Roosa müts – Ebaõigluse pühad Riias

REBEKA PÕLDSAM

Sel nädalavahetusel avatakse esimene Riia biennaal „Riboca“, mille peakuraator on Tallinna Kunstihoone suurnäitust „Riik ei ole kunstiteos“ kureerinud Katerina Gregos. Mõlema näituse ümber on kogunenud hulk kuuldusi, kuidas kuraator kunstnikega kohtudes nipsakalt oma töö ja mõtete kohta käivaid küsimusi pareerib, kuidas ta institutsioonide juhtidel, kelle alluvad teda kritiseerinud on, soovitab neid rangemalt kontrollida. Keerleb ka kuulujutte, kui palju on tema palk kohalikest kuraatoritest suurem.

Kahjuks pole kunstielu suulise pärimus sellisel kujul veel ajalookirjutusse pääsenud, aga loodame, et kusagil on päevikupidajaid, kes neid lugusid talletavad, et vähemalt tulevikus saadaks analüüsida, mis toimus näitusesaalis ja mis toimus tagaruumis.

Neid lugusid on püüdnud esile tuua Sandra Jõgeva, kes algatas aprillis kunsti­elu korruptiivsust hindavate tiitlite väljaandmise. Tiitli kui tema performatiivse teose vahendiga epateeritakse, preemiatest ja võistlustest on saanud kunstielu kesksed tegijad, nagu osutasime Kadri Karroga Areenis.1 Kui võistluse kriteerium on olla professionaalne, s.t tehniliselt osav, emotsionaalselt stabiilne, rahvusvaheliselt kõnekas, siis kahtlemata jäävad pinnale visuaalselt atraktiivsed lahendused, mitte muserdavate sõdade visuaalne analüüs. Eelistatakse õhulisemaid probleemipüstitusi kui aastatepikkune uurimistöö millestki obskuursest, rahvusvahelisuse imperatiiv on lokaalsete probleemide süvitsi käsitlemise täiesti unarusse jätnud. Mõõdikutesse takerdunud kunstipoliitika on orkestreerinud rahastajaid ja nende komisjone – Eestis siis kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali. Positiivne on, et raha tuleb maksudest, mitte loodust hävitavast ja sõdu põhjustavast naftapuurtornist. See tähendab, et rahastuskriteeriumide muutmine ei nõua süsteemi lammutamist, vaid muutuse tooks kaasa alternatiivne poliitiline programm.

Kadi Estland, Päeval, kui Kunstnik külas käis. Meem, 2018.

Kadi Estland

Läti kunstielust on aastaid räägitud kui Baltimaade kõige vaesema venna omast: riigi rahastus on kaduvväike, erarahastajad eelistavad etableerunud dekoratiivkunstnikke, Hollandi ja Põhjamaade rahastud seavad nõude püstitada teemasid, mis võimaldaksid näitustele tuua ka nende riikide kunstnikke, mis omakorda mõjutab tugevalt Läti kunsti üldpilti. Riia biennaali on asutanud kunstiringkonnas seni tundmatu Agnija Mirgorodskaja, kelle isa kalastusäri North West Fishing Consortium on suurnäituse pearahastaja. Kohale on toodud rahvusvaheliselt tuntud kuraator, kelle sõnavarasse kuuluvad „võrdsed palgad“, „rahvusvaheline edu ja silmapaistvus“, „kunst kui oluline ühiskonna arutelude instrument“, aga kellel on raskusi poliitkorrektsuse või rahvusvahelise ja lokaalse dialoogi sügavama mõtestamisega.2 See sündmus pääseb kindlasti Läti ajakirjandusse ja pälvib tähelepanu ka rahvusvahelises kunstimeedias. Millest veel üks ääremaa kunstielu unistada võiks? Kas väljajäetud on sissearvatute peale kadedad või on tekkinud tõsisem väärtuste konflikt?

Läti kunstiasutused on aastaid püüdnud saada riigilt vahendeid või üldse stabiilsemat rahastust, et kunstielu välja ei sureks. Kui Eesti nüüdiskunstis on feministid järjepidevalt olnud kunstielu äärealadele raamiks lükatud au ja uhkus, kaasaegse kunsti legitimeerija, siis Lätist olid feministid emigreerunud ja hakkavad alles nüüd tagasi jõudma. Kuraator Katerina Gregos on Lätti toonud tõepoolest vägeva kunstnikeplejaadi ja lubab, et mõni lätlane võib tänu sellele ka kuulsaks saada.3 Patroneeriva suhtumise kõrval Baltimaade kunsti- ja kultuuriellu kui marginaalsesse nähtusesse ei väljenda ta mitte mingisugust solidaarsust siinse kunstivälja teemadega ega võitlusega korruptiivsete rahastusskeemide vastu.

Loomulikult ei oska Gregos rääkida ei Eesti ega Läti ühiskonnast, kasutamata lääne koloniaalseid klišeesid, et Baltimaad pole lihtsalt „huvitav geopoliitiline koht“,4 vaid iseseisvad kultuuriruumid oma diskussioonidega. Siinsete probleemide, näiteks ksenofoobia, komberuumi, ebavõrdsuse kohaspetsiifiliste ilmingute arutelud võidavad rahvusvahelises võrdlevas analüüsis, aga selleks on vaja kohalike ja mujalt tulnute võrdset dialoogi, mida see suurnäitus ei paku. „Riboca“ on puhtakujuline juhtum, kus vampiirinvestor lendab korraks peale, et võtta kaasa odav tööjõud või vähemalt sümboolne kapital ja laokil finantsid, et lennata seejärel sama muretult järgmisesse punkti. Ta jätab endast maha linnukese, et mõnedki teemapüstitused on nüüd ammendatud, kuigi sisulist puutepunkti ei tekkinudki ja ega seda taotletudki.

Me võime seda kõike öelda enne näituse avamist, sest kuraatori põhimõtted on juba välja hõigatud ja selliseid juhtumeid oleme aastaid näinud. Pole kahtlustki, et Riia näitusel on vähemalt sama palju huvitavaid teoseid, kui oli Tallinnas, sest importkaup rikastab ikka meie kunstipilti ja pakub põnevat mõtteainet. Ent millal oli viimati Eestis rahvusvaheline näitus, kus väliskuraatoril õnnestus püstitada ühiskonnas nii kõnekas probleem, mis siinset kultuuri­ruumi tõesti raputas ja lõi täiesti uue perspektiivi või enneolematu arutelu, mis puudutas enamikku, nagu Sofi Oksase „Puhastus“ või Kristina Normani „Kuldsõdur“? Mida saaksid kuraatoreid kutsuvad institutsioonid teha, et siinne kontekst näitusesaalis avaneks? Kas mõnel väliskuraatoril on õnnestunud Eestis teha näitus, mis süvitsi avab mõnda rahvusvahelist probleemi, nagu Lähis-Ida konflikt ja selle ajalugu, või pakkuda praegusaegseid vahendeid kasutava väljapaneku abil mõnda kunstisuundumust defineerivat käsitlust, kui kunstisaalis argipoliitika analüüsist on loobutud? Kuidas kujundada kunstipoliitika ümber niimoodi, et rahvusvahelise nähtavuse kriteeriumiga käiks kaasas, nagu haridusvaldkonnaski järjest enam räägitakse, eesmärk kutsuda ellu süvitsi minevat tööd võimaldavaid struktuure ja väljundeid? Koos uue biennaaliga on läti kunsti tunginud huvitav impulss, mis seab kõik küsimuse alla. Veab neil! Tahaks ka!

1 Kadri Karro, Rebeka Põldsam, Eesti kinnised meistri­võistlused kunstis – Eesti Ekspress, 23. V. 2018.

2 Inga Lāce in conversation with Katerina Gregos. – Echo Gone Wrong, 24. IV 2018, http://echogonewrong.com/inga-lace-conversation-katerina-gregos/

3 Sama.

4 Sama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht