Läbi raskuste absurdi poole

Jaan Malini etenduses oli dünaamikat ja visuaalset rütmi, selle performatiivsus ja multimeediakasutus tuli esile tänu etenduspaigale ja mitmekesisele osalejate seltskonnale.

RAIVO KELOMEES

Jaan Malini multimeedium-lavastus „Keerub keerdus ehk Per aspera ad absurdum?“ Pärnu kunstinädalal 21. – 23. VII.

Pärnu kunstinädalal Jaan Malini aka Luuluri kureeritud multimeedium-lavastuses „Keerub keerdus ehk Per aspera ad absurdum?“ tekib mitmesuguseid seoseid. Pompoosselt väljendudes: makro- ja mikrotasemel.

Makrotasand

Makrotasemel kõnetab etenduse kontseptsioon imelist olukorda, nagu väidab Jaan Malin: oleme selles teabemüras ellu jäänud. Maailma kõnetades püüavad kunstnikud sellega suhestuda, esitada oma seisukoha, mida arvata kõigest meie ümber toimuvast. Ellu jääda on aidanud vaimsus ja traditsioonid, mida Luuluri etenduses kandsid regilaul ja rahvalaul Taive Viidingu esituses. Toetava nähtusena illustreeris etendusel tundeid tants Külli Roosna esituses. Mõtete olemasolu ja mõtlemisvõimet esindasid luuletajad Jan Kaus ja Indrek Koff. Emotsionaalse seose andis kõigele muusika. Muusikutena tegid kaasa kõik kümme osalist: Indrek Palu, Leonora Palu, Kai Kallastu, Andrus Kallastu, Jaan Malin, Jan Kaus, Roomet Jakapi, Indrek Koff, Külli Roosna ja Taive Viiding. Jaan Malin ja Roomet Jakapi tegelased olid häälutajad, hääle tegijad, nad olid näitlejad, kes pidid väljendama meie kaasaegseid, kes saavad infomüras hakkama. Nad esindasid teabemürasse sattunud kodanikke, kes üksteisega asemantiliselt kommunikeerudes teateid vahetavad.

Kui küsisin Jaan Malini käest, kas tema ja Jakapi dialoogides on arengut ja muutust, siis pidas Luulur seda võimalikuks. Nende suhe on ajapikku loksunud paika, nad saavad teineteisega kontakti. Nad tahtsid seda ka varem, ja see õnnestuski, kuid seekord oli Malin rõõmsalt üllatunud, kui nad Roomet Jakapiga dialoogi käigus teineteist puudutasid. See oli omaksvõtmine, mis tema arvates oli ilus ja õige.

Luuluri ja Jakapi dialoogid on üks ainulaadsemaid suhtlusmänge, mida esitajad saavad endale lubada. Ma ei välista, et selline harjutus kuulub näitekooli harjutuskavasse, kuid väljendada mõtteid ja tundeid žestide, hääle ja asemantiliste häälitsustega nõuab peale harjutamise ka spetsiifilist muusikalis-häälikulist keeletunnetust, mida Luulur ja Jakapi kahtlemata valdavad. Oma hääle kasutamine kunstiinstrumendina on mõlemale omane ka väljaspool neid dialooge.

Etenduses oli tervikuna vahelduvat dünaamikat ja visuaalset rütmi, mis sobis perfektselt Olev Siinmaa loodud rannahoone seenekujulise rõdu ja seda ümbritseva terrassiga. Paremat lava­arhitektuuri ei saanuks soovida. Soe ilm ja loojuv päike toetasid sündivat. Etendusele pani punkti esitajate häälekas ja koreograafiline mere poole lahkumine ning peakorraldaja kaugenemine merre, kuni ta silmapiiriga kokku sulas. Kuigi seda viimast täheldati vaid kujutluse tasandil, oli kavatsus ilmne ja etenduse filmiversioonis võib midagi sellele lähedast ka juhtuda.

Mikrotasand

Mikrotasemel on teemaks ennekõike Malini alias Luuluri enda kiindumus sürrealismi ja kõlaluulesse, mis sel korral lülitati muusikutest-tantsijatest-luuletajatest, ja miks mitte ka teadlastest – Viidingul ja Jakapil on doktorikraad – koosnevasse ansamblisse.

Jaan Malinist on viimasel kümnendil kujunenud ühe avangardseima kunstivormi – häälutamise edasikandja. Olles ka enne luuletaja ja kirjandusinimene, andis just kõlaluule 2000ndate lõpus tema kirjandusloomele silmatorkava suuna, millesse tal õnnestus põimida oma kahe eelkäija, Ilmar Malini (1924–1994) ja Ilmar Laabani (1921–2000) mõjutusi. Esimene Ilmar on isa ja teine Ilmar on silmapaistvamaid eesti sürrealiste, kes propageeris sürrealismi juba enne Teist maailmasõda (1948. aastal oli esimeste sürrealistlike näituste korraldaja Rootsis). Mõlemad omamoodi isad. Jaan Malin suhtles Laabaniga tihedalt ja koostab tema bibliograafiat. Laabani häälutamisega puutus ta kokku veel murdeealisena 1974. aastal, kui isa Ilmar tuli Stockholmist ja, nagu Jaan on ühes intervjuus meenutanud, tõi kaasa plaadi „Text-sound-compositions 1967“.

Formaati „Text-sound-compositions“ ja „text-sound-art“ saab kindlalt ühendada 1960. aastate Stockholmi muusika ja intermeediakunsti ühinguga Fylkingen. Nende tegevust mõjutas Öyvind Fahlströmi 1953. aastal kirjutatud manifest („Manifesto For Concrete Poetry“). Johannes Bergmarki väitel olnud Fahlströmi inspireerinud Pierre Schaefferi konkreetne muusika (concrete music, 1948).* Fylkingen oli Stockholmis toonase avangardse ja elektroonilise muusika, samuti kunsti ning loomulikult tekst-heli-kunst-etenduste tekkekoht. Ühingusse koondunud kunstnikke mõjutasid ka Herbert Eimerti, Karlheinz Stockhauseni, Luciano Berio, György Ligeti, Pierre Schaefferi muusika, samuti 1960ndate alguses toimunud John Cage’i korduvad külaskäigud Stockholmi. Ilmar Laabanile antakse selles tekst-heli-kompositsioon-praktikas tähtis osa, tema esimene helipoeem „Stentorstön“ sündis 1967. aastal.

Sel moel on Jaan Malin eesti sürrealismimõjulise kunsti vereliini otsene jätkaja, esindades kahe Ilmari – visuaal- ja helikompositsioonide kunstniku – pärandit.

Etendus „Keerub keerdus …“ pakkus kunstiringkonnale palju äratundmist. Seal kasutati sobivalt suvist atmosfääri ja Pärnu rannajoone laiust. Selles seisnes etenduse performatiivsus ja multimeedialisus: see ei paiknenud ainult laval ja sisaldas mitut kunstimeediumi. Kuigi etendusega taotleti esitada „absurdset, skisofreenilist ja ebaloomulikku elukeskkonda“, mis kellegi tarvis vabandab välja ebaloogilisuse, ei ole visuaal-auditiivne kunst mõeldud kunagi ainult mõistusele, vaid ikka tunnetele ja kaasamõtlemisele.

* Johannes Bergmark, The Text-Sound Art Pioneers in Fylkingen 1963 until today. –Ballongmagasinet / Helium 2001, nr 3. https://bergmark.org/textsound