Pajos mängib jumalatega peitust

Riin Kübarsepp

Priit Pajose näitus ?Mees metsast? Vaala galeriis kuni 28. I. Tartu maalikoolkonda kuuluv Türi kunstnik Priit Pajos pole tegelikult sugugi mees metsast, nagu ta nimetab end väljapaneku pealkirjas.

Olles Peeter Alliku, Ilmar Kruusamäe, Marko Mäetamme ja teiste seas ka kurikuulsa Kursi koolkonna esindaja, ei leia ometi tema nime paljude teiste omasuguste seas ?Lühikeses eesti kunsti ajaloos?. Pajose loomingu taustsüsteemist huvitujal tasuks külastada võrgugaleriid Turm, kus ligi kümmekond linki aitab ennast kurssi viia tema maailmatunnetuse tagamaadega.

Pajose tööd võib võtta kokku psühhedee­lilise ?amanismina. Pajose maalides on harmoonilises kooskõlas skolastiline mõtlemine ja meeleline reaalsus. Efektsed ja elegantsed mõttekäigud on esitatud mõistukõneliselt, jättes kimbatusse ka gooti müstitsismi parimad asjatundjad.

Pajose puhul on tegemist fenomeniga, keda pole mõtet meie sürrealistliku kunstiga siduda. Ometi ilmneb tema töödes aga omapärane nn parasürrealismi soomeugrilik variant, kus domineerivad põhjamaised tootemloomad ja ohvriatribuutika, verevendlus.  

Õilsa metsluse vastu on raske hakata ja pole vajagi. Pajose mets on meelelise ilu, dramaatilise julmuse ning moraalse ükskõiksuse kõhedust tekitav segu. Selles on sarnasust Bali kujutlusilmaga, kus tuntakse samuti muret kunstniku-geeniuse moraalse staatuse pärast. Tema loomingus ei puudu ka satanistlik keldriesteetika ja kujuteldav nõiatants grotesksete figuuridega alateadvuse soppides, kusjuures usujutlustajate moralism on osa rituaalsete stseenide vaatemängulisusest. Haljendavad rohuväljad ja romantilised varemekompleksid võrgutavad kergeuskliku vaataja pilku. Selline ülima kunstipärasuse ja julmuse segu oleks kindlasti vaimustanud Baudelaire?i ning küllap ka Artaud?d.  

Pajose pilditervikut ei hoia koos kanooniline pühakiri, vaid hulk hulluksajavaid müstilisi ja metafüüsilisi situatsioonipuntraid. Pajos on ehitanud deemonliku omamaailma.

Kaasaegse noorema põlvkonna kunstnike hulgas pole pastell just eriti populaarne tehnika. Pajose pastellid on sünged ja maalilised. Tema tööd on kui Cocteau? ?Orpheuse? illustratsioonid: ?Ma panen päikese ja kuu ühte patta. Mulle jääb öö. Minu öö. /—/ Me mängime jumalatega peitust.?

Pajost on ilmselt mõjutanud Akseli Gallen-Kallela ja Eduard Wiiralti looming, ühiseid jooni leiab ka prerafaeliitliku vormikäsitluse, iseäranis Dante Gabriel Rosetti ruumikujutistega. Pajose tööd mõjuvad  nagu Goya capriccio?d süüdistusena rumaluses, tagurlikkuses, julmuses ja rõhumises. Kokkupuutepunkte leiab ka luuletaja ja müstiku William Blake?i unenäolise fantaasiailmaga.  Pajose maalides kohtame Dante ?Põrgu? kaadreid, milles balansseeritakse headuse ja kurjuse, patu ja kahetsuse, süü ja süütuse õhkõrnal piiril.

Meie tsivilisatsiooni maailmamõistmise kriis vajab uusi lugusid, muinasjutte ja müstilist pseudomütoloogiat, kääbikuid ja haldjaid. Just selliste maailmade loomiseks on vaja kunstnikke nagu Priit Pajos.