Potentsiaal ja tegelikkus

Haapsalu rahvusvahelisel akvarellinäitusel jäi kripeldama tunne, et suur võimalus oli käest lastud ja akvarellimeediumi ei suudetud nüüdiskunstina esitada.

REET VARBLANE

Euroopa Akvarelliühenduste Assotsiatsiooni XXII rahvusvaheline ühisnäitus Haapsalu Linnagaleriis ja kultuurikeskuses 1. – 30. VIII; näitused „Akvarell Evald Okase loomingus“ ja „Eesti akvarell XX sajandil“ (kuraator Mai Levin) ja „Eesti akvarell XXI sajandil“ (koostaja Mari Roosvalt) Evald Okase majamuuseumis kuni 15. IX.

31. VIII Mai Levini kuraatorituur: kell 16 Okase loomingust ja kell 17 akvarellist.

Haapsalu suved, nagu ka tänavune, on täis pikitud kõikvõimalikke (kultuuri)üritusi, enamasti hõlmavad need Läänemaa, üldse Eesti tegijaid, aga õige mitu on igati heal tasemel rahvusvahelise haardega suurettevõtmised – festivalid. Augusti keskpaiku 12. – 18. augustini oli Haapsalu akvarellistide ja akvarelli päralt. Eesti Akvarellistide Ühendus võõrustas Euroopa Akvarelliühenduste Assotsiatsiooni (European Confederation of Watercolour Societies, ECWS): korraldas aastanäituse ja sellega kaasneva sümpoosioni.

Akvarellistide üleeuroopaline ühendus on ühisväljapanekut ja sinna juurde kuuluvaid üritusi korraldanud järjepidevalt asutamisest, 1998. aastast peale. Kõige sagedamini on korraldajamaaks olnud Belgia ja Hispaania, aga õige mitmel korral on korraldus olnud ka Prantsuse akvarellistide õlul, Põhjamaadest on ühisettevõtmine toimunud Rootsis, Norras ja Soomes.

Haapsalus on ennegi rahvusvahelisi (ja tõesti väga heal tasemel) kunstiüritusi korraldatud. Tuletagem meelde video- ja tegevuskunstifestivale „KanaNahk“ ja „Seanahk“, samuti on seal toimunud graafilise disaini festival.

Neljateistkümne riigi 176 osalejaga akvarellifestival oli meie suhteliselt tagasihoidlikule akvarellistide ühendusele paras pähkel. Kui igast riigist tuli kohale kas või ainult viis kunstnikku, siis juba seitsmekümne inimese majutuse-toitlustuse korraldamine, näitusega kaasnevatest üritustest rääkimata, nõuab head organiseerimistööd. Kaasnevaid üritusi jätkus (või nagu akvarellistid oma programmi ise nimetasid – sümpoosion): oli töötubasid, öiseid maalimisi, jalutuskäike, metsamatku, väljasõite Noarootsi ja Vormsile, akvarelli- ja veiniõhtuid kuursaalis, rohkesti vastuvõtte. Networking ja mingling ehk suhete loomine ja segunemine kõlas programmis mantrana. Ei saa öelda, et Haapsalu elanikele ja suvitajatele, s.t publikule ei oleks mõeldud: akvarellipromenaad ehk mereäärne vabaõhunäitus pakkus kindlasti silmarõõmu, seda enam et Lääne Elus on promenaad varem saanud pigem kriitilist tähelepanu. Suurnäitus oli varustatud ka mahuka kataloogiga.

Kuid programmis ei olnud ühtegi seminari, arutlusõhtut või jututuba, kus osalejad kas ise või teoreetikute – kunstiajaloolaste, -teadlaste, -kriitikute – abil oleksid mõtisklenud selle üle, milline tähendus ja tähtsus on praegusaja akvarellil tänapäeva kunstis, iseäranis olukorras, kus meediumi tehnilisest, vormilisest küljest tähtsam on sõnum, mida just valitud meediumi – antud juhul akvarelli – abil on kõige õigem edastada. Raske öelda, kuidas olid lood varasematel festivalidel, sest ECWSi veebisaidil seisab vaid korraldajamaa, üldise määratlusena „näitus ja sümpoosion“. Ei taha olla suure töö teinud korraldajate suhtes ülekohtune ning küllap osalejad suhete-loomise-ja-segunemise ajal võtsid ilma, poliitika ja laste kõrval jutuks ka akvarelli tähenduse ja seisu.

See isevoolu minek andis ka akvarellistide peaüritusel, „rahvusvahelisel kõrgetasemelisel“ üldnäitusel tunda. Just nii kõrgelennuliselt on tutvustatud seda pressitekstis. Hoolimata sellest et igale maale eraldatud seinapinnale olid korrektselt raamitud teosed igati professionaalselt paigutatud, nägi ekspositsioon alajaotuste ja ka tervikuna välja nagu segasumma suvila. Esimese hooga tuletas see meelde meie 1970ndate lõpu või 1980ndate alguse akvarelli ülevaatenäitusi, kuid selle erinevusega, et siis oli mõneltki kunstnikult pandud välja mitu tööd ja nii sai aimu kunstniku mõtte- ja kujutamisviisist. Üldine taustki oli teada ja kuigi ka siis kiputi akvarellist rääkima kui maalikunsti väikesest vennast, tulid mõnedki kunstnikud just selles meediumis välja uue mõtlemisega. Tuletagem meelde kas või Epp Kokamäe üllatavalt siiraid suviseid maakodu kujutisi ja trotslike punkarite jäädvustusi. Üle-euroopalisel „kõrgetasemelisel“ üldnäitusel oli aeg nagu seisma jäänud.

Tegelikult võis peaaegu iga maa väljapanekust leida nii mõnegi töö, mille ümber oleks saanud luua tervikekspositsiooni, mis oleks kõnelnud rohkemat nii kunstnikest, nende maast ja praegusest ajast. Miks mitte ka tõesti suurtest probleemidest, nagu on kliimamuutused ja sellest tulenevad katastroofid. Küsimus ei ole dokumentaalse kujutamisviisi või teravate sotsiaalsete teemade igatsemises, vahetu emotsionaalse atmosfääri ja tabavalt leitud metafooriga ütleb väga palju ära. Ka aastanäituse formaati saab elavdada, iseäranis, kui see igal aastal toimub mitte ainult uues näitusepaigas, vaid lausa teises riigis. Ma ei pea silmas suurt kuraatoriprojekti, aga seegi oleks kasuks tulnud, kuid iga maa väljapanek oleks vajanud oma kuraatori kätt või vähemalt üldisemat kontseptsiooni, mille sees oleks saanud mõtte- ja kujutamislaade välja joonistada.

Kui aga vaadata suurüritust kui kokku­saamispaika, kus kunstnikud ennast hästi tunnevad ja selle märgiks oma tööde taustal endast selfie’sid teevad, siis läks üritus igati asja ette. Olen veendunud, et ka suur osa publikust oli rahul, sest professionaalselt teostatud ilu jätkus küllaga. Kripeldama jääb aga tunne, et suur võimalus, mille korraldamiseks nii palju panustati, lasti käest või vähemalt ei osatud seda täielikult ära kasutada ja akvarellimeediumi vääriliselt nüüdiskunstina esitada.

Evald Okase muuseumi akvarellinäitused – Mai Levini kureeritud ajaloolised väljapanekud nii klassiku enda loomingust kui eesti akvarellikunstist, aga ka Mari Roosvalti koostatud ja / või üleskutse põhjal toodud töödest tehtud valik – annavad akvarellimeediumist teistsuguse pildi.

Mai Levini kureeritud näitus on pealkirjastatud väga laia haardega, kuid XX sajandi eesti akvarellikunsti ülevaadet pole mõtet oodata. Okase majamuuseumi esimese korruse ruumid, iseäranis, kui neid jagada praeguse, XXI sajandi akvarellikunstiga, seda lihtsalt ei võimalda. Ometi on Levin suutnud välja tuua ootamatuid leide nii XX sajandi algupoolelt (Hando Mugasto „Mask ballil“, 1924, Natalie Mei „Rannas“, 1928), keskpaigast (Johannes Saali „Hamlet“, 1958, Olav Marani „Pühendus Ado Vabbele“, 1962, Ülo Soosteri „Visioon“, 1958), 1960ndate II poole kunstiuuendajatelt (Jüri Arraku „Ussi vari“, 1990, Ludmilla Siimu „Nimeta“, 1997) kui ka praegu unustusse jäänud kunstnike loomingust (rohkem kirjaniku ja teatrikunstnikuna tuntud Ervin Õunapuu, 1970ndate keskpaigas värske tuulena mõjunud ukrainlane Vladimir Makarenko) ning nende põhjal koostada oma kunstilugu. Tema valiku aluseks on olnud peamiselt kaks suurepärast kogu: Mart Lepa erakogu, milleta ei saa koostada vaat et ühtegi tõsiselt võetavat eesti kunsti tagasivaatenäitust, ning kunstnike liidu (kunstifondi või vahepeal Tallinna Kunstihoone) kunstikogu.

Ei Levin ega Roosvalt ole midagi erilist teinud: akvarellid on eksponeeritud traditsiooniliselt ja enamik eesti akvarelliste oli oma töödega esindatud ka üldnäituse Eesti alajaotuses, kuid läbimõeldud esitusviis, ja mis peaasi, soov akvarellimeediumi avaramalt näidata, mitte jääda kinni ainult akvarellistide ühenduse liikmete loomingusse või kui mängida nii-öelda sisemängu, siis julgustada ka seal mõtlema akvarelli võimaluste ja iseäranis tähenduse peale, annavad sootuks teistsuguse pildi. Eesti akvarellil nagu igal teisel kunstimeediumil on potentsiaali. Ärgem laskem sellel sumbuda.