Kunstisuhtlus üle mere

Hiliskeskaegsel Tallinnal ei oleks kunstikeskusena olnud Soome talupoegade tööta ja sealsete jõukate kunstitellijateta nii suurt kaalu.

KRISTEL MARKUS-VENÄLÄINEN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Seminar „Üle mere – yli meren. Eesti ja Soome kunstisidemete loomine pikal keskajal“ Helsingis Soome Kirjanduse Seltsi saalis 14. X, korraldajad Merike Kurisoo (Eesti Kunstimuuseum) ja Elina Räsänen (Helsingi ülikool).

Alustasin kunstiajalooõpinguid 2013. aastal Tartu ülikoolis ja kui jätkasin neid viie aasta pärast Helsingi ülikoolis, pidin tõdema, et minu teadmised Soome keskajast ja keskaegsest kunstist on pinnapealsed, õigupoolest puudulikud. Olin uurinud peamiselt Eesti keskaegset kirikuarhitektuuri ning stiili poolest olid tuttavad Skandinaavia (eelkõige Rootsi ja Gotland) ning Saksa alade kirikud. Samuti on meie keskaja kunsti käsitlevas kirjanduses alati figureerinud Riia toomkirik, ent põhjanaabrite võrdlusmaterjal on olnud harv või lausa olematu. Ka turistina ei hakka Helsingit külastades silma keskaegset või vanemat hoonestust kui 1757. aastal ehitatud kaupmees Sederholmi elamu Senati väljaku ääres. Kui hing ihkab näha midagi varasemat, tuleb sõita ida poole Porvoosse või läände, kus Espoo toom­kirikust Turu linnani (ja sealt edasigi) leiab keskaegseid läänetornideta maakivist ja tõrvatud katusega maa­kirikuid. Tundub, et Eesti ja Soome keskaja kirikute sarnasusest õigupoolest rääkida ei saa.

Seminari eestvedajad

Asi pole siiski pelgalt minu vähestes teadmistes, sest Eesti ja Soome keskaegsetest kunstikontaktidest on räägitud üllatavalt vähe. Viimase aja põnevate uurimisprojektidega seoses on üha enam tähelepanu all olnud Tallinna tähtsus Läänemere piirkonna hiliskeskaegse kunstikeskusena. On hakatud ka uurima, kuidas on Soome lõuna- ja läänekaldal kasutatud Tallinna meistrite teenuseid. Ühepäevasel seminaril „Üle mere – yli meren. Eesti ja Soome kunstisidemete loomine pikal keskajal“ võetigi kokku Eesti ja Soome kunstiajaloolaste viimaste aastate töö ja tõestati, et ka tulevikus on, millest koos rääkida ja mida uurida.1

Eesti ja Soome varajastele kunstikontaktidele pühendatud seminari üks organiseerija oli Eesti Kunstimuuseum eesotsas Merike Kurisoo ja teiste uurijatega, kes on seotud projektiga „Michel Sittow Põhjamaadel? Altarid dialoogis“ („Michel Sittow in the North? Altarpieces in Dialogue“, 2021–2024)2. Selle projekti keskmes on kaks keskaegset retaablit: Tallinna kannatusaltar, mis asub Niguliste muuseumis, ning Bollnäsi püha hõimkonna kappaltar Rootsis. Tallinna kannatusaltari väliste tiibade maalingud on omistatud Michel Sittowile, kes on kahtlemata tuntuim Tallinnas sündinud ja tegutsenud maalikunstnik. Bollnäsi retaabel on tõenäoliselt valminud Tallinnas Sittowi töökojas. Projektis uuritakse ka Tallinna meistrite kunstitöid ning linna rolli kunstikeskusena Läänemere piirkonnas hiliskeskajal.

Seminaripäeva Soome eestvedajaks oli Helsingi ülikooli kunstiajaloo­dotsent Elina Räsänen, kes juhib ka projekti „Keskaegsed ning uusaja alguse ikonoklasmi jälgedega esemed ja nende fragmendid“ („Kuvakalske.Fragmentation and Iconoclash in Medieval and Early Modern Objects“)3. Projekti raames uuritakse keskaegseid religioosseid esemeid: puuskulptuure, retaableid ja relikviaare, mis on aja jooksul osaliselt kannatada saanud või on neist alles ainult fragmendid. Peamine eesmärk on uurida, kuidas on ajas muutunud pühade esemete tähendus ja funktsioon. Kuigi uuritavad esemed paiknevad peamiselt Soomes, siis on mõnigi neist ilmselt valmistatud Tallinnas. Kummagi projekti puhul ei uurita otseselt Eesti-Soome keskaja kunstisuhteid, ent see teema on teadlaste põhiküsimuste taustal tugevalt esile tulnud. Soome tihedad kontaktid Tallinnaga ja Tallinn kui tähtis hiliskeskaja kunstikeskus, mis mõjutas ka teisel pool Soome lahte asuvaid piirkondi, on senisest teadmisväljast välja jäänud ja üllatavalt uus teemapüstitus.

Siiski on Soome ja Eesti keskaja kunstist kirjutatud. Kõige värskem kirjatöö pärineb ajakirja Tuna selle aasta teisest numbrist, kus Anu Mänd kirjutab lähemalt paarist põnevast näitest, mis annavad tunnistust Eesti-Soome hiliskeskaegsetest kunstikontaktidest.4 Varem on teemat puudutanud Armin Tuulse5 ja Markus Hiekkanen6. Viimane on keskendunud oma artiklis eelkõige keskaegsele kirikuarhitektuurile ning Soome ja Eesti sellekohastele erinevustele. Soome kunstiajaloolane Visa Immonen on 2010. aastal Kunstiteaduslikes Uurimustes ilmunud artiklis muu hulgas välja toonud põhjused, miks on Eesti ja Soome keskajakirjutuses pikka aega teineteisest mööda vaadatud.7 Nimelt jäid Eesti ja Soome kunstiajaloolaste kontaktid Teise maailmasõja eel harvaks ning Nõukogude perioodil olid need väga põgusad. Tähtis on ka meeles pidada, et Soome jagab ühist ajalugu Rootsiga, mistõttu on Soome keskaja kunsti uurijad otsinud võrdlusmaterjali eelkõige Rootsist ja mujalt Skandinaaviast. Eesti varajane kunstiajalugu on aga välja kasvanud baltisakslastest uurijate panusest ning mõistagi toetusid nood eelkõige Saksa kultuuriruumi traditsioonidele. Tartu ülikooli esimesed kunstiajaloo professorid olid rootslased Helge Kjellin ja Sten Karling, kes lähtusid Skandinaavia ja Saksa piirkonnast ja kunstisuhetest.

Seminaripäeva Soome eestvedajaks oli Helsingi ülikooli kunstiajaloodotsent Elina Räsänen.

Stanislav Stepaško

Kunstiajaloolane kui detektiiv

Teemat kõige värskemalt lahanud Anu Mänd pidas ettekande ka seminaripäeval. Detektiivitöö hõnguga esitluses tõestas ta arhiiviallikate põhjal, et XIV ja XV sajandist peale telliti Soome lahe põhjakalda kirikutesse kunstiteoseid sageli just Tallinna meistritelt. Tallinn oli palju lähemal ja tõenäoliselt ka taskukohasem kui näiteks Lübeck, Visby või mõni teine tuntud läänepoolne kunstikeskus. Peale geograafilise läheduse võib selliste tellimuste taga aimata perekondlikke suhteid ja isiklikke tutvusi: nii mõnegi Soome perekonna liige oli emigreerunud Tallinna või abiellunud sealse meistriga. Kõige põnevam ettekandes esitatud seik puudutab aga Turu toomkiriku vanu kirikukelli, millest üks on tallel Soome rahvusmuuseumi kogus. Mänd on Tallinna arhiivides säilinud kirjavahetuse põhjal välja selgitanud kellade meistri ning osutab, et säilinud kellal kujutatud vapikilp kujutab Tallinna, mitte Turu piiskopkonna vappi, nagu on seni arvatud.

Väga köitev oli ka päeva viimases plokis esinenud Helsingi ülikooli doktorandi Saila Leskineni ettekanne. Tema käsitles Lõuna-Soome Siuntio kiriku puuskulptuure, mida on vaadeldud Michel Sittowi töökoja töödena. Arhiiviallikatest on selge, et Michel Sittow teostas enne 1515. aastat Siuntio kirikule skulptuurid või pildid, ent Siuntio kiriku ja Soome rahvusmuuseumi fondi skulptuurid ei ole siiski Sittowiga seotud. Need algselt altariseina osad pärinevad XVII sajandil Tallinnas tegutsenud meister Tobias Heintze töökojast, Sittowilt tellitud teosed hävisid aga tõenäoliselt kirikut laastanud tulekahjus. Kui lugeja nüüd küsib selle peale „Ja mis siis?“, siis tõepoolest, ega see fakt üksi paljut muudagi. Kahjuks ei suuda ma taasesitada kogu haaravat arutluskäiku, mille osaks said seminaril osalejad. Eelkõige oligi põnev jälgida, kuidas asetuvad õigele kohale pisikesed infokillud, mis on kogutud arhiiviallikatest, kohaajaloost ja teost stiilikriitiliselt analüüsides, ning toovad selgust kogu loosse.

Seega on konkreetseid tõendeid selle kohta, et Soome keskaegsetes kirikutes on olnud Tallinnas valmistatud skulptuure, maale, kirikuhõbedat, retaableid ja ka kirikukelli. Keskajal ja varauusajal oli Tallinna kõige olulisemaks tooraineks paekivi, mida murti Lasnamäel. Tallinna paekivist tehtud ristimiskive, hauaplaate ja isegi portaale (näiteks Turu toomkiriku põhjaportaal) võib leida üle kogu Läänemere piirkonna.

Juba seminaripäeva teisel poolel jõudsin hakata põhjanaabritele kaasa tundma. Meil oli keskajal võimas kunstikeskus Tallinn, aga mis oli soomlastel? Ent minu mure oli ennatlik, sest Helsingi ülikooli doktorandi Katri Vuola ettekandest selgus muu hulgas tõik, et kui Soomes on säilinud keskaegseid puuskulptuure 800–900, siis Eestis on neid kõigest kaheksa. Vuola ettekande eesmärk ei olnud siiski rõhutada Soome skulptuuride arvukust, vaid arutleda selle üle, milliseid puuliike eelistati ning kuidas muutusid traditsioonid keskaegsete kunstikontaktide valguses. Ka mõjus kainestavalt tähelepanek, et Oleviste kiriku tähtvõlvlagi, mis on Eestis harukordne, on Soome kirikuarhitektuuris võrdlemisi tavaline nähtus (näiteks Pernaja, Taivassalo, Sipoo kirik). Panu Savolainen kirjeldaski oma ettekandes esimeste uurimistulemuste põhjal ning tähtvõlvi näitel, kuidas liikusid ehitusuuendused ja ehitusmeistrid siin- ja sealpool lahte.

Soome laht – kas ühendaja või eraldaja?

Riigipiirid, lähiminevik ning muutused ühiskonnas on määratlenud ka kunstiajaloo uurimisvaldkondi ning lähenemisi. On mõistetav, et varasematel kümnenditel on kunstiajaloolased piiritlenud uurimisteemad riigipiiride või mõjupiirkondadega. Kusagile on vaja tõmmata kriips, sest kõike ei ole võimalik uurida. Naabrite ajaloo tundmine avab aga ka meie uurimisteemade puhul nii mõnegi uue ja huvitava konteksti ning vaatenurga.

Arheoloog Tuuli Heinonen tõestas oma ettekandes, et vastupidiselt viimastele kümnenditele oli inimeste tööränne Soome lahe kahe kalda vahel kesk- ja varauusajal teisesuunaline. Arhiiviallikad ja arheoloogilised leiud räägivad Soome talupoegadest, kes tulid Tallinna oma saadustega kauplema ja tööd tegema ning viisid Tallinnast hangitud kaupu koju kaasa. Mitmetele Soome rannikul elavatele talupoegadele oli see peamine sissetulekuallikas.

Praegu saab üle Soome lahe lihtsalt ja mugavalt ning ülemerekontaktid on eestlaste ja soomlaste argielu osa. Viimastel aastatel on taas hoogustunud arutelu Helsingit ja Tallinna ühendava tunneli ning sellega kaasnevate võimaluste teemal. Kui ühest linnast teise jõuaks rongiga umbes poole tunniga, ei oleks enam vahet, kummal pool Soome lahte elada. Siis võiks vabalt elada näiteks Kalamajas ja käia iga päev tööl Espoos või tulla igal teisel pühapäeval Helsingist Tallinna kohvikusse ja loomaeda. Sellest kõigest võib küll alles fantaseerida, ent mõtted on selles suunas mõlgutatud juba aastakümneid.

Keskajal ei olnud tunnelit ja laevareis üle lahe kestis kauem kui kaks tundi. Seminari ettekannetest saadud mulje põhjal võib siiski öelda, et hiliskeskaegne mentaliteet oli tänapäeva omaga sarnane või siis selline, mis hakkab siin kandis valitsema pärast tunneli valmimist. Hiliskeskaegset Läänemere idakallast saab vaadelda üsnagi ühtse alana, mille südames tuksus olulise kunsti- ja majanduskeskusena Tallinn. Keskajal veel rahvuslikust eneseteadvusest kõnelda ei saa. Kuna Tallinnas elas ja töötas palju igasuguseid inimesi ja seal kõneldi mitmeid keeli, ulatus linna mõju kaugemalegi, näiteks teisele poole Soome lahte.

Päeva lõpetavast arutelust jäi kõige selgemini kõlama professor Krista Kodrese mõte, et võiks hoiduda kasutamast sõna „mõju“, sest see tähendab hierarhiat. Kodres pakkus välja sellised sõnad nagu „suhted“, „sidemed“ ja „kontaktid“ ning tema soovitust seminaripäeva ettekannetes ning tutvustavates tekstides ka intuitiivselt või teadlikult ka järgiti. Kuigi Soome kirikutes leidub palju kunstiteoseid, mida saab seostada hiliskeskaegse Tallinna meistritega, ei oleks olnud hiliskeskaegsel Tallinnal kunstikeskusena Soome talupoegade ja jõukate kunstitellijateta sellist kaalu. Samamoodi on ka praegu oluline mõlema riigi kunstiajaloolaste koostöö. Eesti-Soome keskaegsed kunstisidemed võiks uurimisteemana pakkuda ainest veel paljudele seminaridele ja konverentsidele.

1 https://kunstimuuseum.ekm.ee/syndmus/seminar-ule-mere-yli-meren/

2 https://kunstimuuseum.ekm.ee/teadustegevus/teadusprojektid/michel-sittow-pohjas-altariretaablid-kahekones/

3 https://blogs.helsinki.fi/kuvakalske/

4 Anu Mänd, Eesti-Soome kunstisidemetest keskajal. – Tuna 2022, nr 2.

5 Armin Tuulse, Om konstförbindelserna Estland-Finland under medeltiden. – Suomen Museo 1953.

6 Markus Hiekkanen, Near but far: Finnish and Estonian church architecture in the Middle Ages.– Suomen Museo 1991.

7 Visa Immonen, Medievalisms with a Difference: Estonia and the Finnish Pre-War Tradition of Antiquarian Art History. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2010, nr 3-4.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht