Mälu hoidmine

Eesti muuseumid vaevlevad ruumikitsikuses ja museaalide säilitamistingimusi napib, kuid ühishoidla-kompetentsikeskuse loomine on alles algusjärgus.

JANIKA TURU

Öeldakse, kes hoiab, sel on, pillaja on paljas. Hoidjal osa, kaitsjal kasu, või hoopis, kes kogub, see saab, kes hoiab, sel on. Eestil on, mida hoida. Riigi hallatavates mäluasutustes talletatakse kokku üle 900 miljoni1 Eesti kultuurile tähtsa pärandiobjekti. Kultuuripoliitika eesmärk on kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoida ja edendada eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu.2

Maailmakodanikuks olemine käib omaenda kultuuri kaudu, seepärast tuleb tunda oma juuri. Kuidas neid tunda? Enamasti ikka läbi lugude, jutustuste, laulude, legendide, vanade fotode, videosalvestuste ja alles hoitud esemete. Need on justkui asitõendid sellest, et vanasti käisid meil asjad „niiviisi“, justkui faktid vanast ajast, artefaktid – kõik inimese loodud materiaalsed objektid geoloogilisest näidisest, mis on kogutud (st oma algsest kontekstist eemaldatud) ja mida säilitatakse mingil kindlal eesmärgil, kosmoselaevani.3 Kui artefakti pole, ei ole millelegi toetuda, et tõestada olnut ja tuvastada juuri.

Peaasjalikult tegelevad artefaktide (edaspidi asjade) hoidmisega mäluasutused, muuseumid, arhiivid, raamatukogud, ka kollektsionäärid. Kogude eest hoolitsemine on nende keskne kohustus, riigivarade mõistes riigi kohustus, inimlikult võttes meie kõigi elementaarne kohustus. Asjade eest hoolitsemine on enamat kui nende riiulile asetamine ja arvamine, et need on seal kaitstud. Ajategur mõjutab kogude säilimist ja seega tuleb asjade eest hoolitseda, vastasel juhul hakkavad toimuma neile omased lagunemisprotsessid. Pärandiobjektide säilimine sõltub mitmest tegurist: materjalidest, millest esemed on valmistatud, aga ka sellest, kuidas objekte varem hoiti ja millised tingimused on selleks praegu. Objekte uurides ja nende seisukorda hinnates ei peaks lähtuma ainult sellest, millised museaalid vajavad konserveerimist, vaid vastata tuleks ka küsimusele, kas mäluasutus täidab oma põhifunktsiooni ehk kogude säilitamist. Samuti tuleks otsida vastust küsimusele, millised objektid vajavad paremaid säilitustingimusi.4

Jätkusuutlikkuse probleem – katkestus

Eestis töötas museoloogia valdkonnas 2018. aastal 1894 inimest.5 Prognoosi kohaselt püsib töötajate arv stabiilsena 2026. aastani. 470 neist on koguhoidjad ja konservaatorid, kes säilitavad riigile kuuluvates muuseumikogudes ühtekokku ligi 4,3 miljonit museaali. Selline kogum väärtusi on kujunenud keskmiselt saja aasta jooksul. Milline võiks olla tulevik? Järgmise saja aasta jooksul koguneb tõenäoliselt vähem esemeid, aga selle võrra rohkem digiobjekte, mida on samuti vaja kvaliteetselt säilitada. See tähendab, et vajatakse rohkem vahendeid ja serveriruumi.

Muuseumiseaduse kohaselt on muuseumi ülesanne koguda, säilitada, uurida ja vahendada kultuuripärandit. Et muuseumikogud ajapikku kasvavad, on ootuspärane. Uute museaalide vastuvõtt riigi muuseumikogusse tõusis aastatel 2009–2012, jõudes 2012. aastal üle 58 000 uue museaalini aastas. 2012–2016 oli arv langusjoones, jäädes alla 30 000.6

Anonüümsust palunud Eesti muuseumihoidla tegelikkus.

Marju Niinemaa

Kogumise kõrval leiab muuseumides aset ka väljaarvamine, näiteks nelja aasta jooksul on kõikidest muuseumikogudest välja arvatud kokku ligi 18 000 objekti. Viimase kolme aasta (2017–2020) aruannete põhjal täieneb Eesti Rahva Muuseumi kogu (peamiselt arhiiv ja fotokogu) aastaga keskmiselt 5000 eseme võrra, aga on ka erakordseid aastaid, mil see arv ulatub 20 000-ni. Eesti Kunstimuuseum rikastab meie kultuuri keskmiselt 800 uue teosega aastas. Neil kahel muuseumil on praegu head hoiustamisvõimalused, kuid saja aasta pärast on ka nende kogudes kuni pool miljonit objekti rohkem kui täna. Mis aga saab muuseumist, kus juba praegu ei ole säilimistingimusi võimalik tagada? Kui võrrelda Eesti Vabaõhumuuseumi 2018.–2020. aasta kogumisaruannet ERMi või EKMi omaga, on seal väga vähe uusi töid. Tänavu pole jõutud koguda ühtegi eset, 2019. aastal koguti 25 ja 2018. aastal 128 uut objekti. Julgen arvata, et üks põhjus võib olla koguhoidja südametunnistus, sest kuidas sa võtad vastu uusi objekte, kui riiulitesse ja hoonetesse neid enam ei mahu. Kui aga jätkusuutlikkust ei suudeta hoida, siis tuleb katkestus, järgmised põlvkonnad peavad otsast alustama ja oma kogemuste põhjal uuesti õppima. Takistavad tegurid võivad olla huvigruppide konfliktid, aktuaalsuse kadumine või inimeste huvi vaibumine.7 Kas aga soovime järgmistele põlvedele öelda, et tegevus katkes ruumipuudusel?

Ühiskonna jätkusuutlikkus (nii ökoloogiline, majanduslik, poliitiline kui ka kultuuriline) on tagatud, kui osatakse arvestada, et praegused otsused ja tegevus mõjutavad tulevasi põlvi. Kultuuri jätkusuutlikkust määratleb mitu dokumenti, näiteks riiklik strateegiadokument „Säästev Eesti 21“,8 mis põhineb 1995. aastal riigikogus vastu võetud säästva arengu seadusel ja mille eesmärkide seas on ka kultuuriruumi elujõulisus (kultuuri­varamu ülekanne ja pidev täiendamine). Alusdokumentidest on 2006. aastal vastu võetud Euroopa Liidu säästva arengu strateegia ning 2015. aastal ÜRO tegevuskava „Muudame maailma: säästva arengu tegevuskava aastaks 2030“.9

Jätkusuutlikkuse kontseptsioonile pandi alus 1960.–1970. aastatel, kui otsiti ökoloogiliste probleemide lahendamise võimalusi, kuid mõiste „jätkusuutlikkus“ või „jätkusuutlik areng“ võttis kasutusele 1983. aastal ÜROs loodud Brundtlandi komisjon, kelle koostatud põhimõtete järgi tagab jätkusuutlik areng praeguse põlvkonna vajadused, kitsendamata järgmise põlvkonna võimalusi.10

Kindlasti ei ole maa-arhitektuuri väärtuste uurimises, kogumises ja säilitamises toimunud täielikku katkestust. Teadustöö ja info kogumine digitaalsel kujul on elujõus, kuid artefaktide kogumisel pole enam potentsiaali. Eesti Vabaõhumuuseumi juhataja Tanel Veeremaa kirjutab, et nõuetele vastab nende muuseumis ainult üks hoidla (215 m2), mis moodustab kõigist hoidlapindadest vaid 14%. „Suurem osa kogudest asub hoidlateks kohandatud hoonetes, mille tingimused ei ole lähedasedki tänapäevastele hoidlaruumide nõuetele. Meie töötajad teevad kõik selleks, et ka nendes tingimustes oleksid museaalid võimalikult hästi hoitud, kuid vahel jäävad ka nende käed lühikeseks,“ kirjeldab ta hetkeolukorda.11 Kas vabaõhumuuseum ei saa enam kasvada, sest pole ruumi?

Ühishoidla

Olen viimasel aastal palju käinud muuseumide hoidlates ja näinud, kuidas asju hoitakse. Meie naabrid on silma paistnud jõudude ühendamises ning ühishoidlad on rajatud nii Lätis12, Soomes13 ja Rootsis kui ka mujal Euroopas. Paremate tingimuste poole püüdlemine on ennast ära tasunud. Näiteks asub Rootsi muinsuskaitseameti ühishoidla, kuhu kuulub rohkem kui 35 riiklikku muuseumikogu ja teist sama palju era­klientide kogusid, suurest logistika­keskusest ümber ehitatud hoones, mis on täiustatud kõige vajalikuga museaalide logistikaks, kliima hoidmiseks ja ka konserveerimiseks.

Hoonete taaskasutusel on ka omad miinused, nagu energiasäästlikkus, turvalisuse aspektid ja korralike puhver­tsoonide puudus. Teisalt on väga suureks eeliseks võimalus pakkuda kvaliteetset ja turvalist hoiustamist mitte ainult riiklikele väärtustele, vaid ka eraomandis olevale kunsti- ja ajaloopärandile. Meil näiteks lahendaks selline mudel ajutise hoiustamise mure muinsus­kaitseobjektide säilitamisel. Praegu Tallinna Linnahalli kehvades tingimustes säilitatav monumentaalkunsti pärl, hiigelmõõtmetes lava gobelään (kunstnik Enn Põldroos, 1985), vajaks hoiu- ja säilituspinda just ühishoidlas.

Soome muinsuskaitseamet pani 2015. aastal muuseumidega leivad ühte kappi ja rajas lausa kaks hoidlakompleksi koos konserveerimiskeskusega. Hollandis planeeritakse juba mitmendat ühishoidla projekti,14 Šveitsis ehitati 2016. aastal arhivaalidele ja raamatutele madala õhuhapnikuga ühishoidla, kus töötavad ainult robotid.15 Nende projektidega tagatakse mitte ainult kultuurimälu jätkusuutlikkus, vaid ka töötingimused inimestele (isegi robotitele), kes meie pärandi säilitamise nimel töötavad.

Viisteist aastat ootust

Eesti ühishoidla-kompetentsikeskuse teekond ja areng on kestnud 15 aastat. Ühise konserveerimiskeskuse loomise idee sai alguse juba 1976. aastal, kui kultuuriministeeriumis koostati vabaõhumuuseumi juurde Eesti muuseume teenindava vabariikliku restaureerimis­keskuse organiseerimise perspektiivplaan aastateks 1977–1980. 1. XII 1986 moodustatigi vabaõhumuuseumi ja kunstimuuseumi restaureerimis­osakonna baasil riikliku kunsti­muuseumi vabariiklik restaureerimiskeskus, mille asukohaks sai Tallinnas Pika ja Rataskaevu tänava nurgal asuv endise trükikoja Kommunist maja.16

Konserveerimisteenuse probleem oli lahendatud, kuid 20 aasta pärast tekkis Eesti muuseumidel uus mure – ruumikitsikus. 2000. aastate alguses, kui avanesid Euroopa Liidu tõukefondide meetmed, tekkisid uued muuseumide arendamise ideed. Sel ajal töötas kultuuriministeeriumis inspireeriv meeskond – Anton Pärn, Marju Reismaa ja Peeter Mauer – ning tihedas koostöös Kanuti juhi Kriste Sibula ja EVMi juhi Merike Langiga alustati vabaõhumuuseumi territooriumile hoonetekompleksi rajamise projekti „EVM külastuskeskus – Ennistuskoda Kanut – Tallinna muuseumide ühishoidla I ja II etapp“, mille teostamiseks püüti aastatel 2007–2013 saada Euroopa Liidu struktuuritoetust investeeringute meetmest „Üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamine“. 2007. aastal toimus arhitektuurikonkurss ja valiti välja eskiisprojekt – KavaKava arhitektide Siiri Vallneri ja Indrek Peili võistlustöö „Raudjas“.17 Esimeses etapis oli plaanis rajada muuseumi külastuskeskus ning teises etapis Ennistuskoja Kanut konserveerimiskompleks ja Tallinna muuseumide ühishoidla.18

Mainitud meetmest sai 2009. aastal valitsuse korraldusega heakskiidu seitse projekti: Saaremaa muuseumi Kuressaare kindluse, meremuuseumi Lennusadama ja Eesti Rahva Muuseumi arendamine, Tallinna teletorni vaateplatvormi rekonstrueerimine, Kohtla kaevanduspargi-muuseumi väljaarendamine, Tehvandi staadioni rekonstrueerimine ning teaduskeskuse AHHAA uue hoone ja püsiekspositsiooni ehitamine. EVM langes tugevas konkurentsis ainsana välja juba taotlusvoorus. ELi komisjoni toetust ei saanud lõpuks ka ERM ning Saaremaa muuseumi projekt suunati teise meetmesse. Kultuuriministeeriumi endise asekantsleri Anton Pärna sõnul toimus koostöö muuseumidega väga inspireerivas ja sünergilises õhkkonnas ning kõigi eesmärk oli tõestada, et projektidega suudetakse lahendada mitmeid muuseumide murekohti. Tehtud töö oli õilis, aga väsitav ja eitava vastuse saamine mõjus eriti kurnavalt. Kanuti juht lahkus Eestist sootuks ja on viimase kümne aasta jooksul Rootsi Rahvusmuuseumi kogusid ja konserveerimisosakonda kolinud juba kolmel korral aina parematesse tingimustesse.

Tasapisi on kultuuriministeerium ühishoidla ideed edasi arendanud ja kontseptsiooni täiustanud. 2017. aastal valmis mahukas analüüs säilitamisteenuse vajaduse väljaselgitamiseks.19 Sellest nähtub selgelt, et muuseumide peamine probleem on ruumikitsikus ja esemete pikaajaline säilitamine. Ühtlasi jõuti järeldusele, et ühishoidlasse on vaja planeerida hoidlapinda vaadeldud 30 muuseumist 23 muuseumile, kus esemeid hoiustati pööningutel, keldrites, angaarides, garaažides, trepi vahekäikudes jm. Praegu oleks neile muuseumidele juba ühtekokku vaja 20 850 ruutmeetrit hoidlapinda, millele tuleb lisada juurdekasvu vajadus.20 Samuti on selge, et otstarbekas on rajada kaks ühishoidlat: üks Põhja- ja teine Lõuna-Eestisse.

Ruumikitsikuse probleem on ülemaailmne, nagu selgub ICCROMi ja UNESCO muuseumide analüüsist, kus osales 1490 muuseumi 136 riigist. Muuseumidest kaks kolmandikku vaevlevad ruumipuuduses – 95% objektidest hoitaksegi hoidlates. ICCROMi direktori nõuniku Gaël de Guicheni sõnul saadi uuringuga kinnitust, et kõik 136 riiki (mitte ainult arengumaad) on sarnases olukorras: puuduliku juhtimise kõrval kannatavad muuseumikogud drastilise ruumipuuduse, varguste, kahjurirünnakute jms all.

Uus lootus

Eestis võib suureks edusammuks pidada valitsuskabineti heakskiitu ühishoidlate projekti kontseptsioonile 4. X 2018. Järgmise aasta kevadel esitas kultuuriministeerium lisataotluse riigieelarve strateegiasse ühishoidlatele 64,8 miljoni euro suuruse investeeringu saamiseks. Rahandusministeeriumi eelarvestrateegias 2020–2023 on ühishoidla projekt välja toodud järgmiselt: „Muuseumide valdkonna oluliseks tegevuseks eeloleval perioodil on ühishoidlate rajamise kontseptsiooni edasiarendamine. Ühishoidlate rajamise peaeesmärk on tagada riiklike muuseumikogude pikaajaline säilimine, kuid see panustab oluliselt ka kultuuripärandi paremasse kättesaadavusse.“21

Arusaadavalt ei mahu kõik investeeringud ühte perioodi. Käesoleval aastal rahastatakse Eesti Rahvusraamatukogu hoone ning Eesti Rahvusringhäälingu uute kaasaegsete telestuudiote projekteerimist ja ehituse kavandamist. Samal ajal on kultuuriministeerium astunud samme oma eelarvevahendite kasutamisel Eesti pärandihoidlatele arhitektuurikonkursside korraldamiseks. Tänaseks on jõutud nii kaugele, et selgumas on hoidlate asukohad. Põhja-Eestis on leitud sobivad kinnistud Rae vallas Kurekivi teel, Lõuna-Eesti osas arutatakse hoidla ehitamist Raadi mõisahoone varemete vahele.

Kultuuriministeerium esitas 2020. aasta veebruaris uue lisataotluse pärandihoidla investeeringuks, mille otsus tehakse sügise hakul. Kultuuriobjektide ehitamise rahastus ei pea aga alati tulema riigi eelarvest, mõelda võib ka erakapitali kaasamisele. Huvi on olemas, kuid pigem soovitakse pakkuda ainult laoteenust – pärandihoidla on aga sisukas ja võiks pigem sarnaneda uurimiskeskuse kui laohoonega. ELi toetuste kõrval pakub investeeringu rahastamiseks võimaluse ka meie oma Eesti Kultuurkapital. Kas pärandihoidlad võiks olla järgmine kultuuriobjekt, mida kultuurkapitali kaudu rahastada? Teeks see Eesti suuremaks? Arvan, et kindlasti panustaks see meie jätkusuutlikkusse.

Kui kallis on pärandi säilitamine? Teen lõpetuseks väikese näitliku arvutuse. Alguses mainisin, et meil on 900 miljonit Eesti riigi jaoks olulist pärandiobjekti (sh arhitektuuri-, kunsti-, ajaloo-, arheoloogiapärand, arhivaalid ja museaalid), mis teeb ühe Eesti elaniku kohta 677 objekti. Museaale on kokku 4,7 miljonit, seega iga inimese kohta 3,5 museaali, ning paremaid tingimusi vajavaid museaale 2,5 miljonit ehk 1,8 objekti elaniku kohta. 2,5 miljoni museaali hoiustamiseks vajalik investeering oleks 65 miljonit eurot, ühe elaniku kohta 50 eurot. Sellest vaatenurgast ei olegi tegemist ülejõukäiva summaga, sest investeering oleks ühekordne ja hiljem lisanduks vaid ülalpidamiskulu. Ühishoidla ülalpidamiskulu on prognoositud ligikaudu 1 miljonit eurot aastas, mis ületab praeguste kuuride-angaaride aastased kulud vaid 125 000 euroga. See teeb ühe elaniku kohta 2,5 eurot aastas. Unistuste maailmas oleksin selle summa eest küll nõus endale mõne hoolealuse võtma, näiteks valiksin Eesti Kunstimuuseumist Kristjan Raua maali „Palve“ või mõne vabaõhumuuseumi foto 1888. aastast pärit Jaagu talust. Ostaksin nendele 50 euro eest kaks sobilikku säilituskarpi ja hoiustaks neid vastutustundega. Ja kui ma neid hästi hoian, siis ei pruugi ühe põlvkonna jooksul tekkida ka suurt konserveerimisvajadust. Arvestades, et museaali väärtus ajas aina kasvab, tunneksin, et samamoodi kasvab vastutus minu sees. See omakorda kasvataks minus pisut ka uhkustunnet, et olen saanud tulevikku panustada. Nii ei tundugi investeering üle mõistuse suur.

1 Kultuuripärandi digiteerimine 2018–2023. Kultuuri­ministeerium, 2018, lk 5; https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuuriparandi_digiteerimine_2018- 2023_tegevuskava_luhiversioon.pdf.

2 Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020. Kultuuriministeerium, 2014, lk 1; https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuur2020.pdf.

3 Kurmo Konsa, Artefaktid ja informatsioon. Tartu Kõrgem Kunstikool, 2012; https://pallasart.ee/webserver/e-ope/courses/Kultuuriparandi_objektide_infostruktuur/artefaktid_ja_informatsioon.html.

4 Iti Niinemets, Teatrinukkude kogumine ja säilitamine NUKU muuseumis. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2020, lk 43–44.

5 Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele – kultuur ja loometegevus I: etenduskunstid, käsitöö, museoloogia, muusika, raamatukogundus, sport. Uuringuaruanne. SA Kutsekoda, 2019, lk 112; https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2017/10/OSKA-Kultuur-ja-loometegevus_I- osa_uuringuaruanne_2019_06.04.20.pdf.

6 Projekti „Museaalide säilitamise teenuse analüüsi tellimine Rahandusministeeriumile“ aruanne. KPMG Baltics OÜ, Ratus OÜ, 2017, lk 55; https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/2018_museaalide_sailitamise_teenuse_analuus_mu useumide_uhishoidla.pdf.

7 Helene Jõe, Pärandiga tegelevate seltside jätkusuutlikkus Rakvere, Haapsalu ja Paide näitel. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2020, lk 50.

8 Eesti säästva arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“. Riigikantselei, 2005; https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/saastev_eesti_21.pdf.

9 Helene Jõe, Pärandiga tegelevate seltside jätkusuutlikkus, lk 50.

10 Lauri Luiker, Jätkusuutlik areng. – Riigikogu teemaleht 2014, nr 12; https://www.riigikogu.ee/infoallikad/riigikogu- valjaanded/teemalehed/.

11 Tanel Veeremaa, Eesti mälu hävib iga päevaga. – Kultuuriministeeriumi uudised 27. III 2020; https://www.kul.ee/et/uudised/eesti-malu-havib-iga-paevaga.

12 Läti ühishoidla, https://www.km.gov.lv/en/ministry/news/in-riga-on-pulka-street-8-the- museum-repository-unique-for-the-baltics-has-been-opened-83.

13 Soome ühishoidla, https://www.kansallismuseo.fi/en/collections/kokoelmien-saeilyty.

14 Hollandi ühishoidla, https://www.rijksmuseum.nl/en/press/press-releases/building-work-starts-on-the-neth.

15 Ulrich Niederer, High Tech – Low Tech: The Swiss Cooperative Storage Facility. LAG 18th Seminar 15. IV 2016; https://libereurope.eu/wpcontent/uploads/2013/10/Niederer_HiTech_LowTech.pdf erlands-collection- centre.

16 Kalev Uustalu, Kanut 30 – üleriigilise konserveerimiskeskuse kujunemine. – Muuseum 2016, nr 1, lk 43.

17 Eesti Vabaõhumuuseumi külastuskeskuse ehitus. Projekti kirjeldus. Tallinn 2008; https://evm.ee/uploads/files/EVM_proj_kirj.pdf.

18 Anton Pärna arhiiv, dokument „Vabaõhumuuseum.doc“.

19 Projekti „Museaalide säilitamise teenuse analüüsi tellimine Rahandusministeeriumile“ aruanne. KPMG Baltics OÜ, Ratus OÜ, 2017; https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/2018_museaalide_sailitamise_teenuse_analuus_mu useumide_uhishoidla.pdf.

20 Projekti „Museaalide säilitamise teenuse analüüsi tellimine Rahandusministeeriumile“ aruanne, lk 47.

21 Riigi eelarvestrateegia 2020–2023 ja stabiilsusprogramm 2019. Rahandusministeerium, 2019, lk 74; https://www.rahandusministeerium.ee/et/riigieelarve-ja-majandus/riigi-eelarvestrateegia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht