Seekord seitsmendad

Hannes Varblane

Kursi koolkonna näitused Tartu Kunstimajas kuni 20. III, Tartu ülikooli ajaloomuuseumi Valges saalis kuni 28. III, Tartu ülikooli raamatukogu kohvikus Gaudeamus kuni 19. IV.  Päevi on mitmesuguseid. On hullud päevad, on väikese taksi päevad, on isegi punased päevad. Naistelgi on päevad ja see on hea, sest siis  on nad sünnitamisvõimelises eas. Kursilastel on käsil seitsmendad Kursi koolkonna päevad Tartus ning seega on nemadki jätkuvalt fertiilsusseisundis. Tegelikult peaksid sel aastal toimuma juba kaheksandad Kursi koolkonna päevad, ent 1990. aastal jäid kavandatud Kursi koolkonna päevad Tartus ära, kuna kunstibürokraatia leidis, et kunstikooli õpilane Peeter Allik ei olnud veel selles eas, et ta võinuks täisväärtusliku loojana päevadel esineda. Kursi  koolkonna päevi peetakse Tartus iga kolme aasta takka.         

Omavahel kursilased vaimutsevad, et Veneetsias on biennaal, aga Tartus triennaal. Tavaliselt on kursilaste päevad üle Tartu laiali laotatud. Mulle meeldib, et rühmituse liikmed ei pea ainukesteks oma kunsti eksponeerimiskohtadeks galeriisid ja muuseume. Kunst kuulub rahvale, Tartus eelkõige tudengirahvale. Seetõttu avasidki nad selleaastase etteaste  Tartu ülikooli ajaloomuuseumi Valges saalis 17. veebruaril, pühendades selle avatakti Albert Gulgile, kellel oli sel päeval ka sünnipäev. Järgnes 19. veebruaril Tartu ülikooli raamatukogu kohvikus Gaudeamus nelja Kursi koolkonna asutajaliikme näituse pidulik avamine. Lõpuks jõuti 23. veebruaril vabariigi aastapäeva eelõhtul Tartu Kunstimajas kursilaste vabariigi aastapäevale küll mitte pühendatud, ent sellega siiski ajaliselt seonduva näituse avamiseni.  Teeme siis põgusa varblaselennu nende kolme näituse kohal.     

Toome varemetes asuva Tartu ülikooli ajaloomuuseumi Valge saal oma rõdu ja intrigeeriva liigendusega on tegelikult päris hea näituste korraldamiste koht. Kursilased tõid koolkonna päevade selle aasta näitustele oma kolme viimase aasta jooksul toodetud taiesed. Kvaliteedinõuetele vastavaid oli ligi 120. Kunstnikud  ise võisid vastavalt kehtivatele reeglitele öelda sõna sekka valiku osas, millisele näitusele miski töö paigutada. Ilmar Kruusamäe näituse kujundajana kasutas ära saali vasaku varjupoolse ning parema valgusepoolse külje võimalused ning liigendas töid vastavalt saali sopistustele. Ta sai tööd eraldada, ent sai ka neid koosmõjus võimendada. Seetõttu hakkasid Reiu Tüüri „Kroonitud pead” ning teised ajaloolised VIPid kaasa mängima Ilmar Kruusamäe  gigantsete „Kukumäe” ning „Andresega”. Meie kaasaegsetel puudusid vaid kroonid, muidu olnuksid ka nemad kroonitud pead. Paari Peeter Alliku graafilise lehe ja Albert Gulgi joonistuste vahele ruumusid ka kaks Valdur Ohaka väikest naisfiguuri õlis. Kursi koolkonnal on tavaks kaasata oma näitusele külaliskunstnikke ja kuna Ohakal oli näituse avamise eelpäeval sünniaastapäev, siis oli tema seekordne külaliskunstnik. Edasi kulgeme Priit  Pajose pisikeste maalide keskel. Nendel kujutab Pajos kääbuseid, objektidega käes. Objektideks on kala, kirves, karikas, lind jne. Valge saali alumise korruse lõpetab Imat Suumann oma sügismärja, porise teepildiga Ahjalt ning maaliga Mendelist Toomemäel. Mendeli jalutuskäigule Toomel (see oli eksponeeritud ka suvisel „Viimase pildi” näitusel) on Suumann lisanud osaku, mis annab pildile teise hingamise. Rõdul rabab mind kohe Peeter Alliku gargantualik 

„Hiiglasuur perse ehk see, kuhu me kõik oleme omadega välja jõudnud”. Eksponeerimiskoht on kahjuks nurgatagune. Hämmastab Tüüri ja Alliku töödes mõningane tehniline ning sisuirooniline sarnasus. Möödume mõnest Gulgi graafilisest tööst ning jõuame Külli Suitso „Tõlgendusteni I – II”. Nendes on minu jaoks liig palju poliitpropagandat, liig palju haakristi, punast, Vene lippu ja silmust. Otsaseinas üllatavad mind Marko Mäetammele „eraldatud  asjad”. Nendeks on fotodel vastavalt „Presidendi tass”, „Fragile Cowboy”, „Krishna”, „Sõiduauto”, „Valge tähe V klassi orden”, „Kristjan Raua medal”, „Vaala harpuun”, „Balti assamblee kunstiauhind”, „Kultuurkapitali aastapreemia diplom”. Rõdu teisel, pimedamal poolel, tabab mind üllatushoobina näkku Gulgi õlimaal „Brežnev ja Lollobrigida”. Tunnen ära Priidu Beierile kavandatud ja lõpetamata taiese „Beier ja Stephanie” üllatava edasitöötluse.       

Kuna Albert Gulk teeb õlimaali haruharva, on see pilt lausa uunikum. Rõdu esitus päädib kahe Alliku ja Gulgi tööga. Kohvikus Gaudeamus on päris palju Gulki. Hiljuti oli siin Gulgi digitrükis koopiate näitus. Juba siis ma vaatasin, et väiksem formaat tuleb  kunstnikule kasuks. Tööd on täpsemad, tihedamad, kompaktsemad. Ära on kadunud suure formaadi puhul paratamatult teostusel rulli surutusest tulenev terviktaju kadumine. Samas on suur formaat suur formaat. Tema loob oma hõlmamatusega väärtused ise. Mulle on alati meeldinud Kursi koolkonna peaaegu kõikide liikmete irooniline sotsiaalsus. Gaudeamuses demonstreerib seda kõrgtasemel Peeter Allik oma seriaaliga „Kalevipoeg 2.0”. Need originaalmõõtmetes  raamatuillustratsioonid on tõesti vaimukad. Pealkirjadki kõlavad: „Pidu Hollikas”, „Lesbid mõõkadega”, „Jooming motomeestega”, „Kalevipoja portree”, „Hommikune mõtisklus”, „Võitlus turvadega”. Kohvikusse mahub veel paar Pangsepa naist-inglit ning tema „Laiapõseline”. Kruusamäe on diskreetselt mitte kõige silmanähtavamale kohale paigutanud oma õllealusejoonistused. Need on tal sel aastal sarvilised: jäärad, sõnnid, kaljukitsed  jne. 

Muidugi, kui neid nelinurkseid joonistustega lehti oleks neljakümne ringis, nagu ma  ühel näitusel olen näinud, oleks elamus suurem. Ent need on 2011. aasta tööd. Nii nagu üks kolmandik kõigist kursilaste käesolevate päevade väljapanekust. Kunstimajas läheb juba lihtsamalt, sest erinevalt teistest väljapanekutest, on töödel ka etiketid. Allkorruse väikeses galeriis võimutseb Reiu Tüür. Üldse on Reiu Tüür neil päevil vist kandvaim kunstnik. Leedulaadsed keskaegsust jäljendavad vitraažlikud maalid vineeril on tase  omaette. Loetlegem: „2004 Lennart”, „1626 Charles I”, „1661 Charles II”, „1936 Edward VIII”, „1702 Anne”, „1603 James I”, „1461 Edward IV”. Väikese galerii naelaks on aga „1932 Jaan Teemant, Johannes Kõpp, Jaan Tõnisson kroonprints Gustav Adolfiga Tartu Ülikooli 300ndal aastapäeval”. Ruumile lisab veidi irriteerivat erinevust Marko Mäetamme valguslambiga koomiksilaadne nelik „I am going away” („Ma lähen igal juhul”).         

Ülakorruse vasakut saali jagavad ma ei tea kui sõbralikult Külli Suitso ja Priit Pajos. Külli Suitsolt on talle omased pildistatud seintega risttahukad värvipindadel, koosmõjus küllalt intensiivne. Pajoselt on siin temale nii omalik  allegooriline õõv. Mis sümboolsust võib oma ninast nõriseva verega tärkavat taime kastev „Kastja” endas kanda, jäägu vaataja otsustada. Ja mida kätkeb endas „Jumala anatoomia III”, jäägu teoloogide otsustada. Aga „Vaikne peatee” Kursi koolkonna teibasse aetud peadega ja kuseva koeraga rõõmustas minu pahelist pilku äraarvamatult. Suures keskmises saalis on aukohal Peeter Alliku noorpõlve laadis teostatud värske vaimukus  „Peeter Alliku seiklused kunstiõppejõuna”. Nalja peab siinilmas ikka saama. Kruusamäel on siin kaks suurt paroodilist loomafiguuri „Otsib meest” ning „Oinas aitab mutti elus edasi”, samuti „Kodumaata mees” (Kurt Vonneguti portree). Ilmar Kruusamäe parim töö on aga selles saalis kindlasti „Postimehe maja”. See hüperrealistlikku maali edasitöötlus on oma värviagressiivsuses lausa lummav. Eespool nimetatuid toetavad Priit Pangsepa  suuremõõdulised figuraalkompositsioonid. Väga pangsepalikud ja annavad väljapanekule palju juurde.   

Ülakorruse parempoolses toas võidutsevad Gulk ja Suumann. Gulgi joonistused oma tuntud  headuses. Imat Suumann edasiarendatud „ööpildid”. Meeldisid kaks Jaani kiriku pilti oma ootamatus nihestatuses. Ent ka „Kastani tänav” ning „Betooni tänav I-II” olid tuntud headuses. Kursi koolkonnaga näikse kõik korras olevat. Poisid ja nende üks tüdruk teevad tööd. Aga lõpetan ma selle loo küsimusega, millele nad võiksid vastust otsida. Milline peaks olema vastuseis olukorrale, mille nad ise on tekitanud? Ega üksnes tuul pea vastust teadma.