Noored, targad ja tublid

STELLA MÕTTUS

Näitus „Varjupaik – varju paik“ EKKMis 16. VI – 6. VIII, kuraator Helena Tulve, kunstnikud Anne Rudanovski, Félix Blume, John Grzinich, Laura Põld ja Zimoun.

Laura Linsi, Roland Reemaa, Maria Helena Luiga ruumiinstallatsioon „Linnamaardla. Spolia naasemine“ arhitektuurimuuseumis 25. V – 30. VII.

„See sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks“ Vana-Võromaa kultuurikojas kuni 19. VIII, kunstnikud Nele Kurvits, Sofia Fattahhova, Aimur Takk, Mia Maria Rohumaa ja Regina Tagger.

Paul Kuimeti ja Tõnis Saadoja näitus „Maastik kulgeb läbi maja“ Tartu kunstimuuseumis kuni 27. VIII.

Ingrid Alliku näitus „Sekret“ Tartu kunstimuuseumis kuni 15. X.

Näitus „Ürgausus“ Pallase galeriis 10. VII – 12. VIII, kuraator Ingmar Roomets, kunstnikud Danel Kahar, Grisli Soppe-Kahar, Kauri Kallas, Ralf Sannikov, Luisa Greta Vilo ja Eva Elise Oll.

Juuli lendas kiiresti mööda. Puhkus, koduremont, kohvikust kohvikusse jalutamine ja rannas peesitamine mängisid oma rolli. Õnneks on näitusemajad suvekuudel rahulikuma tempoga kohanenud.

Suvist Tallinna illustreeris hästi EKKMi näitus „Varjupaik – varju paik“. Mul on EKKMi suhtes alati kõrged ootused, seekord oli aga tugevalt tunda Tanel Randeri kureeritud grupinäituse „Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!“ aurat. Paistis, nagu suurt polekski muutunud. Kokkuhoiu mõttes küll igati tervitatav, ruumikujunduse asemel oleks nagu vahetatud vaid kunstnikke ja töid. Üldjoones jättis mind külmaks. See on EKKMil teine kord katsetada üllatuskuraatoriga. Kindlasti on äge puudutada teiste valdkondade publikut, meelitada nad näitusele – ja seda üsna lihtsa vaevaga –, aga näitus, mis pidavat endast kujutama „rahulikku, ent inspireerivat kogemuslikku varjupaika külastajatele, jõudmaks tajupõhiselt uutele aru­saamadele inimese koosolemisest loodus­keskkonna ja iseendaga“, on kahjuks idee poolest nii lai ja üldine, et oleksin tahtnud selgemaid valikuid, kuraatori sekkumist ja selgitusi (tekste).

Tallinnas jõudsin ka arhitektuurimuuseumi näitusele „Linnamaardla. Spolia naasemine“. Projekt nägi ette mitut kuud uurimistööd, kogumist, katsetamist ja ehitamist, et koondada ebastandardsed ehitusmaterjalid ning nende näitusele jõudmise lood. Kuna ruumi liigendas 36 sammast, mis muutsid selle viielööviliseks basiilikaks, tundsin sisenedes samasugust aukartust, kui kirikusse astudes. Hullult geniaalne mõte, kuidas panna külastajad teostesse (sammastesse) aupaklikult suhtuma, kuigi need koosnesid päevi näinud vanadest akendest või punase koormarihmaga kokku tõmmatud palkidest. Sellega mõtestati ümber materjalide olemus ning pakuti alternatiive. Lisaks veel pikad pingid, kus istudes sai piibli asemel lugeda sama paksu aruannet. Ütlemata äge näitus. Ainukese asjana jäid häirima hüpikseinad, kus olid eksponeeritud Johanna Ulfsaki ja Andres Toltsi tööd. Võib-olla teistsuguses vormistuses oleksid need toiminud, kuid „altaritöö“ alusena oleks tahtnud midagi muud näha.

Võrus oli soe ja armas. Ja ma ei mõtle ilma, vaid Vana-Võromaa kultuurikoja grupinäitust „See sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks“. Olin Instagramist pisipilte näinud, aga kohapeal oli kõik hoopis teistmoodi, kui olin ette kujutanud. Sisenemisel võttis mind vastu kõige ökoloogilisem seinatekst, mida eales näinud olen. Ei vinüülkilele, kleepsudele ja isegi seinavärvile! Lahenduseks olid oad. Ruumist ruumi juhatati väikeste rippuvate paberilipikutega, millest kokku vormus melanhoolne tekst. Keskmine ruum oli pimendatud ning Hiiumaal kaldale uhutud klaasikillud ja kivid kaunistasid antotüüpia tehnikas (tsüanotüüpiaga vastupidine protsess) fotosid. Sain teada, et avamisest saadik on mõned tööd ajas juba muutunud. Näiteks kangast torude sisse idanema pandud oataimed polnud kuivust üle elanud ja seetõttu need enam lopsakad välja ei näinud. Suur okstest punutud pesa oli olnud vikerkaarevärviline, minu galeriikülastuse ajaks oli see aga üleni sinakaks tõmbunud. Suures saalis kulgesin vaimustatult kohapeal valmistatud lõimeraskustega püsttelgedeni, kus iga külastaja sai ka ise taimedega värvitud lõngadest mõne rea kududa. Noored tegijad, aga nii pärimuslik ja ka nüüdne, klassikalisest tekstiilinäitusest nii teistsugune. Mõtlesin, et iga vanema põlve tarbekunstnik võiks sellel näitusel ära käia. Töödega on suudetud vaimustust äratada ja tööd austama panna.

Tartu kunstmuuseumis sain üle pika aja käia ainult uutel näitustel. Suure rõõmuga nautisin Kuimeti ja Saadoja näitust „Maastik kulgeb läbi maja“, sest olin sellest palju kuulnud. Aga isegi Tartus elades ei jõua alati sealsetele näitustele. Mõne näituse puhul on juba enne sinna minekut alandlik tunne. Nii kõndisingi näitusel ringi ja nautisin Saad­oja valitud töid muuseumide kogudest (Friedrich Deppen, Oskar Kallis, Julie Hagen-Schwarz, Oskar Hoffmann, Kristjan Raud, Paul Raud, Richard Sagrits, Konstantin Süvalo, Aleksander Tassa, Aleksander Uurits). Tore, et kaks tuntud tegijat on võtnud seda projekti kui eksperimenti, mitte pole läinud lihtsat teed pidi. Eriti meeldib mulle Saadoja saateteksti lause „On kohati tunne, et see polnudki töö, vaid mingi isiklik harjutus, mille nähtav osa on pigem väike“.

Kolmandal korrusel nägin lõpuks ära Ingrid Alliku näituse „Sekret“, mille esiesitlus oli tarbekunstimuuseumis 2020. aastal. Massiivse vineerist ja klaasist vitriini liivase klaasi alla on paigutatud Alliku keraamilised või klaasist objektid ning erilised leiud loodusest, antiigipoodidest vms. Kujutan ette, et need on aastaid Alliku ateljees, kodus või maakodus peidus olnud ning nüüd siis on ajaloo ja sentimentaalse tähendusega objektid natukeseks päevavalguse kätte toodud. Vähemalt mul endal oli välja­valitu tunne, kui ma neid kompositsioone seal nii-öelda välja kaevasin. Naljakal kombel astus kohe pärast mind ruumi ka üks paarike ja hakkas ilma isegi tekstile pilku heitmata pintslitega tuuseldama ja ka minu tagant koristama.

Viimaseks jätsin Pallase galerii, millest kuuleb märksa vähem kui EKA omast. Keldrikorruse noorte kunstnike grupinäitust „Ürgausus“ (kuraator Ingmar Roomets) ei plaaninud ma mainidagi, aga näitus jäi hinge kriipima. Kui näitus kuulutatakse välja lahkunud kunstniku mälestusnäitusena, siis oleks igati õiglane koostada see peamiselt tema töödest, rääkida temast ning kaasata arhiivimaterjalid või järelehüüded. Pallases sattusin aga grupinäitusele, kus kõige eredamalt olid välja valgustatud meeskuraatori enda maalid. Milline on kuraatori roll? Loodan, et Eva Elise Oll (1988–2023) saab lähitulevikus väärilise mälestusnäituse.

Kõige sümpaatsem oli Vana-Võromaa kultuurikoja grupinäitus. Äge, kuidas noored viitsivad luua ja katsetada ega karda eksida. Täpselt sama kehtib ka arhitektuurimuuseumi näituse kohta. Mõlemad panid erilise lähenemisega mu aju hoopis teistmoodi tööle. Mõttelõng ei katke, isegi südasuvel.