Manifetiš!

Liisa Kaljula,Indrek Grigor

Manifestide tutvustamise õhtu “Manifest! Manifest! Manifest!” Tartu kunstimuuseumis 24. IV.  

Manifesti on meil Eestis peetud marginaalseks, eestlase hingelaadile võõraks või lausa maniakaalseks žanriks, “teadaolevalt kolmas eesti kunsti ajaloos”  ja “eesti kunstielus haruldane ettevõtmine” on vaevalt kümne aasta tagused fraasid meie kunstikorüfeede suust.

Ja ometi võib (ja tuleb) rääkida eesti manifestiklassikast. Esmalt meenuvad muidugi nooreestlased ja iseseisvusdeklaratsioon. Kui mitte arvestada kunstiühingu Pallas esimest põhikirja aastast 1918, võiks meie esimeseks tõeliseks kunstimanifestiks pidada Märt Laarmani kirjutist “Uuest kunstist”.

Manifestil on lääne kultuuris oma väljakujunenud vorm, millega suhestub ka eesti manifest, vastates esmalt suisa leksikaalses definitsioonis manifestile omistatavale piduliku, avaliku deklaratsiooni nõudele.

Piduliku poole pöördumisele sekundeerib teesipõhine ülesehitus. Punktpunktiline raiumine jääb kõlama 1991. aastal loodud “Syliti lühikeses manifestis” ja 1988. aasta “Etnofuturismi sobingus”. See formaalne võte on manifestile nii ürgomane, et Kiwa ilukirjanduslik tekst “Gräfiitimüüri esmaesitlusele” kuulub juba puhtalt oma ülesehituse tõttu eesti manifestilukku.

Manifest on noor. Navitrolla ja Roosimölder olid Syliti aegu 22sed poisid, kambas veelgi noorem Sinijärv. Vanem ei olnud ju ka Gustav Suits oma krestomaatilist üleskutset luues… Kuid asi ei ole bioloogilises vanuses, just hoiakutes on manifesti taga nooreestlased, sest siin leiavad puutepunkti kaks vastandlikku joont: nihilism (olnu ja oleva suhtes) ja idealism (tuleva suhtes). Selline polaarsus on ilmselge tekstides “Uuest kunstist” (“kunst on saamas elu lõbustajast ja mitmekesistajast elu organiseerijaks”) ja “Visarite manifest” (kunstnike kollektiivid organiseerivad ümber kogu keskkonna”). Häälemurdelisena mõjuvad “Tehnodeelilise ekspressionismi manifest” (Raoul Kurvits, Urmas Muru) ja “Eesti Kultuuri Front” (Karl Nagel).

Manifest kipub olema kontrakultuur. Sellele viitavad manifesteerijate nimedki: Visarid tähendab Simuna murrakus rahulolematuid, DeStudio oma eesliitega eemaldab, eraldab, muudab ära, liigub allapoole, Non Grata kuulutab end ise vastuvõetamatuks kuni programmilise kommunikatsiooni eitamiseni välja. Noor-Eesti vastandus 1905. aastal venestamisele, Tarapita 1921. aastal  juba noorele Eesti Wabariigile, Tartu länguvajunud kunstielule käega lüües tekkisid Visarid, vastuseks Juske norimisele lõi Kruusamäe oma hüperrealismi manifesti. Vastandumine katalüüsi eesmärgil läbib Sven Kivisildniku allkirjaga tekste (“Lüliti manifest”, “Hüübinud vere manifest”).

Manifest on sõjakas, loomuselt suisa militaarne ilming. Taas kõnelevad nimed: Infotankistid, Eesti Kultuuri Front, Tarapita. Või siis rivilaulud ise: Tarapita paatoslik “Löögem yhenkoon yhise vaenlase pihta! Relvaga, mida igayks paremini valitseb: kas sõna-piitsaga, sõna-ahinguga või sõna-tapperiga!” ning Non Grata irooniline “Eesti on alati valmis!”.

Eelnevas sisaldub ühtlasi järgmine manifestile omane joon: manifesti kollektiivsus, kambavaimust kantus. On küll Kiwad, Kruusamäed, Kostabid ja Lapinid, kuid mitu korda rohkem on eesti manifestiloos etnofuturiste, infotankiste, nongratakaid, nooreestlasi, siurulasi, visareid, ydilasi, puhast rõõmu ja hüübinud verd. Kamba löögijõud on suurem, ühine energia radiantsem. Manifesti vajatakse teinekord ka selleks, et kogu käng teaks, kuidas mäng käib. Niisiis võib manifest toimida ka sissepoole ja korrastava algena. Manifesti normeeriva nõude ette tahtis Jüri Palm seada Para89 liikmeskonda, manifesti ei sündinud, küll aga hakati grupeeringu sees täpsemalt jälgima, kes ja mida eksponeerib.

Manifest on eesti kunstiajaloo terra incognita, milles on kindlasti omajagu eldoraadot ja võimalusi rikastumiseks. 24. IV Tartu kunstimuuseumi Viltuses majas aset leidnud kolmikilming “Manifest! Manifest! Manifest!” tõi üheks õhtuks välja eesti manifestide ühe retrospektiivi, esitles Matti Miliuse masintrükis samizdat’i manifesti antoloogiat “Noor-Eesti 1905 – 2005” ja lõpetas õhtu Tartu üliõpilasteatri näitlejate performance’iga “DAda-Sein”.

Kas tundmatu autor, kes oli 21. IV öösel fiboplokkidega müürinud kinni kunstimuuseumi sissepääsu, oli seda teinud ürituse “M! M! M!” parafraasina või iseseisva manifestina, pole teada, kuid  teos oli sildistatud lusikaga, mille varrele hoolikalt graveeritud “REAL ART”.