Pääsukesest eelarvamuse ja nostalgiata

„Nostalgiata“ annab Pääsukese loomingust hea ülevaate. See on maiuspala tema kunsti austajatele, ülejäänutele huvitav peatükk eesti nüüdiskunsti lähiajaloost.

TÕNIS TATAR

Tiit Pääsukese näitus „Nostalgiata“ Tartu kunstimuuseumis kuni 25. IV 2021. Kuraator Joanna Hoffmann, kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline kujundaja Valter Jakovski.

On raske leida teist elavat maalikunstnikku, keda saadaks niivõrd universaalne imetlus ja austus nagu Tiit Pääsukest. 1970. aastate keskpaigast on Pääsukese maalikunstile kriitilist kuldraami pununud plejaad lugupeetumaid kunstikriitikuid Mai Levinist Ants Juskeni. Näiteks 1982. aastal on Jaak Olep Sirbi veergudel märkinud, et „mõni tema maal meeldib igaühele, kel maalikunsti vastu huvi“.1 Mulle Tiit Pääsukese kunst üldiselt pigem ei meeldi. Teenigu see ülestunnistus siinse arvustuse intriigi.

Mänguline mitmetimõistetavus. Joanna Hoffmanni kureeritud Pääsukese retrospektiivnäitus „Nostalgiata“ kulgeb läbi Tartu kunstimuuseumi kahe korruse kronoloogilises tagurpidisuunas (à la Benjamin Button). Näitus algab veel värskete 2020. aasta maalidega ning lõpeb enam kui poole sajandi taguste koolipõlvetöödega. Näituse pealkirja on kätketud mänguline kahetimõistetavus – Viltune maja oli Pääsukese kunstikooliaegne ühiselamu ning nii võib sõna „Nostalgiata“ mõista nii nostalgia puudumise kui ka nostalgia apoteoosina (vrd appassionata).

Pealkirjas sisalduv krutski väljendab ühtlasi midagi Pääsukesele omast. Pääsuke on kunstnik, kes armastab paradokse, dissonantse, lahtisi otsi ja mitmetimõistetavusi. Kui Henri Matisse sõnastas kunsti eesmärgiks võimaldada väsinud tööinimesele vaimset tugitooli, kus lõõgastuda, siis Tiit Pääsukese kognitiivselt nõudlik kunst esindab selle lähenemise vastandit. Pääsuke õppis noorukina Tartu kunstikoolis impressionistlikult valgust maalima, ent hilisem teekond viis ta järjekindlalt prantsuse kunstist eemale. Nii näivad tema kunstilised eeskujud pärinevat pigem klassikaliste itaallaste hulgast. Kui pidada koloristliku rafineerituse ja hea maitse etaloniks Renoiri, Matisse’i, Bonnard’i ja Dufyd (jah, paljastan siin oma maitse), siis leidub Pääsukese värvikasutuses igatahes üksjagu veidrat ja silmakriipivat. Muide, näituse kataloogist selgub, et Pääsuke pole Pariisi isegi külastanud.

Olev Subbi ütles mulle kunagi, et hea maalikunstniku puhul ei ole võimalik öelda, milline on tema lemmikvärv või lemmikvärvikooskõla. Nii Subbi ise kui ka Pääsuke on selle kriteeriumi järgi head maalikunstnikud, kuigi väga erinevad (Subbi asetaksin kahtlemata pariislike esteetide-hedonistide ritta). Kui püüda Pääsukese väga avaralt paletilt siiski välja tuua kõige iseloomulikum, siis on selleks ühelt poolt mustad, valged ja kreemjad (beežid, hallid) ning teiselt poolt kärtsud ja tehislikud oranžid, roosad, rohelised, kollased, lillad toonid, tihtilugu ka teatav kahvatu sinine. Pääsukese värvikasutus on fovistlikult meelevaldne, ta armastab kontrasti ja dissonantsi. Ise on ta oma maalijatemperamenti nimetanud hispaanialikuks (selles puudub küll hispaanialik eleegilisus).

Tiit Pääsuke. Avar maastik II. Õli, vineer, 1973. Tartu Kunstimuuseumi omand.

Taavi Piibemann

Pääsuke maalib enamasti paksu värviga ja tihedalt, tihti hõõrub värvi lõuendile ka sõrmedega (ta seostab seda õrnusega). Sageli on esile tõstetud tema maalide faktuurilist mitmekesisust. Erinevalt mõnest nimekast kaasaegsest on Pääsuke ka hea joonistaja. Mõned joonistuslikud vormid on talle lausa signatuursed, näiteks kalaselja või linnutiiva siluetti meenutavad laugjad-teravad kujundid. Iseäranis varasemal perioodil on talle meeldinud lõuendile manada nõudliku vormi ja keerulise faktuuriga esemete plastilist materiaalsust. Ometi ei ole temast saanud omaenese virtuoossuse pantvangi, eriti käesoleva aasta­tuhande töödes on figuurid vahel antud Mudistit meenutava naivistliku tunnetusega. Iseloomulik on ka detailsete passaažide ja suuremate värvipindade, maalilise vabaduse ja geomeetriliste elementide kombineerimine.

Maal maalis. Inimese kujutamine oli Pääsukese kunstis iseäranis keskne varasel perioodil, mil eriti tema naise­kujutistes nähti kinnitust kunstniku erilisest estetismist. Võrreldes Subbi ajatult kaunite modellidega ei ole Pääsukese maalide naised minu meelest ajaproovile alati nii hästi vastu pidanud. Pääsuke on öelnud, et maalis ei ole võimalik elada – vähemalt tema enda maalide õhuta ruumi tardunud kohati topislike inimeste puhul vastab see tõele. Samas lubab mõni fragment arvata, et Pääsukeses on kaduma läinud suurepärane aktimaalija. Inimese kujutistel puudub Pääsukese kunstis muude kujutistega võrreldes tähenduslik eelisseisund. Inimese kõrval esineb Pääsukese kunstis äratuntavaid kinnismotiive – linnud, topised, kosed, härjapead jms.

Toetudes varjamisi klassikalisele kunstiajaloole, esindab Pääsuke kahtlemata nüüdismaalikunsti (kuigi ma ei usu, et ta oleks kunagi punnitanud olemaks moodne). Ühelt poolt on kunstniku pildimõtlemine läbivalt abstraktne (isegi kui pildid seda enamasti pole). Teiselt poolt väljendub moodsus muidugi maalikunsti konventsioonide trotsimises. Näiteks ei leia me temalt vist ühtegi puhtalt mõnda maalikunsti traditsioonilisse žanrisse (portree, maastik, natüürmort jms) liigituvat tööd – ikka ja alati on tegemist žanripiire ületavate hübriididega. Pea läbivalt kasutab kunstnik „maal maalis“ mänge kujutamise metatasanditega, kusjuures vahel murravad tema maalid traditsioonilisest maaliristkülikust ka füüsiliselt välja. Need võtted ei ole iseenesest teab mis unikaalsed, vastates pigem perioodi valitsevale arusaamale moodsast maalikunstist.

Kirjutasin, et Pääsukese kunst on kognitiivselt nõudlik. Sada aastat tagasi kuulutas Marcel Duchamp sõja rumalale retinaalsele maalikunstile. Ütleksin, et mingil tasandil Pääsuke jätkab seda võitlust – paradoksaalselt, olles paljude tunnuste poolest ise maalikunstnik par excellence. Paar täpsustust: esiteks näib Pääsuke niivõrd rahumeelne inimene, et rääkida tema puhul üldse mingist võitlusest tundub kohatu. Teiseks, Pääsukesel ei ole kana kitkuda maalikunsti kui sellise, vaid mõttelahja hedonismi ja estetismiga. Ja pigem pole isegi kana kitkuda, vaid ta lihtsalt esindab alternatiivset sisutiinet, mõtte- ja tundetihedat versiooni XX ja XXI sajandi maalikunstist.

Põlvkondade vahel. Siin tahaksin kunstniku asetada eesti XX sajandi teise poole kunsti põlvkondlikule teljele. 1941. aastal sündinud Pääsuke paigutub justkui kahe põlvkonna vahele, olles ühelt poolt kümmekond aastat noorem kui Subbi, Sarapuu, Põldroos, Maran, viis aastat noorem kui Arrak, aga teiselt poolt kümmekond aastat vanem kui Tolts ja Keskküla, kellega ta pikale veninud õpingute tõttu siiski umbes samal ajal kunstiellu astus. Pääsukese lähimateks põlvkonnakaaslasteks on maalikunstnikest Jüri Palm, Peeter Mudist ja Toomas Vint. Kokku moodustavad need kunstnikud hiilgava plejaadi, kellega meie kunstiajaloos võistlevad vaid 1930. aastate „pariislased“.

Tiit Pääsuke. Rabelev tarvas. Õli, lõuend, 2020. Autori omand.

Taavi Piibemann

Pääsukese asend põlvkondade vahel avaldub minu meelest vahepealolekus teljel, mille ühes otsas on eelmise põlvkonna ülitugeva kunstnikumüüdi ja iseäranis reljeefse käekirja või spetsiifilise temaatikaga autorid ning teises otsas järgmise põlvkonna ambivalentsemad ja kameeleonlikumad kunstniku­natuurid. Ilmselt kattub see suuresti kuuekümnendate ja seitsmekümnendate aastate põlvkondade erinevusega. Siinkohas esitangi hüpoteesi, et teatav pingestatud lävelisus ja hübriidsus on iseloomulik kogu Pääsukese kunstile. Olgu tegemist Pallase ja ERKI, looduse ja linna, idealismi ja iroonia, meelelisuse ja kontseptuaalsuse, kujutamise ja abstraktsooni, plastilisuse ja maalilisuse, uuendamise ja traditsiooniga – Pääsuke ei ole või keeldub olemast üks või teine, olles alati nii üks kui ka teine (või siis ei üks ega teine). Seetõttu on tema kunstile minu meelest kõigi nimetatud kolleegidega võrreldes kõige raskem nii-öelda sõrme peale panna.

Pääsukese kunst on oma kaasaegsetega võrreldes mängulisem ja eklektilisem, aga ka hermeetilisem ja krüptilisem. Arvatavasti pigem tagasihoidliku inimesena hoiab ta ennast oma kunstis meeleldi tagaplaanil – niivõrd kuivõrd see võimalik on. Igatahes sisaldab Pääsukese kunst suhteliselt vähe autori omamüüdiga pildile lisanduvat tõlgendusabi või taaka (eriti kui võrrelda näiteks Sarapuu või Arrakuga, kes mõjuvad oma loomingu elava maskotina). Autoripositsiooni ambivalentsus, sõnumi krüptilisus, irooniline mäng maalikunsti kui meediumi piiridega (ja nende piiride sees) ühendab Pääsukest pigem järgmise, Keskküla ja Toltsi põlvkonnaga, ent nendega võrreldes tundub jälle Pääsuke romantiline, traditsiooniline, maaliline.

Keeruline kunstnik. Kuid millest siis Pääsukese kunst kõneleb? Mul on seda raske öelda, kuna mind see väga palju ei kõneta. Kunagi seitsmekümnendatel on Mai Levin Pääsukese maalides täheldanud „kaasaegset, probleemidest pakitsevat elutunnetust“,2 kaheksakümnendatel on Evi Pihlak kõnelnud „püüdlusest defineerida tänapäeva inimese vahekorda elukeskkonnaga“.3 Pääsukese viimase kahe-kolme aastakümne loomingus on minu meelest sedalaadi ajakajalist sotsiaalsust vähem. Teemadeks on loodus, müüt ja maalikunst (muu hulgas kunstniku enda varasem looming, aga mitte kunagi otseselt ta ise kui maalikunstnik). Rõhutatult maalilises vormis ning tihti sümbolite ja allegooriate kujul on kunstnik esitanud neil teemadel privaatset laadi hõllandusi ja kujutluspilte, emotsioone ja kommentaare.

Pääsuke on keeruline kunstnik. Teda ei huvita üksiti ei mudistilik eksistentsiaalne sõnum ega sarapuulik absurd, ei arrakulik sürrealism ega põldroosilik sensuaalsus, ei subbilik harmoonia ega keskkülalik konflikt. Mulle tundub, et teda huvitavad need kõik ja sealjuures tihti mitu asja korraga samal maalil. Nii võib maal kujutada mitut (või tervet rida) üksteisest eraldatud kujundit, mis mõjuvad üksteisega hägusalt seostuvate mõttevälgatustena. Pääsukese kunstile kõige iseloomulikum, kõige pääsukeselikum ongi see teatav fragmentaarsus, dissonants, katkestatus, sisemine pingeseisund. Sellise laadi eeliseks on võimalus mahutada pilti palju visuaalset informatsiooni. Nõrkusteks on üksikkujundite lahtumine pilditerviku külluses ning eelkõige tervikmõtte hoomamatus. Õlekõrreks kunstniku kavatsuse dešifreerimisel on pildiallkirjad, mis on aja jooksul muutunud poeetiliselt kõnekamaks.

„Nostalgiata“ on hästi kokku pandud näitus, mis annab Pääsukese kui eesti nüüdiskunsti klassiku loomingust hea ülevaate. Kujutan ette, et iseäranis Pääsukese kunsti rohketele austajatele on see tõeline maiuspala, ülejäänutele huvitav peatükk eesti nüüdiskunsti lähiajaloost. Muide, näituse tihe ja korrapärane riputus manab esile kujutluse ajast, mil Viltuse maja ruumid olid veel tõepoolest Pääsukese ja tema koolivendade umbsevõitu ühikatoad. Ideaalis vajavad kunstniku intensiivsed maalid siiski avarust ja suuri seinapindu, mida Viltuses majas paratamatult napib. Nii et ceterum censeo, Tartu vajab tänapäevast kunstimuuseumi!

1 Jaak Olep, Tiit Pääsuke ja nähtamatud. – Sirp ja Vasar 19. XI 1982.

2 Mai Levin, Maalija Tiit Pääsuke. – Sirp ja Vasar 27. VI 1975.

3 Evi Pihlak, Igaüks on keegi. – Kunst 1984, nr 63 /1.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht