Liblikaefekt

KAISA EICHE

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Mari-Leen Kiipli installatsioon „Husa“ ja Paul Kuimeti fotoseeria „Kristallsõrestik“ Kogos kuni 5. IX.

5. IX kell 15 linastub Armastuse saalis Paul Kuimeti film „Materiaalsed aspektid“ ning Jaak Tomberg ja Paul Kuimet vestlevad kunstist.

Hoolimata vohavatest taimemotiividest jääb Mari-Leen Kiipli ja Paul Kuimeti teoste ühisosa liiga formaalseks, küll aga pakuvad teosed eraldi, iseseisvana assotsiatiivseid elamusi ja mängulisust.

Koosluses domineerib Kiipli „Husa“, taustal mõjuvad Kuimeti fotod hästi valitud tapeedina. Sõnal „husa“ pole eesti keeles tähendust. Mõnes teises keeles on, aga see ei ole antud juhul tähtis. Autori tarvis peitub sõna „husa“ tähendus ähmases mälestuses iidsetest templi­aedadest ja on poolenisti tema kujutlusvõime vili: „Salu, mida täidavad …“.1

Mari-Leen Kiipli järgib reinkarnatsiooni kontseptsiooni. Roostetav teras­armatuur, murenevad betoon­kamakad, autoromu külgakende klaasid kui järjekordse tsivilisatsiooni riismed, mida loodus aeglase boamaona pitsitab ja seedib. Selle salu või husa ideeline keskpunkt on veesilma kohal hõljuv liblikas, kaunkarpidest küünised harali. Hoolimata näivast haprast üldmuljest mõjub see installatsiooni osa agressiivselt. Liblikas kui reinkarnatsiooni ilusaim sümbol kaitsmas elu allikat või midagi vähemalt sama olulist. Liblikale sekundeerivad readymade-nöörkingad, mis tegumoelt vihjavad naiselikule elemendile – kuid millises tähenduses? Taas külastajale kui tõlgendajale tähendus­loomeks avatud – kuidas keegi soovib. Augustiöös ja ritsikate monotoonse drone’i saatel tõmban mina näiteks nende nöör­kingade väljanägemise tõttu (ilmselt punnitatud) ühisjooni nii vanakreeka kui ka Kuimeti teosega „Kristall­sõrestik“.

Mari-Leen Kiipli husa ideeline keskpunkt on veesilma kohal hõljuv liblikas, kaunkarpidest küünised harali.

Paul Kuimet

Väidetavalt sai botaanika isaks kutsutud Theophrastus 322. aastal eKr Aristoteleselt päranduseks koos tema õpilaste ja raamatukoguga ka aia, mida võib tinglikult nimetada botaanikaaiaks. Nimelt on Kuimeti fotokollaažide põhielemendiks siinse laiuskraadi boreaalse kliima kohta üpris eksootilised taimed. Täpsemalt palmilised, mida on väidetavalt pildistatud Euroopa ja Ameerika suurlinnade botaanikaaedades. Kollaaži üldstruktuur ja kildude kujud jäljendavat Jospeh Paxtoni 1851. aastal Londonisse projekteeritud tolleaegse suurima klaashoone Kristallpalee lae sõrestiku mustrit. Siin tuleb tuua paralleel Kuimeti varasema loominguga, seda enam et ta peab loomeprotsessis isiklikku narratiivset järje­pidevust oluliseks.2 Kuimeti teosed lähtuvad ilmselgest vaimustusest (post?)modernistliku eksklusiivse ja nüüd kohati kurioossena näiva arhitektuuri suhtes. Olles Kuimetiga samast põlvkonnast on mul seda iha lihtne mõista. Minulgi tekitavad erilist vaimustust 1990ndate Lollideküla vaimus kerkinud ja miks mitte näiteks 400 ruutmeetrise pindalaga „templid“ kui jõukuse sümbolid, mis sopilises üüratuses ja röövelliku energiakuluga on nüüd silmanähtavalt tasapisi koost lagunemas. Ent hoolimata diskursiivsest heakskiidust ei paista Kuimeti teostes siira vaimustuse kõrval pildistava objekti suhtes lubatud kriitilisi seoseid globaalse kapitalismi ja ühiskonna struktuuridega. Kuimet näib järjekindlalt oma iha objekte küll kollektsioneerivat, nagu kunagine aadel rajas teaduse nimel ja jõukuse sümbolina ekspeditsioonidelt kaasa toodud eksootiliste taimedega (botaanika)aedu. Teiste hulgas näiteks Charles Darwin, kes evolutsiooniteooria tõestuseks oma aias katseid korraldas ja vaatluste põhjal märkmeid tegi. Või kohaliku näitena Tartust krahvinna Anna von Rosenkampff, kes ülikoolile väikese maatüki kinkis, ning botaanik ja ühtlasi aia esimene direktor Gottfried Albrecht Germann.

Pakun, et just kollektsionääri positsioonilt on Kuimetile tähtis rõhutada fotograafia kui tehnoloogia indeksiaalsust.3 Fotograafia aitab Kuimetil „ekspeditsiooni“ hermeetiliselt purki sulgeda ja seeläbi reisidelt kaasa tuua ka kaugete maade väga haruldasi liblikaid. See vabadus on aga kõigil kõikjal, kus vähegi pildistamine ja filmimine keelatud pole. On pisut arusaamatu, miks seda eraldi rõhutada. Palju sensatsioonilisem oleks ju, kui fotograafia mingil põhjusel enam ei tähendaks käepärase valgusega joonistamist.

Ajakirjanduses ja ühismeedias olen kohanud näituste tagasisides kommentaare nagu „hea suvenäitus“. Üldiselt võib nõustuda. Aga milline efekt oleks saavutatud varakevadel? Mis seal salata, olen minagi kõleda ilmaga botaanikaaia palmimaja soojas õhuniiskuses päikesevanne võtnud.

1 Kogo pressiteade https://www.kogogallery.ee/ee/naitused/mari-leen-kiipli-husa-paul-kuimet-crystal-grid/

2 Marge Monko. Hiline pärastlõuna. Intervjuu Paul Kuimetiga. – Sirp 12. X 2018.

3 https://vimeo.com/402469877

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht