Relvaprojekti mitu palet

Tulevikus oleks huvitav näha, kuidas Keiu Maasik militaarsuse ja mehelikkuse diskursuse lahti mõtestab, kuid ühe dokumentaalse lühifilmi tarvis on õige keskenduda perekonna loole.

KATRIN KIVIMAA

Keiu Maasiku näitus „Kolm venda“ Tartu kunstimuuseumis kuni 2. XII, kuraator Heiti Kulmar.

Tartu kunstimuuseum alustas eelmisel aastal uut näitustesarja „Noor Tartu“, mille eesmärk on, nagu pealkirigi ütleb, tutvustada noorte ja mingil viisil Tartuga seotud kunstnike loomingut. Varem populariseeris TKM noori kunstnikke sarjas „Muuseumi valik“, kuhu muuseum kutsus igal aastal ühe loometee alguses kunstniku. „Noor Tartu“ näituste puhul on (sellest aastast alates) tegemist aga avaliku konkursiga, kuhu võivad esitada taotluse kõik alla 35-aastased ja mitte veel etableerunud kunstnikud, kellel on mingi side Tartuga. Umbes kolmekümne taotluse hulgast valis žürii välja kunstiakadeemia fotoosakonna magistrantuuris õppiva Keiu Maasiku.

Keiu Maasik konkureeris ideega, mida ta algselt nimetas „relvaprojektiks“ (vt näitusevoldikus olevat inter­vjuud TKMi kaasaegse kunsti kuraatorile Joanna Hoffmanile). Armastus video- ja filmimeediumi vastu on pannud Maasiku fotograafia asemel valima videoformaati. Näitusel ongi eksponeeritud 30-minutiline videofilm „Kolm venda“, mis kõneleb kolme keskealise mehe suhtumisest relvadesse. See on intrigeeriv, aktuaalne ning julge valik, eriti kui arvestada praeguses maailmas levinud hirmu koolitulistamiste ja ka terrorismi ees, jahikultuuriga kaasnevaid debatte ning militaristliku relvakultuuri vastustamist meediaruumis.

2+0 lugu

Saades inspiratsiooni oma perekonnast, vaatleb Keiu Maasik relvahuvi ja relvadega suhestumise isiklikke aspekte. Enda väitel oli tema eesmärk mitte niivõrd võtta poolt- või vastuseisukohti kui neutraalse vaatlejana „mõista, miks ikkagi elu relvadega või miks mitte“. Selleks on ta pöördunud oma isa ja tema kahe venna poole. Üks kunstniku onudest on Soomes elav relvakollektsionäär ja tema hobi on täpsuslaskmine, teine onu tegeleb jahindusega. Filmis näeme teosele pealkirja andnud kolmest vennast siiski vaid kahte: kunstniku isa, kelle huvi relvade vastu jäi noorusaega, ja relvaentusiastist onu. Kolmanda venna puudumine lisab esitatud loole vürtsi ning jätab vaatajale käed vabaks spekuleerimaks teemal, miks jahimehest vend oma relvaarmastusest avalikult rääkida ei soovinud.

Film on üles ehitatud videointer­vjuudele isa ja relvaentusiastist onuga, mis annab lähenemisele eelkõige perekondliku ja isikliku mõõtme. Kuid isa ja onu lugudest tuleb samamoodi välja seegi, kuidas nende relvahuvi kujunemine oli seotud kasvamisaja mõjutajatega nagu maameeste jahiharrastus ja nõukogudeaegne militaarharidus.

Minagi kuulun põlvkonda, kes on sõjalise õppe raames hinde peale täpsust lasknud ja Kalašnikovi aja peale lahti võtnud ning uuesti kokku pannud. Võin samuti (nagu filmis kõnelev relvakogujast onu) kinnitada, et sain nende ülesannetega suurepäraselt hakkama ning suudan seetõttu mõista vaimustust, mida relva käsitsemise oskus võib tekitada. Loodan, et saan aru sellestki, millist sisemist distsipliini ja eetilist vastutust sedasorti oskuse arendamine eeldab. Keiu Maasikul on lasketiirus laskmise kogemus samuti olemas ning ta tunnistab ausalt, et see pani teda relvadesse tolerantsemalt suhtuma. Ilmselt oli selline eelhäälestus vajalik, et oma perekonnaliikmete huvialale avatud meelega läheneda.

Keiu Maasiku film „Kolm venda“ on üles ehitatud videointervjuudele isa ja relvaentusiastist onuga, mis annab lähenemisele eelkõige perekondliku ja isikliku mõõtme.

Kaader filmist

Poisid ja püssid

Autori isa räägib kunagisest vaimustusest relvade vastu kui millestki mööduvast. Ta näib vendade harrastusse suhtuvat distantsilt, tema ise on sellest poisikestele ja noortele meestele huvi pakkuvast harrastusest ammu välja kasvanud. Tema suhtumist relvadesse võiks kirjeldada ehk pragmaatilisena: kui ta elaks metsiku looduse keskel, oleks seda ellujäämiseks vaja, kuid praeguse Eesti elu juures ta relvade järele vajadust ei näe. Kuigi film ei tegele sotsiaalse analüüsiga, tuli isa lugudes ja seisukohtades korduvalt esile tõsiasi, kui tugev seos on soolise identiteedi kujunemise ja relvakultuuri vahel.

Seda, et asi, mis on „rauast ja raske ja teeb pauku“, võib olla hirmus põnev, suudab teatud eas avastada nii poiss- kui tüdruklaps. Et märkilaskmise oskus arendab distsipliini ja keskendumist, kehtib nii meeste kui naiste puhul. Aga „poisikeste ja püsside“ teema ning tõsiasi, et filmis näeme relvi käsitsemas või neist rääkimas ainult mehi, kõneleb meie kultuuriruumis levinud soolistest arusaamadest. Domineeriv arusaam mehelikkusest on endiselt tugevalt seotud militaarkultuuriga ning militaarkultuur omakorda kujundab domineeriva mehelikkuse palet.

Kuidas filmi autor noore naisena nende hoiakutega suhestub, seda filmist välja ei tule. Kuid siia kõrvale võiks asetada intervjuus välja öeldud teadmise, et ka kunstnikule endale meeldib laskmine. Oleks huvitav näha, kuidas Keiu Maasik „poiste ja püsside“ diskursuse lahti mõtestab, kuigi neid suundi, kuhu nn relvaprojekt võiks edasi liikuda, on tegelikult tohutult palju. Aga ühe dokumentaalse lühifilmi tarvis oli õige keskenduda ühte põlvkonda esindava ja siinsesse kultuuri kuuluva perekonna loole. Loole, mis kindlasti äratas paljudes vaatajates äratundmist ja ka vastakaid emotsioone.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht