Pole vaja palju, vaid väärt esemeid

Reet Varblane

Julia Maria Künnap pälvis Red Doti auhinna.       FOTO: Piia Ruber Maailma ühe suurema ja tunnustatuma Red Doti disainikonkursi tippklassi ekspertidest koosnev žürii pidas Julia Maria  Künnapi disainitud lapsetooli Mari auhinna vääriliseks. Võistlusel on kolm haru: tootedisain, kommunikatsioonidisain ja disainikontseptsioon. 2009. aastal esitati võistlustele kokku ligikaudu 12 000 nimetust rohkem kui 60 riigist. Tänavu esitati ainuüksi tootedisaini harus konkursile 4252 toodet 57 maalt. Auhinna eestvedaja disainiekspert Peter Zac iseloomustas võidutöid kui suurepärase disainiga innovaatilisi ja kõrge kvaliteediga esemeid. Lapsetool Mari on kompaktne, ei vaja monteerimist ega sagedast korrigeerimist vastavalt lapse kasvule. Tooli  vorm on väga lihtne: istumiseks on polsterdatud põhi, turvamiseks ja selja toetamiseks pehme võru. Minimalistlik tool sobib peaaegu igasse keskkonda, nii koju kui avalikku ruumi. Tool Mari kaalub vähem kui kaks ja pool kilo ning seda saab tõsta ühe käega. Tooli valmistamisel on kasutatud naturaalset nahka ning kroomitud terast. Auhind antakse üle Esseni Aalto teatris 5. juulil. Koos teiste tunnustatud töödega eksponeeritakse tooli Mari Esseni disainimuuseumis 6. juulist kuni 1. augustini näitusel „2010. aasta tootedisaini Red Doti võitjad” Muuseum  asub endises Zollvereini söekaevanduses, mis nüüdseks kuulub maailma kultuuripärandi nimistusse. Pärast seda jääb Künnapi tool Red Doti disainimuuseumi püsiekspositsiooni vähemalt üheks aastaks. 1500 eksponaadiga rohkem kui 4000 ruutmeetril on selle muuseumi väljapanek suurim kaasaegse disaini püsiekspositsioon maailmas. Lisaks näitusetele kaasneb auhinnaga kajastus Red Doti aastaraamatus, Red Doti Interneti-näitusel ning Red Doti märgi kasutusõigus tootel. Ehtekunsti taustaga Julia Maria Künnap on siiani äratanud  tähelepanu selge sõnumi, emotsionaalse laengu ja isikupärase käekirjaga unikaalsete ehetega. Tema senist loomingut disainivõtmes käsitleda on raske.    

Kuidas määratled ehtekunsti ja -disaini? 

Disain eeldab probleemide lahendamist, kunst, ka ehtekunst probleemi tõstatamist. Täiendaksin seda võrdlust: kunst on eneseväljendus, disain eneseteostus. Ehtekunstile on kõige lähedasem arhitektuur, kuid sel juhul tuleks murru alumine ja ülemine pool ära vahetada: arhitektuur korrastab ruumi inimese ümber, ehe aga pühendub mikroruumile, mis on inimesele väga lähedal. Ehet on vaja just samapalju kui pilti seinale: see on vaimset  laadi vajadus. Seepärast ei oska ma rääkida ehtedisainist – nagu sünniks ehe praktilisest vajadusest end katta või toita. Ehe mõtestab tema kandjat.     

Kui mõelda sinu ehete peale – pean silmas mõni aeg tagasi näitustel väljas olnud kineetilisi objekte, väikesi propellereid –, siis ei ole need pelgalt kandjat kaunistavad lisandid. Neid ei anna eriti kanda, iseäranis tavaolukorras. Kui paljud naised tänapäeval tavaolukorras  korsetti kannavad?

Erilistel puhkudel seda siiski tehakse, kuigi korsett on väga ebamugav ning dikteerib suurel määral kandja käitumist. Ehteid ei peagi alati kandma, õigem on valida eriline aeg ja koht, et just ehte abil ja kaudu saaks rõhutada hetke ning paiga erilisust, sündmuse tseremoniaalsust. Ehte tähendus, mõte avaldub kõige selgemini kandmisakti kaudu.     

Mis tähendus on sinu ehetel? Kuidas leiad oma ehtele omaniku, õige kandja?

Ideaalis peaks kunstnik oma ehteid kinkima, mitte müüma. Sedasama ideaaljuhtu edasi kirjeldades oleks kunstnik vaba ka kohustusest arvestada tellija rahakotiga. Ta saaks valida oma ehete kandjad, need, kellele tal on tõesti midagi ütelda. Kineetiliste ehete puhul tahtsin kasutada  tehnoloogiat ja materjale, mis ei olnud varem kättesaadavad. Asendasin vääriskivi mikromootoriga ning lisasin propelleri ning lüliti – mulle pakkus põnevat vaatepilti nende objektide suhe kehaga. Progressivaimustus läks aga üsna kiiresti üle. Jätsin rattad ja propellerid ning järele jäi ainult vorm, millest piisas täiesti. Viimasel ajal kasutan oma töödes eebenipuud, pühvlisarve, kulda ja kive. Orgaanilised materjalid sobivad hästi ehete jaoks, mis peaaegu  embavad keha. Ma ei suuda vaimustuda kunstmaterjalidest: kui on võimalik, siis hoidun neist. Kunstmaterjalid on mäluta, kuid suure tulevikuga – tõenäoliselt nad isegi ei hävi. Kivid on vanad, ent lihvituna purunevad ehetes nii kergesti. Puit on ajutine nagu kõik elav. Kuld on vahest kõige püsivam, sest kuld võib muuta kuju. Kuld on vist kõige rohkem kordi taaskasutatud materjal maailmas. Kõige olulisem on ehtest õhkuv tunne. Seetõttu keskendun keha- ja nahakontaktile: ehe peab jälgima võimalikult täpselt kehavormi. Mind huvitab just see üleminek, kui ehe on veel keha vahetu osa ja samas on tal tekkinud ka oma vorm. Nii-öelda minimaalne, esmane vorm, pinnavirvendus vormis.       

Ehete juures oled loobunud tehnilisusest, jõudnud lakoonilisse, kehavormi järgivasse, emotsionaalset tähenduslikkust rõhutavasse vormi. Need kõik on unikaalsed: neis on sinu käepuudutus, aga täiuslikkuses on need ka funktsionaalsed.

Kui mõelda tehniliste seadmete, kas või arvuti emaplaatide peale, siis ka neis ei ole midagi üleliigset, need on esteetiliselt väga ilusad. Aga loomulikult, sest need on funktsionaalsed. Lennukid on ilusad, sest iga lennukidetail on vajalik. Disainer ei ole neid oma esteetiliste tõekspidamiste või ambitsioonide järgi vorminud, seda on teinud insener. Lennukivormid on põhjusega just sellised, nagu need on.       

Milline võiks olla ideaalne disainehe?

Disainehe eeldab tiražeeritust, unifitseeritust, aga ma ei ole sellest huvitatud. 

Kas seda oleks vaja?

Eks igasuguseid asju ole vaja. Võib-olla on see minu romantiline tulevikuunistus, kuid loodan, et varsti tekib unikaalsete asjade järele nõudlus. Kui vaadata disainiajakirju üle maailma, siis seal esineb umbes kümme toolitüüpi, mitte enam. Need on küll täiuslikud, aga masendav on vaadata, et ükskõik, kas interjöör on Ameerikas, Euroopas, Aasias, ikka näeme  samu Jacobseni toole. Usun, et neil inimestel, kes saavad disaini panustada, tekib varsti tõrge valikuvähesuse vastu. See on Eesti disaini üks võimalusi. Meil antakse head disainiharidust, nagu seda on näha rahvusvahelistest auhindadest, kuid samal ajal puudub meil tootmis- ja turustamissüsteem. Kui Artemide ja Bodum on üle elatud, siis järgmine samm võiks olla spetsiaalselt kliendile tehtud kvaliteetese. Mingil ajal inimest enam ei huvita n-ö univormi kandmine,  tahetakse kvaliteetset rätsepaülikonda.       

Praeguse elulaadi ja -tempo juures pole vist võimalik, et kõik oleks unikaalne, et maasitootmist ei oleks. Kui nüüd tulla Red Doti auhinnatud väikelapse tooli juurde, siis selle tegid sa ju vajadusest.

Kui tegelen iga päev visuaalse vormiga, siis kodus tahan puhata: ei taha enda ümber mustreid ja värve, tahan, et silm puhkaks. See on üks põhjus, miks olen mitmed esemed ise disaininud: diivani, söögilaua, raamaturiiuli jne. Teiseks aeg, mis kulub kaubandusvõrgus asjade otsimisele. See on väga halvasti kasutatud, raisatud aeg, pealegi on ostlemine hirmus väsitav. Ja kui leiangi midagi, mis päriselt mu vajadusi ei rahulda, aga maksab palju, siis pole ju ka lust seda omandada.       

Kus lasksid selle tooli teha?

See on suures osas minu enda tehtud, vaid Asso Altmäe aitas keevitada. 

Kuidas sattus su tool Red Doti võistlusele?

Eks me kodus abikaasa Askoga (disaineriharidusega Asko Künnap) kirume, miks üks või teine asi on nii- või naasugune. Ja siis tunduski  meile, et see tool ei ole ainult unikaalese, vaid midagi niisugust, mida võiks tiražeerida. Kuna Eestist tulijad on nagunii „mehed metsast”, siis oli just turustamise mõttes vaja leida õige lähenemine. Red Doti konkurss ega ka näitus ei ole rahastatud mõne fondi või institutsiooni poolt, seda rahastavad auhinnasaajad ise. Konkursi osalustasu on ligikaudu 200 eurot, võiduga ei kaasne rahalist preemiat, vaid privilegeeritud  kohustus osta nii kataloogi- kui ka väljapanekupinda. Need summad on aga kümme korda suuremad. Konkursitingimustes on öeldud, et ei taheta näha üksikesemeid, vaid tiražeeritavat disaini.       

Mida Red Doti konkursi võit disainerile annab?

Auhinnaväärtus seisneb potentsiaalse turu leidmises. 

Auhinna üleandmisel saad ilmselt kasulikke tutvusi, huvilised leiavad su tooli Red Doti kataloogist ja kuna tänavu on Essen üks Euroopa kultuuripealinnu, siis on ka muuseumis ilmselt palju külastajaid ehk  potentsiaalseid tooli ostjaid. Aga kuidas tooli tootma hakatakse?

Tootmisega Red Dot ei tegele, see on disaineri enda asi. Kavatseme tooli toota Eestis ning esialgu ilma suurte firmadeta, sest tooli valmistamine ei nõua keerulist tootmisbaasi. 

Kui suur võiks olla esialgne tiraaž?

Eks teeme esimesed sada tooli valmis, siis näeme. Tegelikult ei ole mul õrna aimu, kas ja milline huvi selle tooli vastu tekib, eks see tee veidi kõhedaks. EAS on lubanud toetada disaini rahvusvahelise kaitsmisega seotud kulude osas, sellega praegu tegeleme.   

Kas ja kust võib Eestis saada nõu ja abi sellise disaineseme tootmiseks? Mitmed eesti disainerid on pälvinud rahvusvahelist tunnustust, pärast seda on aga täielik vaikus.

Asutisi ja institutsioone on tegelikult mitmeid, kes on disaini edendamiseks ellu kutsutud. Jumal annaks, et neist kasu oleks. Ma ei tunne seda maailma eriti, kuid mulle näib, et meie disainerite suurim probleem on niši leidmine,  turustamine. Kui toota vähe ja kallilt, võib seda teha Eestis, kui toota odavalt ja palju, siis seda pole mõtet mujal teha kui Hiinas. Ma olen vist idealist ega usu suurtootmisesse, sest maailmas on tohutult palju halvasti toodetud odavaid asju. Neid asju ei ole nii palju vaja. Iga Hiinas toodetud prügiese lisab Euroopa ning laiemalt läänemaailma kollapsikarikasse uue tilga, see väljendub kaudselt ka siinses tööpuuduses. Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin  sellele kaasa aitama. See ei tähenda, et peaksime minema tagasi koopasse, võib-olla meie lapselapsed on sunnitud seda tegema, aga mõttetute asjadega maailma reostamises ma osaleda ei taha. Kui seda lapsetooli tiražeerida, siis peab ta olema hästi tehtud ja pidama kaua vastu.

Küsinud ja üles kirjutanud Reet Varblane