Roosa müts – Mis mõttes ei?!

Vastulause „süütutele ahistajatele“

REBEKA PÕLDSAM

Mark Fisher selgitab oma raamatus „Kapitalistlik realism“¹, et neoliberaalsus (nagu Reformierakonna poliitika) ja neokonservatism (nagu EKRE poliitika) teineteist toetavad või on isegi teineteise eeldus. Neoliberaalne bürokraatia on kaotanud isikliku vastutuse. Kui jutt käib kliima soojenemisest, ei taheta kedagi süüdistada, sest kõik on süüdi. Selle asemel et igaüks võtaks vastutuse ja teeks teadliku sammu looduse säästmiseks, ütleb neoliberaal, et keskendutagu parem oma edule, individuaalsele heaolule, mitte teistele. Kui 2008. aasta majanduskriisis kadus hulk raha ja inimesed jäid vaeseks, ei süüdistatud ühtegi pankurit ega börsihaid isiklikult, vaid süüdi mõisteti süsteem, turustalinistlik bürokraatia (market Stalinist bureaucracy), nagu Fisher seda nimetab.

Praegugi käib Eestis vaidlus vastutuse üle: kas süüdi on võimu esindav mees või tundmatu väiksema mõjujõuga naine? Kui Taavi Rõivas oleks ahistanud näiteks hoopis Kaja Kallast, poleks juttu, et mehe iha on naisele kompliment või et küllap naine ikka ise veidi süüdi oli, et ta mehega üldse rääkis, või et mehed ongi vastutusvõimetud. Rõivas poleks sellist asja ilmselt iial teinud Kallasele, sest iga vägivallatseja, olgu ta ohutu peovend või märatsevat hullu meenutav manipulaator, valib instinktiivselt või kalkuleeritult endale võimalikult ohutu ohvri. Ta teab, et teda on harjutud uskuma, usaldama.

Selles mõttes võib Rõivale muidugi au anda, et ta võttis süü omaks, vabandas ega õigustanud ennast lõpmatuseni. Nii annab ta head eeskuju ahistamise ja teiste samalaadsete kuritegudega vahele jäänud avaliku elu tegelastele, n-ö avalikele meestele. Kogu diskussioonile avaldab mõju veel meediaruumi täitnud Harvey Weinsteini juhtum, mis on tekitanud üleilmselt soodsa pinnase, et ahistamisjuhtumitest sisukalt rääkida.²

Huvitaval kombel püüavad mõned naised, kes töötavad Rõiva alluvuses või mõjuväljas, temalt vastutust jõuga ära rebida, süüdistada tundmatut naist. Nad raiuvad kui rauda, et nende Taavi ei ole kindlasti kunagi midagi valesti teinud ja üleüldse ei saa käperdamisele midagi ette heita. Õnneks hakkavad paljud naised avalikult vastu: neile aitab sellest, et alati tuleb väljas käies olla valmis ära jooksma, kui mõni mees peab enesestmõistetavaks, et naise keha ja vaimu autonoomiat võib seltskondlikus olukorras piirata. Teisisõnu, naised keelduvad allumast objektistamisele, ei pea normaalseks alalist hirmu ja valmisolekut selleks, et mõni mees tahab näidata oma mõjuvõimu, füüsilist üleolekut või kaotab stressist tulenevalt enesekontrolli. Ka mehed on vastutusvõimelised, naised austavad seda ja hindavad neid, kes käituvad vastutustundlikult, nagu eeldatakse naistelt.

Riigitegelastele, kes teevad väga vastutusrikast tööd, makstakse just usalduse ja vastutuskoorma kandmise eest maksumaksja raha eest kõrget palka. See peaks aitama hoiduda moraalsest libastumisest. Ometi näib, et moraalipiirid on jäänud juba ammu ajale jalgu. Teatris NO99 etendati juba 2010. aastal „Ühtse Eesti suurkogu“, kus pilati Reformierakonna anonüümseid korteripidusid võimujoovastuses viigipükstes ja pintsakus noorpoliitikutega, kes veel nooremate tüdrukutega jõid, spiidi tegid ja vannis aelesid. Varsti olid aga platsis ksenofoobilise idaeuroopluse latiga ringi käivad e-kretiinid, kes nõuavad traditsiooniliste pereväärtuste all ruumi halastamatule võõra- ja vähemusvaenule ning viivad oma rumala kraaklemisega sisulise diskussiooni niivõrd madalale, et poliitika kui eetika väljendusvahend kaob silmapiiriltki.

Kadi Maria Vooglaid on viidanud tabavalt, et tänavustel kohalikel valimistel pakuti poliitilise visiooni pähe elementaarset parkide korrashoidu³, aga keegi ei öelnud selgelt välja, et valgustame linna pimedad tänavad ja tunnelid, nii et naistel ja lastel või üldse kõigil oleks julgem pimedal ajal ringi liikuda, või et seame 2000 või rohkema inimese elamuplaneeringu arenduse tingimuseks, et 20% projektist peab olema ühiskondlikult kasulikku pinda (sotsiaalmajad, hooldekodud, lasteaiad, pikapäevarühmad, süstlavahetuspunktid, perearstikeskused). Ühiskondlik hüve on Fisheri sõnastatud kapitalistlikus reaalsuses ehk praegu valitsevas olukorras miski, mis ei tähenda empaatilist käeulatamist, vaid ebaõiglast loobumist: maksta makse, sorteerida prügi, tarbida vähem või loobuda ühekordsetest plastikpakenditest tähendaks nagu lubatu äraandmist. Las teised olla luuserid, aga korralik mutter, kes iga päev vastu hakkamata ja hoolega vastutab süsteemi toimimise eest, peaks küll olema kaitstud abivajamise ja -vajajate eest.

Mark Fisher ei kirjuta küll vananemisest, vaid oma kogemustest keskkoolinoorte õpetamisega seoses: nende depressiooninäitajad on neljakümne aastaga mitmekordistunud. See osutab veale ühiskonnakorralduses, mitte noorte kehvveresusele või nutiseadmete pahelisusele. Fisher püüdis mõista, mis noortega toimub, ning palus kord ühel õpilasel selgitada, miks ei lülita ta kõrvaklappe välja ka siis, kui need on nii vaikseks keeratud, et ta heli enam ei kuule. Õpilane vastas, et klapid on kogu aeg peas selleks, et klappidest tuleva muusikaga tekkiv omaruum oleks käepärast. Fisher nimetab noorte mõnujanu depressiivseks hedonismiks: pidutseda, mõnuleda ja naudiskleda, et aga pääseda perspektiivitu rühmamise survest.

Noored nagu kõik teised vanusegrupid teavad, et mehed on sünnipäraselt naistega moraalselt ja emotsionaalselt võrdsed, aga ka seda, et süsteem on jäik. Tuleb õppida eksamiteks, aga haridus ei vasta ei väärtusõpetuse ega oskusteabe poolest praktilistele vajadustele ning hariduse andjad ja saajad tarduvad oma jõuetuses mõõdikute ees. Fisher nimetab süsteemi, mis mõrvarliku järjepidevusega nõuab töötingimustest mööda vaatavat kapitali kasvu ja soosib selle tulemusi parandada lubavate taotluste kirjutamist, turustalinistlikuks bürokraatiaks. Fisher soovitab vasakpoolsetel radikaalselt bürokraatia vastu astuda, sest muu jõuga inimlikku haprust eiravale neoliberaalsele ega neokonservatiivsele poliitikale vastu ei saa. Kuni inimlik võimekus ja haprus pole poliitiline põhialus, ei hakatagi inimestelt eeldama võrdset vastutusvõimet, ei väärtustata inimeste terviklikkust.

1 Mark Fisher, Capitalist Realism: Is there no alternative?. Winchester Zero Books, 2009.

2 Rebecca Solnit, The fall of Harvey Weinstein should be a moment to challenge extreme masculinity. – Guardian 12. X 2017. https://www.theguardian.com/commentisfree/2017/oct/12/challenge-extreme-masculinity-harvey-weinstein-degrading-women

3 Kadi Maria Vooglaid, Poliitilisi eksperimente, mitte ainult eksperimentaalset poliitikat! – Müürileht 11. X 2017. https://www.muurileht.ee/radikaalsed-ideed-poliitilisi-eksperimente-mitte-ainult-eksperimentaalset-poliitikat/