Kunstiõpe köögilaual

Aeglasi muudatusi hariduses eriolukord kiirendas. Nüüd on ülitähtis need õppetunnid edasiseks meelde jätta.

ANNELI PORRI

Me elame suurepärasel ajal. Kahe kuuga on hariduses toimunud muutused, mis tavaoludes võtaksid aastaid. Oli võimalik teada saada, kuidas õpilased tegelikult õpivad, kas nad oskavad õppida ja mis neid motiveerib. Uurisin, kuidas on kunstiõpetajad lahendanud kunsti kaugõpetamise. Tänan Jane Rauda, Eve Allsood ja KUHI grupi õpetajaid oma kogemuste jagamise eest.

Sotsiaalne ja kogukondlik. Kunst võiks olla valdkond, mis ei kannata distantseerumisnõude pärast: ateljees on mõnus üksi tööd teha, eri tehnikate, joonistusoskuse arendamiseks ei ole vaja suurt gruppi. Internet on täis samm­sammulisi juhendeid õppijale ja õpetajale. Kuid üksinda on retriit raske – kunst on olemuselt sotsiaalne. Nii kunstis kui ka hariduses on vaja dialoogi, aga eelkõige tagasisidet. Hästi tuleb välja õpetajate omavaheline solidaarsus, Facebookis on üks peamisi kunstihariduse platvorme grupp KUHI ehk Kunsti­hariduse Ideed, kes ühendab meie kunstihariduses tegutsejaid. Märtsi esimesest nädalast peale on sellega liitunud 300 uut huvilist, kelle eesmärk on saada asjakohast tuge ja vastuseid küsimustele. Õpetajad on jaganud linke, nõuandeid, õpilaste tehtud töid. Samuti on loodud rahvusvahelisi kunstiõpetajate gruppe (nt how the hell do we do this? teaching visual art online), online-kunstiõppeplatvormid, nt artprof.org, teinud sisukaid veebiseminare, jaganud materjale kooli kaugkunstiõppe korraldamise kohta.

Ootamatu digipööre. Isolatsiooni­perioodi suurim proovilepanek on kohanemine digitaalsete abivahenditega, mille kasutamine on hoopis teise iseloomuga kui töö auditooriumis, näitusesaalis või klassis. Kunsti e-kursusi on maailmas juba aastaid korraldatud, ehkki kunsti peetakse teistest distsipliinidest IKT-vahenditega kohatumaks õpetada, probleemiks õppija töö autentsus, juhendamise vahetus ja esteetika nüansid, mis võivad kaduma minna. Online-kogemus ei ole sama, mis klassis peetava vestluse, dialoogi, kriitika kogemus, kuna ei ole nii sünkreetiline. Eriti tugevalt moondub ajatunnetus, tähelepanu hajub.

Õpetajale tõi ootamatu e-õpe tööd juurde. Ettevalmistatud klassitöö toetamiseks kasutab õpetaja enamasti selgitavat teksti ja pildifaile (või slaide). Selleks et pildid toimiksid ka õpetaja sõnadeta, on vaja mõelda vaheküsimusi ja ülesandeid, otsida internetist illustreerivat materjali – dokfilmijuppe, kunstiteoseid, intervjuusid. Otsida tuleb ka sobivaid programme, milles õpilased saaksid lihtsamini ülesandeid teha. Seejärel tuleb materjal õppijatele ligipääsetavalt ja loogiliselt üles panna, kirjutada õpijuhis.

Paindlikkus ja improvisatsiooni­võimalused veebitööks ettevalmistatud tunnis on määratult väiksemad kui vahetult klassis toimuvas õppetöös, kus saab jooksvalt sisse tuua uue teema, tuletada meelde, täiendada, lisada õppija küsimusest lähtuvaid selgitusi. Kui tavaolukorras on nädalarutiin piisav, et meid rajal hoida ja õigeks ajaks õigesse kohta jõuda, siis veebis muutub kõik ühtlaseks jadaks. Seetõttu on vaja õppijatele anda rohkem infot ja saata meeldetuletusi: kus asub õppematerjal, mis aadressil ja mis kell toimub videokõne, kuhu ja mis ajaks laadida kodused tööd, millist suhtluskanalit kasutada küsimuste korral.

Peamised tõrked ja üllatused. Olukord on välja toonud kolm peamist puudust: ollakse kehvad sõnumi edastajad ja suhtlejad, puudu jääb digioskustest ning mõtestamisest, mis on kunst ja miks me seda teeme.

Kui juhiseid ei anta ega saada harjumuspärases olukorras, tuleb ilmsiks, kui raske on üksnes sõnade abil vahendada loomingulist ülesannet ja ülesandest aru saada. Siin on mitu põhjust: kas õpetaja on andnud ülesande ebapiisava selgusega või on õpilastel kehv funktsionaalse lugemise oskus, motivatsioonipuudus, puudulikud digitaalsed oskused. Põhjus, miks õppija ei tee ülesannet juhise järgi, võib peituda ka suhtlusplatvormi halvas kasutajaliideses ja nutiseadmes, näiteks osa õpijuhise teksti jääb ekraanivaatest välja. Seetõttu eelistavad eriti nooremad ülesande tutvustust ja juhiseid saada otse videokõnes.

Õpilased hindavad oma digipädevust küll kõrgelt, kuid ootamatult tekivad tõrked hoopis lihtsamatel juhtudel, nagu on tööde pildistamine ja kokkulepitud platvormil saatmine, e-suhtlus ja netikett. Lihtsamini on läinud koolidel, kus on juba varem digilahendus olemas, õpilastel e-posti aadressid ja kasutajanimed tehtud ning toimunud on digiõppepäevi.

Õpe eriolukorras on andnud kõikide ainete õpetajatele võimaluse järele mõelda, mida õpetatav distsipliin eluliselt tähendab, õpilasi aga suunanud töötama oma lähiümbrusega, märkama ja seostama. Kunstis oleks ainult maalimine ja joonistamine hea kriisi raisku laskmine. Digitaalsed töötlused, fotograafia, visuaalse päeviku pidamine, kompositsiooni- ja apropriatsiooniülesanded on pakkunud loomingulist rõõmu. Teiste ainetega lõimitud kunsti­projektid ekraanist eemal aga aidanud näha valdkonna eri tahke ja vähendanud töömahtu.

Üllatavana on välja tulnud ka e-õppe ambivalentsus: oludes, kus õppija on õpetajast turvalises kauguses, tulevad ülesandega kaasa eelkõige motivatsiooniga õpilased, ilma selleta on väga lihtne jätta arvuti tööle panemata (või vähemalt õigele suhtluskanalile minemata). Veebiõpe laseb õppijal toimetada oma tempos ja enda eelistatud ajal. Mõned annavad endast parima, et ülesanne võimalikult kiiresti lõpetada, teised mõnulevad pikemalt, kui koolis ette nähtud aeg lubaks. On õpilasi, kes koolis vaevalt kaasa töötavad, kuid kodus on teinud väga head tööd. Samuti on klassis tagaplaanile hoiduvad õpilased Zoomis aktiivsemad ja avalamad suhtlejad.

Metoodika ja teretulnud näited. Kontseptualism on hea tugipunkt teha kunsti sotsiaalses isolatsioonis. EKA fotoosakonna projekt „Vaade minu aknast“ tõi iga päev ühismeedias harjunud vaadetele lisaks uusi pilte ning fotomuuseumis leevendas sisukat suhtlemisvaegust Annika Haasi ja Johanna Rannula algatus „Isolatsioonidialoogid“, kus kaks fotograafi astuvad fotode vahendusel dialoogi.

Eriolukord on sundinud muuseume kiirustama digilahenduste ja lisamaterjalide pakkumisega. Eesti kunstimuuseum, Tartu kunstimuuseum ja Tallinna Kunstihoone on kavandanud tõhusaid tunde ja tegevusi. Lõpuks ometi on õppeprotsessis aega ja võimalusi, et kasutada ka teiste riikide muuseumide virtuaalseid keskkondi. Ülikoolis on paremini õnnestunud „tagurpidi klassiruumi“ meetod: õppijad tutvuvad materjaliga ette, vaatavad videoid, loevad artikleid, videosild on aruteluks, tähtsama välja­toomiseks, selgitusteks, ülesannete tagasisideks. Uskuge, keegi ei taha Zoomi-väsimusest kurnatuna veel pikka loengut veebis kuulata.

Zoomi-väsimus on uus mõiste videokõnede rohkusest tingitud kurnatuse kohta. Nimelt nõuab videokõnes osalemine ajult suuremat pingutust. Samas ruumis olles saadakse hulga mikro­informatsiooni hääletoonist, keha­keelest, ruumilistest suhetest, mis nüüd videosillal tuleb läbi ekraani tillukese ava. Lisaks tõlgendatakse pause vestluses valesti: loomuliku suhtlemise paus võib panna muretsema side toimimise pärast ja halvast ühendusest tingitud viivitus jätab vestluspartnerist tahtmatult vähem sõbraliku mulje. Pealegi ollakse erinevates sotsiaalsetes rollides, mis varem jagunesid päeva peale ja eri paikade vahele, nüüd on ühes ja samas ruumis – privaatses kodus. Kunstiõpetuses on aga vahel vaja puudutada ka raskeid teemasid (eetika, identiteedi, seksuaalsuse, pahede või vägivallaga seotud). Sellistel teemadel vestluse juhtimine nõuab empaatiat, seega ka suurepärast auditooriumi tundmist ja reaktsioonide märkamist, mistõttu võib digisild jääda nõrgaks ja kohmakaks kanaliks.

Mida kriisist kaasa võtta? Kuna prognoosid ütlevad, et läbida tuleb veel mõnigi pandeemia, siis mõned õpetajate nõuanded, mis distantsõppes järele­proovitult on toiminud.

* Digiplatvorme kasutades mine sinna, kus õpilased käivad ja paku suhtlemiseks rohkem kui üks kanal.

* Koduseid loovtöid tehes tuleb lubada paindlikkust kasutatavates materjalides. Paljud kunsti e-kursused võtavad oma vahendid kokku märksõnaga „kõik, mida saab teha köögilaual“, arvestades, et õppijatel ei pruugi olla ateljee kasutamise võimalust ja professionaalseid vahendeid.

* Paku õppijale alternatiive, valikuid ja võimalusi. Võimaluse korral lõimi ülesandeid teiste ainetega, laienda oma aine piire, näita kunsti osaoskuste potentsiaali teiste ülesannete toetajana. Vaatlemine, jäädvustamine, seostamine, loov ja kriitiline mõtlemine on läbivad oskused igas aines.

* Erinevalt Bob Rossi ja Bill Alexanderi pikkadest meditatiivsetest ja teraapilistest õlimaali videojuhenditest peaksid tänapäevased juhendid olema kiired, kõigest paariminutilised ideed, milliseid töövahendeid ja kuidas kasutada, millised on töö etapid. Heades juhendites ei panda rõhku valmis tööle, et mitte ette anda mustertööd, mida jäljendada.

Paljud nimetatuist on ka sellised mõtted, mis hea tulemuse andmiseks eriolukorda tingimata ei vajagi. Eriolukord lihtsalt kiirendas muidu aeglasi muutusi hariduses, nüüd on ülitähtis need õppetunnid ka edasiseks meelde jätta, sest kaks kuud töötati õppija motivatsiooni leidmisega, talle iseseisvuse ja autonoomia andmisega, lähtudes õpilase valikutest ja eelistustest, andes õppijale võimaluse oma aega planeerida ja ennast juhtida ning ka rohkem tagasisidet saada. Loodan, et nüüd, kui õpetajad on kogenud distantsilt õpetamist ja ka õpilased kaugelt õppimist, võetakse julgemalt vastu otsus poolhaigena tööle mitte minna (teate küll: kohusetunne + paratsetamool + paindumatu töökorraldus). Väga loodan, et koolide juhtkonnad mõistavad ja toetavad sellist võimalust ilma sanktsioonideta. Ehk nii mööduvad ka gripihooajad kõigile kergemalt.