Kunst kunstist

Mario Laul

Reimo Võsa-Tangsoo näitus „Testsüsteem 1.1. Siin pole midagi vaadata” Hobusepea galeriis kuni 4. VI. 2006. aastal Eesti Päevalehele antud intervjuus (EPL 14. X 2006) on Reimo Võsa-Tangsoo öelnud, et kujutava kunsti peamine funktsioon ei seisne mitte niivõrd esteetilise naudingu pakkumises, vaid inimeste harimises ja maailma parandamises ning et sellest tulenevalt mängib üha olulisemat rolli kunsti sotsiaalne sõnum. Autori varasem tegevus nii rühmituse Infotankistid koosseisus kui ka iseseisvalt (nt 2011. aasta isikunäitus „Tahtsime kõige paremat” Y-galeriis) on kahtlemata olnud nende sõnade vääriline. Seekordne näitus näib aga kõndivat teist rada. Ühelt poolt on tegemist igati loogilise jätkuga temaatikale, mida Võsa-Tangsoo käsitles oma 2011. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritöös. Minimalistliku vormistuse juures on autori fookuses kunstniku ja publiku suhe, vaataja aktiivne osalus kunstiteose loomisel nii-öelda jagatud ja objektiivse reaalsusena ning kunsti ja mittekunsti piirialad. Nii näiteks ei ole võimalik avada ühtegi eksponeeritud töödest lõplikult vaataja füüsilise sekkumiseta: kord tuleb haarata luubi järele või vaatenurka kraadi täpsusega sättida, et seinale riputatut adekvaatselt silmitseda, kord tuleb keerata või vajutada nuppe, et eksponeeritud masinavärk tööle hakkaks. Ei ole kahtlust, et seeläbi tõstatatud küsimused kunsti interaktiivsuse kohta on õigustatud ning loovad olukorra, kus vaataja hakkab autori kehtestatud tingimustel tema soovitud suunas kaasa mõtlema. Seega on näituse pressiteates formuleeritud põhiküsimused ja -eesmärgid oskuslikult galeriiruumis eksponeeritusse tõlgitud. Kuid millist sõnumit kannab kunsti sõnum, mis meenutab kohati pigem teadusmuuseumi väljapanekut või kunstivälja käsitleva uurimistöö osa kui kunstinäitust konventsionaalses arusaamas?

Möödunud sajand oli tunnistajaks sellisele intellektuaalsele arengule paljudes eri valdkondades: filosoofia sulgus üha enam omaenda formulatsioonide sisemise loogika analüüsi (nt keelefilosoofia ja neopositivism), sotsioloogiliste probleemide hulgas tõstsid üha jõulisemalt pead küsimused sotsiaalteadusliku praktika enda kohta (nt teadusliku välja sotsio-loogika ja probleemid refleksiivsusega) jne. Ka kujutava kunsti sisulisse fookusesse asetati üha enam kunst ise. Võsa-Tangsoo seekordne isikunäitus on samamoodi piiritletud, kuivõrd tegemist on töödega, mis viitavad teistele kunstiteostele, käsitlevad iseenda funktsiooni ja tähendust, uurivad oma publikut: tegemist on kunstiga kunstist, mis on pöördunud iseendasse ning halvimal juhul minetanud võimaluse kõnetada publikut, kes ei ole suuteline või huvitatud sukelduma kunstivälja suhteliselt autonoomsesse eksistentsi.

Huvitaval ja isegi iroonilisel kombel võtab näituse kandvad, kunsti interaktiivsust puudutavad ideed kõige ilmekamalt kokku töö, mis jäi oma plaanitud kujul galeriisse üles panemata. Alumisel korrusel seisab kohmetult mõjuv must metallist jalg, mille kõrval seinal teatatakse järgmist: „Eksponaat ei ole valmis kunstnikust mittesõltuvatel asjaoludel. Seni võite ette kujutada, mis siia tuleb”. Seesama soovituslik ettekujutamise ja tahtmatult vaataja tõlgendusvabadusele viitav akt mängib võtmerolli näituse ruumilises lõpp-punktis asetseva küsitlusmasina juures, kus ilmselt paljud näitusekülastajatest tunnevad kiusatust tõdeda: „Jah, igasugune kunst on interaktiivne”.