Paradiisi kaotades

Kadri Toom: „Materjalis töötamine lihtsustab ja puhastab mõtet ning toob välja olulise. Mõnest veast, nihkest võib tekkida uus idee või selle edasiarendus.“

LILLI-KRÕÕT REPNAU

Kadri Toomi näitus „Õhulaev ja kasvuhooned“ Vaala galeriis kuni 27. V.

Kadri Toomi (1984) huvitab eksperimentaalne nüüdisgraafika. Oma kunstis on ta ühendanud graafika, maali ja fotograafia, tööde eksponeerimisel kasutab kunstnik insallatiivseid võtteid. Kadri Toom on lõpetanud Tartu kõrgema kunstikooli Pallas maalingute osakonna ja kaitsnud magistrikraadi Eesti kunsti­akadeemia graafika osakonnas. Ta on pälvinud vabagraafikute ühenduse aasta graafiku aunimetuse 2021. aastal ja 2022. aastal Wiiralti preemia konkursil ergutusauhinna.

Lucy Jonesi raamat „Paradiisi kaotades“¹ algab proloogiga, kus senine harjumuspärane maailm on hävinenud ning jäänud on vaid selle holograafiline projektsioon – kadunud elurikkuse peegeldus. Sinu tööd on keskkonnatundlikud, kuid need ei mõju rusuvalt: graafikas on erk­kollane värv kutsuv ja ka hoiatav, selles on kõige kaduva varjund.

See tunnetus on väga õige, kollase valguse koloriidis võimendub nii kuumus kui päikesevalguse intensiivsus, mis assotsieerub kasvamise ja ka kõrbega. Mind huvitab inimese soov kontrollida, korrastada ja disainida keskkonda – luua piiritletud turvaline tsoon.

Mind hämmastab näiteks suurejooneline vanasse savikarjääri tehtud Edeni projekt Inglismaal Cornwallis. Inimese soov midagi paremaks teha toob tihtilugu kaasa kaose ja hävitab keskkonda. Soov teha midagi suurt ainult jäljendab loodust. Bioomide rajamiseks on meeletult energiat kulutatud ja see tekitab küsimuse, kuidas paremini suunata ressursse. Kindlasti saab sellest teaduslikust projektist palju õppida, aga küsimus on ikkagi selles, kuidas hoida paremini olemasolevat habrast ökosüsteemi.

Viimaste aastate loomingus oled alustanud pindsematest struktuuridest ja ajaga on kihistusi lisandunud. Kas võib öelda, et näitus „Õhulaev ja kasvuhooned“ on nende otsingute kvintessents?

Võib nii öelda küll: suur galeriiruum soodustab põhjalikumat, fokusseeritumat lähenemist kihistustele. Algusest peale oli idee eri tasandeid omavahel võimendada ning luua mitmetasandiline ruumikogemus. Mind huvitavad mikro- ja makrotasandi perspektiivid ning nende vastandumine. Olenevalt vaatepunktist on ka inimene vaid väike sipelgas, kübemeke universumis.

Kasvuhoonete graafilises seerias huvitas mind korrastatus, samuti võimatud ruumid. Seal on kasutatud Buckminster Fulleri kuplite kujundeid, kasvuhoonete ajaloolisi arhitektuurseid jooniseid, mida uurisin ja mis töö käigus teisenesid. Lõpuks panin nendest kokku oma maailma. Õhulaev kui motiiv väljendab inimese ambitsiooni, püüdlust teha midagi loodusest suuremat.

Sinu tööde keskmes on inimtekkeline maastik, olgu see siis alguse saanud eredatest ekraanidest – linnaruumi potentsiaalsetest arhitektoonilistest struktuuridest. Mis on sind selle juures paelunud?

Inimtekkeline maastik ongi huvitav oma ajutiste enesekesksete struktuuride ja vormidega. Pooleliolevates hoonetes on palju mänguruumi. Piiritlemine, turvalise ruumi loomine, pidev korrastamine on minu kunstipraktika tähtis osa.

Kuidas jõuavad keskkonnateemad sinu kunsti? Eelmise aasta isikunäitusel „Nägemisviise perifeeriast“ oli sul graafiline seeria „Kuhu kadusid kullerkupud?“, kus esitasid otsese küsimuse elurikkuse kohta.

Keskkonnateemad on tulnud minu kunsti­praktikasse intuitiivselt, visuaalkunstnikuna lähenen teemale mänguliselt. Tähtis on inimese ja keskkonna suhe. Mind on huvitanud kummalised fenomenid. Vaatenurgad ja detailid, mida esmapilgul ei märka. Selle seeria puhul mõtlesin, et oleme harjunud vaatama taime poolikult, eraldiseisvalt. Mind vaimustas Austria botaaniku, juure­uurija ja taimesotsioloogi Lore Kutschera elutöö, mis põhines peamiselt taimede juurestike uurimisel. Esialgu rabas mind visuaal, seejärel avanes juure­motiivi kaudu maa-alune risoomne maailm ning seeläbi ka terviklikud seosed.

Inimtühjus jätab ambivalentse tundmuse: me ei tea, kas selles maailmas, millest kõneled, inimest üleüldse veel eksisteeribki. Sinu töödes tavaliselt puudub inimese kujutis. Kas see on teadlik valik?

Inimmõõde ja inimeseks olemise kogemus on nende tööde taga ja vahel. Kuna kasutan oma loomingus readymade’i ehk valmismaterjali, siis selle on loonud inimene. Keskkonnad, mida kujutan, on inimtekkelised, graafilised detailid konstrueeritud inimkäega või on arvutiprogrammidega lihtsustatud. Klaasile ilmutatud tsüanotüüpiatehnikas seeriast „Maanduv vesi“ võib leida kristallide kujundeid „Pokemoni“ arvutimängust. Need kujutavad lootust ja ootust leida keskkonnast veel midagi, mida seal ei ole.

Näituse „Õhulaev ja kasvuhooned“ ühendav kujund on vee-element: näeme seda nii alumise korruse ümmargustes teostes (seerias „Maanduv vesi“), ülemise tasandi kasvuhoonete seerias, helis kui ka õhulaeva installatsioonis ning peegeldustena kõikjal ruumis. Milliseid kihistusi soovid veel välja tuua?

Vesi on suur ja lai teema, millel on väga palju tähendusi. Vesi kui elukeskkond, kui ookean või ka tundmatusse vette minek, mis on seotud alateadvuse ja hirmudega. Vesi on minu töös tähtis materjal, tsüanotüüpia ilmutusprotsess toimub kontaktis veega, graafikapabereid vannitan vees. Sel talvel olin pikalt Käsmus, kus pildistasin algmaterjali „Maanduva vee“ seeriaks. Selleks kasutasin pinhole-kaamerat ning tegin lähivõtteid ranniku ja vee eraldumise aladest ning lainetavast veepinnast. Meri oma hõlmamatuses tekitab aukartust, vee sügavamad kihid on lõpuni läbi uurimata. Mõningaid kummalise välimusega veeolendeid näeme tsüanotüüpiatehnikas tondodel.

Näituse tegemise ajal sattusin kuulama Heili Sepa „Ööülikooli“ loengut „Hinge pime öö“², kus ta kõneleb lugu Joonast, kes koos veega neelatakse vaala kõhtu. Loengu teema oli, kuidas madalseisude puhul tajume eri tasandeid ja võime jõuda hingelise kirgastumiseni. Õhkuminek, õhkutõusmise kujund võib aga kätkeda endas samasugust rabedat teadmatuse tunnetust kui alumistes kihtides triivimine, jõudmine tundmatutesse sügavikesse.

Kindlasti on tähtis ka elu kogemise isiklik tasand, mis kulgeb mu loomingus kõrvuti keskkonnateemadega. Kihistusi leidub veel, näiteks ruumis lendlevad tundmatud ilmaõhupallid, mille tähendus sõjaoludes on mitme­tähenduslik.

Oled kasutanud oma näitusel ka heli.

Näituse tegemise ajal kuulasin palju Londonis tegutseva eesti helilooja Johanna Kivimäe ehk Hanakivi³ heliloomingut. Kuna helitaust võimendab kohalolutunnet, kutsub keskkonda sisenema ja sinna sulanduma, siis soovisin heli kasutada ka näitusel. Hanakivi instrument on klaver – selle kuulamine, klahvivajutus on otseselt füüsiline, kehaline kogemus. Tanel Paliale aitas kõla tempereerida. Soovisin, et heli oleks nihkes, kutsuks ruumist välja. Vesi viib väljapoole, jäävad väljavenitatud noodid, kust madalad sagedused on kadunud.

Mind huvitab, kuidas materiaalsus kunstis kõnetab aktuaalseid teemasid. Sinu kunstipraktikas võib leida põnevaid kokkupuutepunkte materiaalsusega.

Materjalis töötamine lihtsustab ja puhastab mõtet ning toob välja olulise. Materjaliga töötamine annab ka lisavõimalusi. Mõnest veast, nihkest võib tekkida uus idee või selle edasiarendus. Ka füüsiline aspekt, materjaliga töötamine on omamoodi häälestumine, olen rohkem kohal ning see soosib keskendumist ja jõudmist uutele tasanditele. Materjal – želatiinemulsiooni voolamisjäljed ning auklikud ja kortsulised detailid klaasil – annab edasi tunnetust.

Sinu töömeetod on jäänud samaks: töötad seeriate kaupa, enamasti tsüano­tüüpia- ja siiditrükitehnikas, formaat on suurenenud. Millises suunas soovid edasi või tagasi liikuda?

Oma meetodit taas kasutades on see iga kord uus kogemus. Protsessil on tähtis osa minu kunstipraktikas. Visuaalne materjal on kihtideks jaotatud ning need kihid materialiseeruvad pika aja jooksul. Lisan ja laotan elemente, detaile ja tehnikaid seeria ulatuses, lõpuks saavad graafilised tööd ühel ajal valmis. Ma ei tee kavandeid, aga mul on visioon, kuhu soovin välja jõuda.

Praegu on soov aeglustuda ja rohkem süveneda. Plaanis on taas avastada traditsioonilisi graafikatehnikaid nagu näiteks söövitus ja sügavtrükitehnikad ning neid nutikalt seeriates kasutada. Aga soovin ka teostega ruumi laiendada. See pakub mulle pinget.

1 Lucy Jones, Paradiisi kaotades. Miks meie meeled vajavad loodust. Puänt, Tallinn 2022.

2 Heili Sepp, Hinge pime öö. Ööülikool 22. VII 2017.

https://vikerraadio.err.ee/812850/ooulikool-heili-sepp-hinge-pime-oo

3 http://hanakivi.com