmilla Siimu „Andres Toltsi“ portree (1971), millele sekundeerib Toltsi sõbra ja kõrvalateljees tegutsenud Tiit Pääsukese segatehnikas teos „Toltsi 273 pintslit“ (2015).

Huvitava aspekti lisab näitusele sel aastal valminud Dénes Farkasi fotoseeria Mare Vindi ja Andres Toltsi korterist. See avab Toltsi loomingus täiesti uue aspekti ja näitab, et kunstniku looming ei piirdunud näitusesaalis eksponeerimist väärt teostega, vaid tema esteetiline hoiak laienes kogu keskkonnale – ateljeesse, korterisse ja koduaeda. See aspekt suhestub ju hästi ka tegevusega Kunsti ja Kodu koostajana ja väärinuks põhjalikumat analüüsi ja esitlemist.

Kus on hilislooming? Tolts oli tollaste eesti maalikunstnike seas üks viljakamaid ja ühe näitusega ei saa kindlasti tema loomingust kuigi head ettekujutust. Ta tegutses uue aastatuhande alguses veel poolteistkümmend aastat ja tegi selle aja jooksul palju näitusi. Neist võiks esile tõsta Liivranna 2013. aastal kureeritud ühisnäituse „Messages from Reality, vol 2“ ehk „Teateid tegelikkusest, 2. köide“ koos Enno Halleki ja Leonhard Lapiniga Berliini Werkstattgalerie’s. Neid kolme iseloomustab absurditaotlus: aastakümnete jooksul on nad loonud oma utoopilise, reaalsusest tõukuva visuaalse maailma, kasutades mitmetähendusliku sõnumi edastamiseks äratuntavaid, mõnikord banaalseidki detaile, motiive ja ready-made-objekte. Nende töödes on kokku pandud asjad, mis omavahel harjumuspäraselt kokku ei sobi ning avavad seetõttu uusi ja üllatuslikke aspekte.

Toltsi viimane isikunäitus „Tasakaal“ oli Tallinna Kunstihoone galeriis 2014. aasta juulis pärast kunstniku surma. Ta ise oli selleks valinud välja tööd seeriatest „Tabelid“ ja „Kullakangid“, näituse kujundas aga juba Mare Vint. Kunstnik tsiteeris ja esitas uues võtmes iseenda loomingut ning vaagis asju oma kunsti­universumi keelest ja koodidest lähtuvalt. Tolts ise pidas „Kullakangide“ seeria puhul oluliseks ka tehnilist aspekti, kuivõrd kullatise maalimine on keerukas ning see on traditsiooniliselt olnud maalikunstniku oskuste mõõdupuu.

Kindlasti on tänuväärne, et Kumus saab tutvuda Toltsi varasema loominguga nii suures mahus. Midagi uut sellelt näituselt teada küll ei saa, Toltsi hilisem looming väärib aga päris kindlasti vähemalt sama suurejoonelist esitlust. Loodetavasti jõuab Eesti kunstimuuseumi suurem osa kunstniku elu ja loomingut puudutavast arhiivist, mis annab võimaluse põhjaliku monograafia kirjutamiseks. Samuti tahaks loota, et eesti kunsti elavatel klassikutel on edaspidi rohkem võimalusi oma loomingut meie esindusgaleriides kunstipublikule tutvustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht