Päästa mind!

Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi uudistest ajendatud näitus jätab esmapilgul sümbiootilise mulje, kuid veenab siiski ainult Estland, kes on oma loomingus tema ise.

SANDRA JÕGEVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi näitus „Naisteta küla“ Hobusepea galeriis kuni 12. XII.

andke relvi meile reservi, et me

saaksime veel

rohkem tappa, et veel tappa, et

sõjatööstus

saaks arendada veel paremaid relvi,

et me

saaksime lasta linnad rusuks inimese

puruks,

sest mis maksab üks keha, on meie

kõigi teha!

Kadi Estland, „Sünnimärgid“

Hiljuti käisin Helsingis oma uue dokumentaalfilmi võttel koos kahe kaaslasega. Otsides infot sealsete kunstimuuseumide näituste kohta, läks meil jutt kunstile. Üks võttemeeskonna liige teatas, et talle ei meeldi, kui kunstnikud leiavad, et nüüd on äkki vaja öelda sõna sekka mõnel päevakajalisel teemal, millele kõik on juba mõnda aega kaasa elanud. Näiteks Ukraina sõda. Et kunstnikukarjääris leitakse oma „elu võimalus“. Ma ei teadnud siis, teel laevaga Helsingisse, et mõni päev hiljem satun just sellise, pealtnäha konjunktuurse, sõna otseses mõttes uudistest sündinud näituse avamisele.

Näitusele saabujat võtab vastu punastest leedlampidest kirillitsas kiri „Deti“.

Anna Mari Liivrand

Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi näituse „Naisteta küla“ kohta on seda tutvustavas tekstis öeldud: „Kontseptsiooni ja fotoinstallatsiooni autor on Kaisa Eiche. Kadi Estlandi luule „Sünnimärgid“ on kirjutatud spetsiaalselt näitusele. Näituse ideestik hakkas hargnema Vene Föderatsiooni sõjalisest invasioonist Ukrainasse 2022. aasta veebruaris ning kätkeb endas naise rollidest lähtuvaid tunnetuslikke aspekte, mis tulenevad (sõja)hirmust. [—] Kuid teisalt on seal ka kõhklusi ja selja pööramist kultuurile, mis õhutab patriootlikkust militariseerimise ja konservatiivse rahvastiku­poliitika kaudu, kuid varjatult soodustab süvenevat sotsiaalset kihistust.“

Mis on aga väljas tutvustataval näitusel? Kuna avamine on kell kuus õhtul, kui novembris on täiesti pime, tervitab näitusele saabujat juba enne galeriisse sisenemist üsna pimedast näitusesaalist tänavalegi paistev punastest leedlampidest kirillitsas kiri „Deti“ (eesti keeles „lapsed“). See neljatäheline sõna jõudis uudiste vahendusel kogu maailma teadvusse, kui Vene väed pommitasid puruks Mariupoli teatrimaja, kuhu olid varjunud paljud linnakodanikud. Kiri maja kõrval asfaldil oli mõeldud õhust tulevat rünnakut ära hoidma, see oli hävituslennuki piloodile taevast näha. Loomulikult mõjub fakt, et teadaandmine, kantud humanismi vaimust ning lähtudes eeldusest, et kohta, kus varjuvad (ka) lapsed, ei pommitata, ei hoidnud mitte kui midagi ära, erakordselt rusuvalt. Intsident tõi endaga kaasa kuni 600 hukkunut ja Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on seda nimetanud sõjakuriteoks.

Lisaks tulikirjale „Deti“ on Hobusepea galeriis väljas minimalistlikud ruumi toodud nihestused, eksperimendid kodanlike klassitsistlike kipsdekooridega. Galerii keldrikorrusel on eksponeeritud näituse põhiosa – põrandale asetatud valguskastides fotolavastused keldrisse varjunud inimestest. Meie oma inimesed, samasugused kui need, kes TV3 vast alanud uue tõsieluseriaali „Päästa mind“ avaosas kogunesid paneelmaja keldrisse, et omal nahal (mänguliselt) läbi elada seda, mis on juba kolmveerand aastat igapäevane reaalsus meist kõigest mõni tuhat kilomeetrit lõuna pool Ukrainas. Saatesse on monteeritud ka ekspertide kommentaarid ja nõuanded. Neist saab teada, et puumaja keldrisse ei tohi üldse minna, kuna see võib pommidest süttida ning vingu ja suitsu tõttu ei jääks seal keldris keegi ellu. Natuke parem on lugu paneelmajaga, mille konstruktsioonid jäävad suure tõenäosusega püsti, aga peab arvestama maja rusude alla jäämisega. Nii meisterdavadki tõsielusaate osalised silte, millega võimalikele päästjatele märku anda, et seal varjuvad inimesed. Ühe osaleja, ajakirjaniku ja kirjaniku Piret Tali 11aastane poeg küsib, mis keeles see silt peab olema, kas vene keeles. „Venelased ei aita kedagi, pigem peaks nende jaoks olema silt, et siin inimesi ei ole,“ vastab talle ema.

Selle saate juures oli kõige õõvastavam rõõmus elevus, millega sinna valitud läbilõige Eesti ühiskonnast seda kõike läbi mängis, torudesse jäänud vee joomisest kilekottidega tualeti asendamiseni ning vaenlase propaganda läbinägemiseni. Ainult Piret Tali kolmekuune tõukoerakutsikas kippus keldris õhupuudusest või stressist oksendama …

Pole midagi parata, elame ootamatult alanud uuel ajastul, mis vähemalt mulle kui sügava sõjavastalisusega, mida olen saanud Teise maailmasõja mälestustest, Soome televisioonis näidatud Ameerika Vietnami sõja filmidest, kuulsate Poola režissööride ja mitte vähem kuulsate Itaalia neorealistide linateostest ning ka Nõukogude Eesti koolisüsteemi sisse kirjutatud kohtumistelt sõjaveteranidega, üles kasvanud inimesele on võigas ja vastuvõetamatu.

Bussipeatustesse on ilmunud plakatid: „Ära paanitse! Lae alla kriisiäpp Ole Valmis!“, postkastidesse samasisulised voldikud nõuannetega, mida teha raketirünnaku korral, avalikku ruumi varjendeid tähistavad sildid. Galeriidesse näitused fotolavastustest, kus on keldrisse varjunud inimesed. Minul tekib aga suur küsimus, kas kunstnik peab ikka sörkima tõsielusaadete ja õhtuste uudiste sabas. Õppinud fotograafi Kaisa Eiche fotod, ehkki eksponeeritud kallites valguskastides, jäävad oma kunstilise väärtuse ja ka mõjuvuse poolest tunduvalt alla näiteks New York Timesis ilmuvatele Ukraina sõja fotoreportaažidele.

Üks fotodest, kaunis klassikalises poosis ja klassikalisest vaatenurgast pildistatud naisakt selja tagant nagu Subbi maalil aga toob meelde teise kunstniku Kadi Estlandi feministliku meelestatuse. Estland on muu hulgas avalikult öelnud, et tarbib juba aastaid eranditult naiste loodud kultuuri. Nii näibki see lamav naisakt, olgugi eeldatavalt Kaisa Eiche idee ja teostus, omamoodi õela irooniana ja terava torkena patriarhaadi suunas.

Avamisel luges Kaisa Eiche Hobusepea galerii ülemise korruse galeristi­boksi sulgunult läbi mikrofoni ette Kadi Estlandi luulet. Viimase tekstikogumiku „Sünnimärgid“ võib iga külastaja näituselt kaasa võtta. Päev hiljem, kui näitust valgel ajal uuesti külastasin, on selle helitaustaks saanud hoopis Kadi Estlandi enda sisse loetud luuletused.

Kuigi näitus jätab esmapilgul sümbiootilise mulje, on selle veenvam pool siiski Estland. Oma kohati absurdiluule hõnguga sotsiaalseid kommentaare kirjandusliku teksti vormis on ta kirjutanud ja ka esitanud juba aastaid. See on selgelt tema oma tee ja rida, mida ta kunstis ajab. Seda võib „puhta“ kirjandusena rohkem või vähem hinnata, aga kahtlemata on see Kadi Estlandi enda nägu ja hääl ning sellisena autentne. Erinevalt aastaid tagasi mõned muljetavaldavad fotoseeriad loonud Eichest ei ole Estland loojana heitlik konjunkturist: hea, halb või keskpärane, on ta oma loomingus tema ise.

Näitus on omamoodi tühjalt efektne nagu novembrikuu keskpaigas kaubanduskeskustes koha sisse võtnud jõulu­tuled. Kiri „Deti“ näeb kahtlaselt samasugune välja nagu kaubanduskeskuste reklaam. Näitust selle avamisjärgsel päeval külastades tundsin õhus isegi (vist) fantoomlõhna – põlevate küünalde hõngu.

Eks oota me kõik praegu ühtaegu jõule ja ka Ukraina sõja lõppu.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht