Maikrahvi uued rõivad ja raehärra mõõk

Tiina-Mall Kreem

Näituseprojektiga „Maikrahvi uued rõivad” anti Suurgildi hoone maalidele õige koht meie kunstiajaloos. Sündmuskoht 22. III – 10. I V Eesti Ajaloomuuseum: Tallinna Suurgildi hoone Pikal tänaval, esimese korruse väike saal. Laeni ulatuvad tellingud kahel pool seina kahe suureformaadilise ajaloomaali Leopold von Pezoldi „Maikrahvi sissesõit Tallinna” ning Theodor Albert Sprengeli „Reformatsiooni algus Tallinnas” ees. Tellinguil valgeis kaitserõivais inimesed, EKA restaureerimisosakonna tudengid, nende juhendaja ning kõrgust pelgavad ja eriti uudishimulikud külalised. Helitaust: domineerivad tudengite kõlaval häälel esitatud küsimused, sekka juhendaja vastused ja nõuanded, külastajate kommentaarid. Aeg-ajalt tekib kahe maali ja tellingu vahele „tugevam helisild”: ühelt tellingult kostev küsimus saab vastuse teiselt, kus juhendaja Hilkka Hiiop maali pikksilmaga takseerib. Valgus: suunatud, maalid on prožektoritega teravamalt, vitriinid mahedamalt välja valgustatud, ruumi on jäetud hämarusele ning seinale projitseeritud videopildile. Kaamera vahendusel jõuab tellinguil toimuv detailisuurendusena näitusekülastaja silmade ette, maalide mustunud lakikihi eemaldamine ja originaalvärvide taas nähtavaks tegemine on selgesti näha. 143 aasta vanuste maalide viimasest metamorfoosist kõneleb ka näituse pealkiri ja võti „Maikrahvi uued rõivad” (maalid konserveeriti ELi regionaalarengu fondi toetusel juba varem Suurgildi hoone restaureerimistööde käigus 2010. ja 2011. aastal).

Vitriinid: ühes on eksponeeritud kunstnike töövahendid ehk kõike see, millest maalid koosnevad: lõuend, värvipigmendid ja sideained, nende algosad. Teises vitriinis püüavad pilku eri suurusega klaaspurgid. Moosi asemel on umbes neljakümnes purgis maalide puhastamisest mustunud sajad, isegi tuhanded vatirullid. Igal purgil on selle täitja nimesilt: lisaks mainitud Hilkka Hiiopi nimele veel Kristina Aas, Merike Kallas, Oliver Orro, Anneli Randla, Lilian Hansar, Sirje Karis, Signe Kivi jpt.

Stendid: tellinguil ripuvad tekstiiliplagud selgitava infoga maalide loojate ja maalidel kujutatu kohta. Aeg-ajalt stende vahetatakse, kuna teave muutub restaureerimistöö käigus.

Sündmuskoht 10. I V – 10. V

Eesti Ajaloomuuseum: tellingud on maha võetud, uued, viimaseid restaureerimistulemusi kajastavad stendid seina riputatud, maalide puhastatud värvid kaitsva lakikihiga kaetud ja pühademunalikult säravad. Näituse „Maikrahvi uued rõivad” restaureerimist kui protsessi tutvustav osa on lõppenud. Näituse uus, restaureerimist kui kunstiteaduse osa tutvustav näitus avatud.

Restaureerimistööde tulemusena ei selgunud mitte üksnes maalide algne, Düsseldorfi 1850. aastate maalikoolile iseloomulik koloriit, vaid ka Sprengeli maali alusjoonistused. Infrapuna-uuringud näitasid, et kunstnik on töö käigus perspektiivi muutnud ning toonud vaatepunkti märgatavalt allapoole. Ettevõetud muudatus (tehtud ilmselt pärast seda, kui eeljoonistusega maalilõuend oma praegusele asukohale lae alla tõsteti ja kunstnikul oli võimalus pildi perspektiivi põrandalt hinnata) tingis aga mitmed muudatused kompositsioonis , näiteks ühe figuuri ümberpaigutamise. Väiksemad muudatused tööprotsessis tulenesid kas kunstniku või tema töö tellija soovist, et pildid ajalooliselt täpsemad või kunstiliselt kaalukamad saaksid. Nii näiteks on Sprengel kaotanud ära, maalinud üle algselt raehärra mõõgakäepidemel olnud riigiõuna ning teinud vahimehe mõõgast hellebardi.

Lisaks mainitud perspektiivi-muudatusele (mida küll Pezoldi pildil peaaegu ei esinenud) lubavad restauraatorite maali kraklee-uuringud arvata ka seda, et Sprengel ja Pezold maalisid oma pildid kohapeal: kui maalid oleksid kunagi kohaletoomiseks rulli keeratud, ei oleks kraklee joonestik maalide raaminurkadega risti, vaid terve maali ulatuses ühesuunaliste paralleeljoontena.

Omaette tähelepanu leidsid Eerik Põllu juhtimisel 1960. aastal toimunud restaureerimisest jäänud jäljed: üsna robustsed lõuendiaukude parandused maalide pealispinnal (kuna maale pole kunagi seintelt maha võetud, siis ei ole saanud neid tagantpoolt paigata) ning koos mustusega kohati maha pestud värv. Ametieetika ja ametivendlik diskreetsus ei luba Hiiopil ega tema meeskonnal oma eelkäijale siiski tõsisemaid etteheiteid teha, vaid kutsub meenutama aegu ja olusid, kui Põld oma võitlust ajaloolise kõntsaga pidas. Väike must, viieruutsendimeetrine „mälestusmärk” maali ülaosas, kujutatud Niguliste barokse tornikiivri lähistel, räägib sõnadeta seisust, milles Põld saja-aastased maalid tööle asudes eest leidis.

Vastus 1 Sündmuse tähendus

Õigustatud on küsimus: miks nende kahe, Sprengeli ja Pezoldi maali restaureerimisest nii pikalt rääkida? Mille poolest eristub see näitus näiteks Kadrioru kunstimuuseumi samuti kunsti tehniliste uuringute ja restaureerimisega tihedalt seotud näitusest „Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge”? Viimane tõi ju selle tegijatele Hilkka Hiiopile ja Greta Koppelile mitmeid kõrgeid tunnustusi: Hiiop pälvis kultuuriministeeriumi muuseumide aastaauhinna restaureerimistöö ja Eesti Kunstiteadlaste Ühingu aastaauhinna näituseprojekti eest; Koppel kultuuriministeeriumi muuseumide aastaauhinna teadustöö ja Eesti Kunstiteadlaste Ühingu aastaauhinna näituseprojekti eest.

Vastus viimasele küsimusele on lihtne: restaureerimisprotsessi avaliku näituse formaati ja näitusekülastajate silme ette toomisega astuti Boschi ja Bruegeli projektist veel üks samm edasi. Viimase abil tutvustati küll laiemale avalikkusele restaureerimistöid ja sellega kaasnevaid kunstitehnilisi uuringuid, kuid seda kaamerasilma aja „filmiloori” abil.

Üldisem küsimus, miks on Sprengeli ja Pezoldi maalide restaureerimisest vaja üldse rääkida, nõuab aga pikemat seletust. Rääkida tuleb ajaloopildi traditsiooni tekkest Eestis, selle alusepanijast ning Sprengelist ja Pezoldist kui žanri jõulistest edendajatest, samuti maalide kohaspetsiifilisusest ehk „koodist”.

Vastus 2 Balti ajaloopildid, nende loojad ja Tallinna kood

Kohaliku ajaloopildi traditsiooni alusepanijaks ja kohaliku ajaloo kunstis jäädvustamise vääriliseks esindajaks tuleb pidada Friedrich Ludwig von Maydelli. 1839. aastal alustas ta 50-lehelisena planeeritud ja kunstniku enda ajaloouurimise tulemusena sündinud, tema omakäeliste kommentaaridega varustatud Venemaa Läänemere provintside ajaloopiltide sarja väljaandmist. Paraku katkes üritus pärast teise albumi ilmumist 1842. aastal rahapuudusel, kuid selle mõju hilisemale Balti ajaloopildile ja -mõistmisele on selgelt märgatav ning seda nii Eesti kui Läti alal.

Maydellist kolmkümmend aastat hiljem ajaloopildi juurde jõudnud Pezold ja Sprengel jätkasid oma eelkäija tööd, toetudes uusimatele saksa ajaloopildi žanris toimunud ja Düsseldorfi akadeemiast kaasa toodud kogemustele ning kohalike ajaloolaste värskematele uurimustele. Kui Maydelli meediumiks ajaloopildi loomisel-levitamisel oli veel graafika ja formaadiks raamatuillustratsioon, siis selleks ajaks, kui Pezold ja Sprengel tööd alustasid, oli saksa ajaloopildi areng jõudnud paljuski prantsuse, inglise ja belgia eeskujul suureformaadiliste ajaloomaalide loomiseni. XIX sajandi teisel poolel algas saksa ajaloomaali õitseng.

Kui võrrelda XVI ja XVII sajandi rõivamoodi XIII sajandi sündmusi piltidesse proijtseerinud Maydelli teostega, on Pezold ja Sprengel palju ajalootruumad: inimesed nende maalidel kannavad XVI sajandi alguses moes olnud rõivaid, reformatsiooni saadikud saabuvad 1860. aastatel vanaks raekojaks peetud pakkhoone ette, maikrahvilt armu paluva vangi ja XIX sajandi II poolel vanglana kasutatud Paksu Margareeta vahel on konkreetne seos jne. See aga ei tähenda, et kunstnikud poleks teinud maalides „vigu” (kunstilistel kaalutlustel): sellist reformatsiooni saadikute pidulikku vastuvõttu „raekoja” trepil, nagu näeme Sprengeli pildil, pole tegelikult olnud ja kui olekski, siis oleks kunstnik pidanud kujutama Tallinna ilmselt lumes (esimesed teated luterlikest jutlustajatest pärinevad 1524. aasta algusest), Sprengeli pildil kujutatud Niguliste kiriku barokne tornikiiver ei pärine mitte XVI, vaid XVII sajandist, Pezoldi pildil seisev eesti neiu ei kanna XVI sajandi riideid ega ehteid, vaid XIX sajandi Põhja-Eestile iseloomulikke rahvarõivaid ja kuhiksõlge jne.

Kunstnike kontaktid ja kursisolek ajaloouurijatega on aga üsna ilmsed. Sprengelil oli võimalik toetuda Tallinna reaalgümnaasiumi usuõpetaja Johann Theodor Helmsingi 1868. aastal ilmunud raamatukesele Liivimaa reformatsioonist, mis oli pühendatud Wormsi Lutheri-mälestusmärgi avamisele. Pezoldi inspiratsiooniallikaks oli aga suure tõenäosusega ajaloolase, õpetaja ja arhivaari Eduard Christian Pabsti maikrahvi pidustusi käsitlev monograafia 1864. aastast.

Mõlemad, nii Pezoldi kui ka Sprengeli pilt, on rõhutatult Tallinna-kesksed. Juba ainuüksi nende paigutus Suurgildi Pika tänava äärses väikeses saalis on selle kinnituseks: maikrahvi sissesõidu kujutus on Rannavärava-poolses seinas ning selle „taha” jääv reaalne Rannavärav haakub maalil kujutatuga, kuigi detailides mitte üksüheselt. Reformatsiooni saadikute saabumise pilt on aga raekojapoolses seinas ning pildil kujutatud tänavavaade haakub Suurgildi hoonest veidi kaugemal avaneva vaatega Niguliste kirikule.

Toodud näited on vaid osa Pezoldi ja Sprengeli maalidesse peidetud infost ja „Tallinna koodist”. Maalide uurimine ja koodi dešifreerimine jätkub. 2013. aasta sügisel avatakse Kadrioru kunstimuuseumis ajaloopildi-teemaline ja kindlasti ka Suurgildi hoone maale kaasa haarav näitus „Kunstnik ja Kleio” jne.

Oluline on aga tehtud ja ees ootava töö puhul tuleb rõhutada restaureerimistöö ja uuringute eritasandilist tähtsust. Siit ka vastus küsimusele, miks neist maalidest nii pikalt rääkida. Asi ei ole ju ainult selles, et restaureerimisprotsessi vahendav näitus „Maikrahvi uued rõivad” haris publikut, vaid selles, et see käsitles meie kunstiajalugu edasiviivaid töid. Teave, mis kunstiteadlastel ja restauraatoritel üheskoos tuli mitte ainult hankida, vaid ka mõtestada, kujundab kunstiteoste omanike ja avalikkuse väärtushinnangut. Teisisõnu: näituseprojektiga „Maikrahvi uued rõivad” anti Suurgildi hoone Sprengeli ja Pezoldi maalile meie kunstiajaloos koht, mida nad väärivad.