Puhtast impulsist vana kooli näituseks

Tänavune joonistustriennaal jätab laialivalguva mulje, sest vaataja on jäetud ilma igasugustest selgitustest, kuid on tunda nakatavat loomismõnu.

KERLY RITVAL

Tallinna VI rahvusvaheline joonistustriennaal „Impulss“ Arsi projektiruumis kuni 1. VIII, kontseptsiooniteksti autor Lembe Ruben ja koordinaator Loit Jõekalda. Näitusel osaleb 85 kunstniku 21 riigist.

Suuri grupinäitusi on raske veenvalt esitada. Nii on see ka tänavuse joonistus­triennaaliga. Ühine on vaid teema, kuid Lembe Rubeni kirjutatud saatetekst on hästi üldsõnaline: ta mõtiskleb impulsi üle üleüldiselt, selle sees ka Newtoni seaduste ja nähtamatu jõu üle, mis loojat liigutama paneb. „Impulss“ jätab vähemalt esimesel kohtumisel segasevõitu mulje, sest teosed varieeruvad nii stiililt kui ka joonistustehnikate poolest ning eksponeeritud teostes on raske leida mingitki ühisosa. Teemavalik ei ole üldse paha, selles on laia haaret ja julgustki, sest kutsub mõtisklema ja arutlema joonistamise põhjuste üle. Kuid vaataja on jäetud ilma selgitustest, miks just need tööd on näitusel väljas.

Ette olid antud küll ka suurus ja teose valmimisaeg: joonistus ei tohi võtta näitusel enda alla rohkem pinda kui meeter ja peab olema tehtud mitte varem kui 2015. aastal. Aga needki tingimused ei aita veenva terviku loomisele kuigi palju kaasa.

Jään igatsema interaktiivsust ja publiku kaasamist. Toreda dialoogi astumise võimaluse pakub aga paberirull, kuhu külastajad saavad markeritega jäädvustada koroona aja tundmusi.

Eesti kunstnikud säravad hea teostuse ja peamiselt traditsioonilise esitusviisiga, välismaalaste tööde hulgas kohtab huvitavaid joonistustehnikaid. Mis aga kõige tähtsam, enamiku teoste puhul on märgata nakatavat loomismõnu: kunstnikud on ennast loomisprotsessi unustanud. Tavapärastel nüüdiskunsti näitustel kohtab seda aina harvem.

Kõik algab joonistamisest

Tihti kuuleb muusiku kohta tõdemust, et ta hakkas enne rääkimist laulma. Selliseid lugusid võib kuulda ka kunstniku lapsepõlve kohta: „Lapsena ta rääkis vähe, küll aga joonistas palju.“ Laste joonistused on tihti abstraktsed värvi- ja joonemängud, vägisi püüavad suured inimesed neis näha reaalse maailma objekte. Näiteks sinise kriipsu kohta küsitakse: „Oi, kas see on emme?“ Kes teab, ehk väljendavad väikelapsed oma piltidega sõnades väljendamatut sisemaailma, kus reaalsus ja muinasjutumaailm veel ühte sammu käivad. Lapsi ajendab joonistama puhas impulss, uudishimu selle vastu, mida üks pliiats endast välja võib anda, tahe ennast väljendada.

Aja jooksul unustavad mõned meist joonistamise võlu, teised muutuvad selle väljendusvahenditega lähedasemaks, inimesena arenedes ja tehnikat arendades. Lõpuks allub meedium kontrollile ja tulemus on selline, nagu kunstnik on soovinud, või paremgi veel, saatuse tahtel paberile ilmunud, lõpetuse ingel õlal dikteerimas kunstiteose valmisolekut.¹

Sisemaailma väljendamiselt liigutakse arengus aina enam ümbritseva maailma võimalikult realistliku kujutamise poole, joonistuse ja maailma vahel hakkavad kujunema silmaga tajutavad seosed. Ümbritseva jäädvustamine paberile kingib kunstnikule võime olla keskkonna suhtes tähelepanelikum ja märgata detaili. Vaatajale aga võimaluse näha midagi, mis muidu märkamatuks jääb.

Reaalse maailma jäädvustamine

Üks joonistamise tähtsaid rolle, eriti enne fotograafia tulekut, oli tegelikkuse võimalikult täpne edastamine. Hispaanlase Juan Perdiguero foto­realistlikud joonistused meenutavad National Geographicu fotograafi Steve McCurry töid, kus noored neiud nagu vaataksid kartmatu pilguga vaatajast läbi.² Tehnika eripäraks on Perdiguerol fotopaberi ja tindi koos kasutamine.

Heikki Leisi on jäänud oma liistude juurde ning esineb seegi kord hüperrealistlike portreedega „Katki I“ ja „Katki II“, harilik joonistus on kaetud laminaadiga, mis loob sileda pinna ning sarnaneb seeläbi makrofotoga.

Praegusel ajal, kui igaüks pildistab kõikjal telefoniga, võib küsida, mis mõte on fotorealistlikul kujutamisel. Kas see on oskuse näitamine või taotletakse midagi muud? Kas tegu on antiik-kreeka maalikunstnike Parrhasiuse ja Zeuxise võistlusega, kus Zeuxis pettis oma maalitud viinamarjadega linde, kes neid päris marjadeks pidasid, Parrhasius aga realistlikult maalitud kardinatega Zeuxist ennast? Või on kunstnikul praegugi veel hüperreaalset maailma kogemise nihestust pakkuda, mis avab vaatajale uue pilgu maailmale? Triennaali fotorealistlikud teosed jäävad kahjuks aga pelgalt küsimuse „kas foto või mitte?“ tasandile.

Realistliku joonistuse kohta käivad umbes samad tõed nagu fotograafiagi kohta. Tähtis ei ole ainult tegelikkuse võimalikult täpne esitamine, vaid autori maailmatajumise edastamine. Meid kõiki võivad ümbritseda ühesugused puud, teed ja taevas, aga tajume neid erinevalt, vastavalt oma kogemuspagasile, aju keemilisele koostisele või hinge olemusele. Omaette kunst on oma tajumaailma teistele edasi anda, hea ülekande puhul oskavad ka vaatajad maailma näha kunstniku silmade kaudu. Näiteks iga kord Viljandis Ugala orgu läbides tuleb korraks silme ette ka Konrad Mäe maal „Viljandi motiiv“.

Sedalaadi oskus tundub olevat noorel eesti kunstnikul Mark Antonius Puhkanil, kes esineb triennaalil kahe teosega. „Aastaringide kõla“ puhul on tegemist autoportreega, kus kunstnik nõjatub väsinult peaga vastu kõrgusesse tõusvat kuivanud männipuud. Eraldi on ta jäädvustanud veel helilaineid meenutavad ringid, üraski mustri puu sees ja puud toksiva rähni. Joonistust vaadates kujutan ennast samasuguses olukorras: metsas puu najal väsinult toetumas, et oma kujuteldavat juhet kujuteldava metsa pistikusse pista, sest linnatõmblusest väsinud patareid vajavad laadimist. Puhkan oskab värvipliiatsiga ringi käia, tal eriliselt pehme joon.

Noortest joonistajatest mainiksin veel Katariin Mudisti teose „8 meetrit joogat“, kus kaheksa meetri pikkusele paberirullile on jäädvustatud väikeste kujutiste abil joogapoose. Albert Gulk on oma joonistuse jäädvustanud kahele paberirullile, kus rullub lahti mütoloogia, fantaasiamaailm. Tema joonistustes „Argipäev metsatalus I ja II“ ei puudu lustakad näkid ja tõsised töömehed, kes on uppunud Eesti loodusesse.

Aus, puhas ja lapselik visand

Väljapaneku huvitavama osa moodustavad kunstnike visandiraamatud – eskiislikud joonistused, millega tavaliselt avalikkuse ette ei tulda. Visandamises on omajagu intiimsust. Nii nagu kirjanik sorteerib oma päevikutest hoolikalt välja avaldamiskõlbliku materjali, on ka kunstniku visandid isiklik materjal, mille järgi mõni vana kooli psühhoanalüütik võiks kunstnikuisiksuse kohta igasuguseid, ka ennatlikke, järeldusi teha. Visandid avavad autori, on ausad ja puhtad, kohati lapselikudki. Mul tekkis palju paralleele minu enda diletantlike joonistustega kusagil sahtlipõhjas, kahe kõrva vahel kumises Picasso lause: „Mul kulus neli aastat, et õppida maalima nagu Raphael, kuid terve elu, et joonistada nagu laps.“

Näiteks muidu hüperrealismiga tegelev Ilmar Kruusamäe esitleb tindi­pliiatsiga jäädvustatud ümbrikel usstegelasi, igaüks oma näo ja moega („Koroona-ajastu sootud usstegelased I–XII“). Ma kohe armastan juhusest sündinud joonistusi! Üldjuhul tekivad sedalaadi karakterid kätte juhtuvale paberile: autor on tavaliselt süvenenud millessegi muusse ja seetõttu võtavad sellised kujutised kuju siis, kui parasjagu on vaja tegeleda millegi pakilisega. Selline joonistamine on nagu meditatsioon, keha vastuhakk stressile. Võin vaid ette kujutada, kuidas Kruusamäe võttis hommikul postkastist arve, tutvus kulutuste summaga, võttis lonksu kohvi ning jäädvustas ümbrikule usslooma, kes sai loomise käigus endale sabaotsa ka näo, mida musitada. Kuidas ümbrikuolendid sündisid, ma ei tea, kuid teostele taustalugude fantaseerimisvõimalus on pool kunstikogemusest. Vähemalt mulle.

Mõnikord ilmuvad paberile kõnekad karakterid, teinekord aga puhas ekspressiivne värvivalang. Mind jäid kummitama kaks hollandi professori Ad Stijnmani teost, ühe ristisin „Mother­welli hallideks munadeks“, teise „Kollaseks kukeseeneks punases“. Tegelikult on teosed pealkirjastatud numbritega: „20170809-014&230“ ja „20170916-020&077“.

Ad Stijnman on pastellitehnikas katnud paberi tugevate kujunditega, hetkemeeleolu jäädvustustega: kollane roosal kõrgrõhkkonnas hea tuju ning hallid munad madalrõhkkonnas nulltuju võrdkujuna. Stijnman on ka tuntud kunsti­ajaloolane, kes on uurinud graafika­tehnikate ajalugu, tema uurimustega saab tutvuda EKA raamatukoguski.

Joone võlu

Joonistus põhineb joonel, joone järgi tunneb ära kunstniku käekirja. Horvaadi kunstnik Ana Vivoda on paberi täitnud väikeste joontega. Joone õrna käsitlust saab nautida aga itaalia kunstniku Giulia Lanza töödes, kus ta on hariliku pliiatsiga jäädvustanud taime tegmeni – kaitse­membraani.

Joonte üksteise kõrvale asetamisel võib kokku saada mõne äratuntava kujutise, näiteks figuuri. Põnev näide on läti kunstniku Klāvs Upaciersi „Külaliste­raamat“. Valgete lehtedega raamatusse on kopeeritud Henri Matisse’i joonistus „Lahtiste juustega naine“ (1944). Leht lehe haaval joonistus lihtsustub, figuuri moodustanud jooned kaovad. Midagi sellist tegi omal ajal ka Piet Mondriaan, kui mängis õunapuu vormiga ja lihtsustas seda, kuni õunapuu ei olnud enam midagi muud kui joonte hulk paberil. Kopeerides ja abstraheerides Matisse’i joonistust on Upaciers toonud esile joone mõju ja teadvustanud veel kord tõsiasja, et joonistus sünnib joonte asetamisest paberile.

Jäin mõtisklema, miks olid kandideerimisreeglites välistatud tehnikavahenditega loodud teosed, eriti kui näituse pealkiri on „Impulss“. On arusaadav, et just vahendi puudus, olgu selleks graafikatrükk või digilahendus, eristab vabakäelist joonistust teistest kunstivormidest. Paljud joonistajad, eriti animaatorid ja graafilised disainerid, kannavad endaga klassikalise paberi ja pliiatsi asemel kaasas tahvelarvutit, kuid selline piirang tegi tänavusest triennaalist tugeva vana kooli näituse.

1 Vihje Tõnu Õnnepalu raamatule „Lõpetuse Ingel. Märkmeid sügissaarelt“ – Loomingu Raamatukogu, 2015, nr 8-9.

2 Steve McCurry kuulsaim foto on „Afgaani tüdruk“, avaldatud National Geographicu kaanel 1985. aasta juunikuus.