Kunstnik, põgenik, aktivist

Solidaarsusalgatused on tuleviku laborid: mida rohkem neid täna on, seda harmoonilisem on ühiskond homme.

AIRI TRIISBERG

Kunstnikud on rännuhimulised inimesed, kes lendavad pidevalt ühest riigist teise ja annavad sellest meelsasti maailmale teada. Kelle Facebooki sõprade seas on kunstnikke või kultuuritöötajaid, see teab, millest ma räägin. Alatasa paiskub uudisvoogu teateid, millises lennujaamas nad parajasti viibivad. Kunstielu rahvusvahelistumine kuulub kultuuripoliitika prioriteetide hulka. Eestis leidub isegi üks kunstiinstitutsioon, kus kogutakse ja levitatakse süstemaatiliselt infot, kus üks või teine kunstnik parasjagu asub.

Lisaks mobiilsusele on kunstnikud ka tundliku sotsiaalne närviga. Nad teavad väga hästi, et liikumisvabadus on privileeg, mida saab nautida vaid väike osa inimkonnast. Inimestena, kellele meeldib seda privileegi täiel rinnal kasutada, mõistavad nad, miks on oluline olla solidaarne migrantide ja põgenikega. See pole päris isetu solidaarsus, vaid lähtub äratundmisest, et kui tolereerime teiste inimeste liikumisvabaduse piiramist, võib piirang varsti puudutada ka meid. Liikumisvabadus on privileeg, mida kunstnikud ei raatsi kaotada. Järelikult tuleb seda põhiõigusena kaitsta.

Siinses tekstis võtan vaatluse alla selle, kuidas väljendavad oma solidaarsust põgenikega kunstnikud. Ma ei kirjuta üksikutest kunstiteostest või projektidest, vaid pikaajalistest kollektiivsetest protsessidest. Peaasjalikult keskendun Kopenhaageni Trampolinhuset’ile (ise kasutavad nad peamiselt ingliskeelset nimetust Trampoline House), mida raamistan pagulasliikumiste ja solidaarsusaktivismi vaatenurgast. Selles ajalehenumbris on lugeda ka minu intervjuu kunstnik Marina Napruškinaga, kes tutvustab Uut Naabruskonda, samalaadset algatust Berliinis. Mõlemal juhul on tegemist omaalgatusliku tegevusruumiga, kus kunstnikud tegutsevad põgenikega koos. Mõlemad said alguse sellest, et kunstnikud hakkasid põgenike majutuskeskustes läbi viima kunstitunde. Sellest kunstnikele iseloomulikust põgenikega esmakontakti loomise viisist on aga kasvanud mõlemal juhul välja pikaajaline koostöö.

Trampoline House Taanis

Kui Kopenhaageni kunstnikud ja kunstitudengid hakkasid põgenike majutuskeskustes käima, torkas neile kõigepealt silma põgenike sotsiaalne eraldatus. Taanis paiknevad põgenike majutuspaigad nimelt linnast väljas, sageli kohas, kus pole linnaga head transpordiühendust. Pealegi on piletid varjupaigataotlejate igakuise taskurahaga võrreldes väga kallid. Vastukaaluks kogetule otsustasid kunstnikud luua Kopenhaagenis põgenikele avatud tegevusruumi, mis ehitati üles 2009. ja 2010. aastal. Algatusgruppi kuulusid kunstnikud Morten Goll ja Joachim Hamou ning kuraator Tone Olaf Nielsen, kes kaasasid põgenikke, kunstitudengeid, aktiivseid kodanikke ja migratsioonispetsialiste.

Trampoline House’i eesmärk on põgenike sotsiaalsest isolatsioonist väljatoomine. Esialgu käisid keskuse eestvedajad majutuspaikades infot levitamas ja jaotasid tasuta sõidupileteid, et asüülitaotlejad saaksid külastada Kopenhaageni uut kogukonnakeskust. Peatselt märkasid nad, et paljud inimesed tundsid ennast pileteid vastu võttes ebamugavalt. Nad tundsid ennast heategevuse sihtmärkidena, kelle roll on pakutud abi passiivselt vastu võtta, ilma et nad ise saaksid oma olukorda kuidagi muuta või mõjutada. Trampoline House’i algatajad mõistsid, et pole mõtet teha järjekordset projekti heatahtlikelt taanlastelt põgenikest ohvritele ning ettevõtmine tuleb ellu viia põgenikega üheskoos.

Samale äratundmisele on jõutud paljude viimastel aastatel Euroopas põgenike toetuseks mobiliseerunud solidaarsus­algatuste puhul. Solidaarsus­aktivism lähtub teistsuguselt aluselt kui klassikaline humanitaarabi. Solidaarsusaktivistid ei paku teenust ega ohvriabi. Nad ei kõnele põgenike nimel, vaid tegutsevad põgenikega koos ja neid aktiivselt kuulates. Enamasti toetavad solidaarsusaktivistid põgenike enda poliitilisi algatusi. Alati ei ole see siiski võimalik. Näiteks 2015. aasta suvel toetasid solidaarsusaktivistid läbi Balkanimaade liikuvaid põgenikke tõepoolest peaasjalikult humanitaarabi jagades. Olukord nõudis seda: kõige rohkem oli vaja toitu, vett, riideid, tekke, see­järel internetti, telefoni­akude laadimise võimalust ja infot. Omaalgatuslikud solidaarsusgrupid suutsid neid hädavajadusi leevendada kiiremini kui professionaalsed abiorganisatsioonid. Lähtumine praktilisest vajadusest on samuti solidaarsusaktivismis oluline põhimõte.

Liikumine Õigus Elada Soomes

2015. aastal Euroopasse saabunud põgenike kollektiivne hääl hakkas ühiskonnas kõlama pisut hiljem, kui nad olid oma sihtkohta jõudnud ja taotlenud Euroopa riikidelt rahvusvahelist kaitset. Näiteks naaberriigis Soomes hoogustusid asüülitaotlejate poliitilised väljaastumised 2017. aasta alguses. Eestvedajateks olid Iraagist ja Afganistanist pärit põgenikud, kellele Soome valitsus oli andnud selge signaali, et suurem osa varjupaigataotlustest lükatakse tagasi. Mõnedel põgenikel oli negatiivne otsus juba käes, teised teadsid, et nende väljavaade Soomes pagulasstaatus saada ei ole hea. Seetõttu olid 2017. aasta veebruaris alanud meeleavaldused suunatud pea­asjalikult väljasaatmiste vastu. Hüüd­lausega „Õigus elada!“ rõhutati, et Iraak ja Afganistan ei ole turvalised riigid, kuhu inimesed tagasi saata. Elu on näidanud, et see vastab tõele. Alles hiljuti saatis Soome Iraaki tagasi põgeniku, kes tapeti paari nädala pärast Bagdadis. Tema hukkajad olid needsamad jõud, kelle eest ta oli Soome põgenenud.

Liikumine Õigus Elada on valinud oma keskseks protestimeetodiks demonstratsiooni. Veebruarist kuni septembrini seisis Helsingi kesklinnas põgenike demonstratsioonitelk, peeti läbirääkimisi mitmete ametkondadega ja tehti oma hääl kuuldavaks meedias. Väljasaatmiste vastu suunatud meeleavaldusi korraldatakse lennujaamades siiani. Demonstratsioonitelgi ümber ehitasid põgenikud üles oma demokraatlikud struktuurid. Liikumisele Õigus Elada oli sel ajal iseloomulik, et iraaklased ja afgaanid arutasid pakilisi küsimusi kõigepealt isekeskis, et langetada seejärel ühine otsus. Demonstratsiooniga liitus ka kohalikke toetajaid, kes aga otsustamises ei osalenud. See on solidaarsusaktivismi üks peamisi eetikapõhimõtteid, et poliitilised eesmärgid ja meetodid sõnastavad inimesed, kelle õigused on otseselt kaalul. Toetajad aitavad neid eesmärke ellu viia. Seda põhimõtet järgitakse ka meediaga suheldes. Liikumist esindavad alati põgenikud ise, soomlastest toetajad ei räägi nende nimel või eest. Ajakirjanikel oli sellega alguses väga raske kohaneda, sest nad ei ole harjunud põgenike arvamust küsima.

Kui hästi on solidaarsusaktivismi demokraatlikud ideaalid pidanud vastu kriitikahambale? Kui üheskoos tegutsevad inimesed, kelle õiguslik, majanduslik ja hariduslik positsioon on täiesti ebavõrdne, siis lihtsaid lahendusi ei ole. Solidaarsusaktivismi sisearutelus on võimudünaamika küsimus olulisel kohal ning iga algatus leiutab enda tarvis oma mudeli. Õigus Elada otsustas jätta ruumi kultuurilistele erinevustele ning ehitas üles struktuuri, kus iraaklased ja afgaanid järgivad neile harjumuspärast demokraatiamudelit. Kohalikud toetajad osalevad liikumises pigem üksikisikute kui soomlaste grupina ja navigeerisid afgaanide ja iraaklaste vahel. Kuni see struktuur toimis, ei nähtud otsustusprotsessi kokkuleppimiseks vajadust. Liikumises leidub siiski ka inimesi, kes tagantjärele leiavad, et oleks võinud teha teisiti.

Migszol Ungaris

Kolmas huvitav näide demokraatiatehnikate vallast on Ungaris tegutsev Migszol. Migszol sai alguse 2012. aastal, kui afgaani põgenikud korraldasid meeleavalduse Ungari parlamendi ees. Selle sündmuse ajel tekkis laiem aktivistide grupp, kes võitleb põgenike õiguste eest Ungaris. Migszoli struktuur ei ole organiseeritud rahvuse alusel, vaid otsused tehakse koos ja konsensuslikult. Huvitav on ehk teada, et konsensustehnikaid õpiti kohalikult kodutute liikumiselt. Migszoli mudeli aluseks on küllaltki jäigad põhimõtted: näiteks peavad toetajad jääma alati vähemusse, neid ei tohi olla kunagi rohkem kui 30%. Arutelust ja otsuste langetamisest võtavad osa kõik Migszoli liikmed üheskoos, kuid nõrgemas positsioonis inimesed saavad alati enne sõna. Kõigepealt ütlevad oma seisukoha inimesed, kellele riik ei ole asüüli andnud, seejärel asüülitaotlejad, seejärel pagulasstaatusega inimesed, seejärel viisa või elamisloa alusel Ungaris elavad inimesed ja kõige viimasena Ungari kodakondsusega inimesed. Reaalsus on muidugi komplekssem: inimesi ei ole võimalik privileegide alusel kaaluda või järjestada, sest ühiskonna rõhumismehhanismid on intersektsionaalsed. Võimukategooriaid nagu sugu, klass, haridus, rahvus või keeleoskus on võimalik siiski arvesse võtta. Seega, kui räägivad asüülitaotlejad, siis võtavad kõigepealt sõna transsoolised, seejärel naised ja lõpuks mehed, kuid näiteks asüülitaotlejast mees räägib enne kui Ungari kodakondsusega naine. See põhimõte ei taga, et privilegeeritumate sõna ei jää lõpuks ikkagi peale, kuid aitab seda võimalust vähendada. Näiteks kas või seekaudu, et selleks ajaks kui sõnajärg kõige privilegeeritumate kätte jõuab, on arutelu juba suures osas ära toimunud ja otsus peaaegu küps. Seda, et ükski konsensustehnika pole ideaalne, teab igaüks, kes on rohujuuredemokraatiaga kokku puutunud. Konsensusdemokraatia on lihtsalt kaasavam ja võrdsem kui esindusdemokraatia.

Solidaarsusaktivismi võimudünaamikast rääkides tuleb kindlasti ka mainida, et Euroopas on mitmeid põgenike organisatsioone, mis ei ole toetajatele avatud. Need algatused tegelevad põgenike võimestamisega ja loovad ruume, kus põgenikud ise enda eest räägivad ja otsustavad. Toetajate kaasamine ei ole vajalik, sest põgenikud oskavad ka ise oma poliitilisi eesmärke ja meetodeid sõnastada. Vahel nähakse toetajate osaluses isegi takistust, sest toetajatel on oma huvid, mis võivad, kuid ei pruugi olla põgenike huvidega kooskõlas. Selliste küsimuste üle läbirääkimine võtab aga palju aega ja mõnedes põgenike algatatud ettevõtmistes on eelistatud sellest hoiduda.

Kuidas toimivad kunstnike algatatud kogukonnaruumid?

Küsisin kunstnik Marina Napruškinalt, kuidas lähenetakse võimudünaamika teemale tema kaasosalusel Berliinis asutatud Uue Naabruskonna kogukonnakeskuses. Üht tegevusjuhist seal ei ole, vaid töögrupid lepivad oma tegutsemispõhimõtetes kokku grupisiseselt. Seevastu Trampoline House’is on välja töötatud mudel, kus on kombineeritud institutsionaalsed ja rohujuuredemokraatiale iseloomulikud jooned. Viie palgalise töötaja kõrval tegutseb seal umbes 150 vabatahtlikku. Ligi pool neist on asüülitaotlejad, kes panustavad igal nädalal neli kuni kuus tundi kogukonna tegevusse. Vastutasuks tagatakse neile kahel päeval Kopenhaagenisse sõidu kulu, sest muidu nad ei saa osaleda. Ülejäänud vabatahtlikud ei ole asüülitaotlejad. Mõned neist on pagulasstaatusega inimesed, kes ei ela enam majutuskeskustes, kuid on jäänud ka pärast asüülimenetluse lõppu Trampoline House’iga tihedalt seotuks. Paljud vabatahtlikud on tudengid, sest üliõpilaste ajagraafik on paindlik. Lisaks torkab silma, et vabatahtlikud on pärit maailma eri nurkadest (ehkki enamasti Euroopast). Nad on tulnud Kopenhaagenisse õppima või tööle. Võib-olla on nad põgenikega solidaarsed just seetõttu, et neil on endal rändekogemus. Trampoline House’i juurde tõmbab neid kindlasti ka asjaolu, et seal on lihtne uusi tutvusi sõlmida. Kui olin ise möödunud aastal kaks kuud Kopenhaagenis loomeresidentuuris, veetsin ma oma vabad õhtud samuti selles majas, sest leidsin seal alati inimesi, kellega juttu ajada.

Trampoline House’i eripära seisneb selles, et vabatahtlikud on kogukonnakeskusega seotud lepingu alusel. Kuna inimesed vahetuvad kiiresti, sõlmitakse leping, et kuidagi selles pöörises oma funktsiooni täita. Vabatahtlikele seatakse tingimus, et nad peavad ennast majaga siduma vähemalt pooleks aastaks. Sama reegel kehtib ka inimestele, kes soovivad seal akadeemilist uurimistööd teha. Seejuures lähtutakse eeldusest, et ainus viis kogukonnakeskust tundma õppida on selle tegevuses aktiivselt osaleda. Solidaarsusaktivismis ei ole lepingulised suhted vabatahtlikega tavapärased. Trampoline House on selles mõttes erandlik. See toimib institutsioonina, kuid on ühtlasi kogukonnaalgatus, kus lähtutakse osalusdemokraatia põhimõtetest. Põgenikud osalevad kogukonnakeskuse igapäevaelus aktiivselt ning selle programmis lähtutakse põgenike vajadustest ja huvidest. Korra kuus peetakse ülemajaline koosolek, kus sõlmitakse kokkulepped, järjepidevalt toimuvad demokraatia töötoad, et analüüsida nii majasiseseid kui ka ühiskonna kitsaskohti.

Põgenikele loodud kogukonnakeskuste programm on igal pool suhteliselt ühesugune. Tähtsal kohal on õigusnõustamine ja kohaliku keele õppimine. Sellele lisandub kõikvõimalik vaba aja tegevus, nagu käsitööringid, koorilaul, linnaaiandus, sport, loomingulised töötoad jne. Ka psühholoogilise nõustamise ja teraapia järele on suur vajadus. Kogukonnatunde loomisel mängib rolli toit, mida üheskoos valmistatakse. Mitmete ettevõtmiste eestvedajateks on põgenikud ise ja nende aktiivsus kasvab tavaliselt ajaga. Näiteks õigusabi pakuvad enamasti kohalikud juristid, kuid sageli on õigusnõustajate seas ka pagulasi, kes on ise asüülimenetluse läbi teinud ning tunnevad seda läbi ja lõhki. Berliini Uue Naabruskonna kogukonnakeskuses kasutatakse keeleõppeks keelekohvikut, mis tähendab, et keelt õpetab see, kes oskab seda teistest paremini. Trampoline House’is on peale taani ja inglise keele võimalik õppida ka näiteks araabia ja farsi keelt, mida õpetavad põgenikud. Tihtipeale nõuab eraldi pingutust naiste kaasamine ja üks oluline eeldus selleks on lastehoiu korraldamine. Trampoline House on laupäeviti avatud ainult naistele ja transsoolistele inimestele. Eesmärk on luua turvaline ruum ning võimestada naisi astuma välja patriarhaalse ühiskonna soorollist. Kui mehi pole juures, väljendavad naised ennast teistmoodi. See ei kehti sugugi ainult pagulasnaiste kohta, vaid on ka lääne ühiskonnas tavapärane. Põgenike kogukonnaruum ei ole üksnes vaba aja keskus. See on ühtlasi poliitilise tegevuse paik, kus põgenikud saavad kokku, et jagada oma kogemusi, sõnastada probleemkohti ning valmistada ette kollektiivseid väljaastumisi avalikus ruumis. Nii Trampoline House kui ka Uus Naabruskond toetavad põgenike poliitilist organiseerumist.

Trampoline House ja Uus Naabruskond on kunstnike asutatud kogukonnakeskused, kuid nende lähenemisviis kunstile erineb. Esimene on valinud institutsionaalse mudeli ning selle juures paikneb näituseruum CAMP, mida juhivad kuraatorid Frederikke Hansen ja Tone Olaf Nielsen. Varem on see kuraatoriduo pikalt tegutsenud nime all Kuratorisk Aktion. CAMP töötab professionaalsete kunstnikega ja korraldab rändeteemalisi näitusi. Trampoline House’iga seotud põgenikud on näituseruumi tegevusse kaasatud giididena, kuid vaid harvadel juhtudel autoritena. Uus Naabruskond seevastu ei korralda näitusi, kus rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud räägivad migratsiooni teemal, vaid julgustab põgenikke ennast ise kunstiliste vahenditega väljendama. Seal kasutatakse kunsti emantsipatsiooni tööriistana ning kultuuriline ühistöö on tähtsamal kohal kui lõpetatud kunstiteosed. Aja jooksul on Uuest Naabruskonnast saanud siiski viljakas kultuurilooja, mille väljundid on väga mitmekesised. Kui CAMP vahendab migratsiooniteemalist kunsti, siis Uus Naabruskond julgustab põgenikke ja migrante ise kultuuri looma.

Kunstiruum Kraam Tallinnas

2015. aasta sügisel hakkas Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses kunstiringe korraldama feministliku festivali „LadyFest“ toimkond, mis koosnes sel aastal juhtumisi kunstnikest. Koostöös varjupaigataotlejatega sündis näitus „Welcome me Estonia. Добро пожаловать мне в Эстонии. Tere tulemast mulle Eestis“, mida esitleti 2016. aasta kevadel festivali raames Tallinnas. Pärast festivali lõpetasid kunstiringid töö, kuid toonase ettevõtmisega on järjepidevust hoidnud kunstiruum Kraam, mille eestvedajad on Minna Hint ja Killu Sukmit.

Kraam on feministlik kunstiruum, mille programmis on migratsiooni teema tähtsal kohal. Näiteks möödunud kevadel esines Kraamis näitusega Sepideh Rahaa, kelle kunst on mõjutatud tema enda rändekogemusest. Rahaad huvitab rändekogemuse soolistamine. Oma kunstis vahendab ta naiste kogemusi, mis on sageli mitu korda valusamadki. Peale näituste korraldab Kraam juba mitmendat aastat ürituste sarja „Piirideta kohvik“ („Coffe Without Borders“), mille raames näidatakse filme ja peetakse arutelusid rände, piiride ja varjupaigapoliitika üle.

Kraam avas uksed 2015. aasta sügisel. Samal ajal käisid Kraami eestvedajad Vaos kunstiringe juhendamas ning aegamisi said mõned sealsed varjupaigataotlejad pagulasstaatuse. Nad kolisid Tallinna ja Kraamist sai sõbralik kogukonnaruum, kust aeg-ajalt läbi astuda. Hiljem on sellest siiski kaugenetud. Põgenike ja rändetaustaga inimeste kaasamine on väljakutse, mille lahendamise võimalusi Kraam siiani katse-eksitusmeetodil testib.

„Piirideta kohviku“ kogemus näitab, et põgenike või migrantide kaasamiseks ei piisa migratsiooniteemaliste ürituste korraldamisest. Põgenike huvid ja vajadused võivad olla hoopis teised ning usalduse loomisel on isiklik kontakt võtmetähtsusega. Tallinnas on põgenike kogukonnakeskuse loomine raske. Näiteks Trampoline House’is ja Uues Naabruskonnas käib töö peamiselt asüülitaotlejatega. Varjupaigataotlejatel on rohkem vaba aega, kuid ka suurem vajadus vaba aja tegevuse järele, et juhtida kõrvale ootusärevaid mõtteid. Siis, kui varjupaigataotlejad saavad pagulasstaatuse, läheb neil elu kiireks: tuleb leida korter, töö, lasteaia- ja koolikohad, tekib uus elurütm ja suhtlusvõrgustik jne. Trampoline House’i kogemus näitab, et kogukonnakeskusse jõuavad pagulasstaatusega põgenikud tagasi enamasti siis, kui tunnevad puudust suhtlemise järele. Teine oluline motiiv on poliitiline ja tuleneb solidaarsusest põgenikega, kelle saatusele nad omaenda kogemuse tõttu kaasa elavad.

Eestis elab suurem osa varjupaigataotlejaid Vao või Vägeva majutuskeskuses. Needki asuvad suurematest linnadest kaugel ja tagajärjeks on varjupaigataotlejate sotsiaalne eraldatus. Ka ümberasustamis ja -paigutamisskeemi alusel Eestisse saabunud pagulasi on riik püüdnud teadlikult paigutada üksteisest eraldi ja väikestesse asulatesse. Ometi on pagulaste arv Tallinnas aegamisi kasvanud, mistõttu nii Eesti Pagulasabi kui ka Johannes Mihkelsoni keskus avasid möödunud sügisel Tallinnas oma tugikeskuse. Seal käib umbkaudu samalaadne tegevus nagu Berliini või Kopenhaageni kogukonnakeskustes. Erinevus seisneb selles, et Tallinna tugikeskused pole rohujuurealgatused, mis on üles ehitatud pagulastega koos.

Milleks on osalusdemokraatia alusel toimivaid kogukonnaruume vaja? XXI sajandi globaalseid rändeprotsesse ei ole võimalik peatada riigipiiride okastraadistamisega. Kliimamuutusega seotud rändetsükkel on vältimatu ja alles algusfaasis. Seepärast läheb ka Euroopas vaja uusi mudeleid paljukultuurilise ja mitmekeelse demokraatia teostamiseks. Siin kirjeldatud kogukonnaalgatused on olulised demokraatia platvormid, kus üheskoos tegutsevad inimesed, kelle õiguslik, majanduslik ja hariduslik positsioon on täiesti erinev ja sageli ebavõrdne. Nende kogemuste põhjal katsetatakse koostöö ja ühiselu vorme, mis pole täiuslikud, kuid on tähenduslikud. Solidaarsusalgatused on tuleviku laborid: mida rohkem neid täna on, seda harmoonilisem on ühiskond homme.