Kui sind ei ole siin, siis …

Tiina Käesel

Tänavune igal kevadel märtsi alguses Baierimaa südames Münchenis toimuv mess oli kuuekümne teine ja kui teha väike arvutus, siis pidi asjade algus olema 1949. aastal. Müncheni 62. rahvusvaheline käsitöömess – nii on selle hiigelürituse ametlik nimetus. Messi mõõtmeid arvestades küll mitte suure, kuid sisult olulise osa moodustab messi sissejuhatavas paviljonis see, mida nimetatakse tarbekunstiks ja disainiks. See ei ole mitte ainult tehnoloogia  ja oskustekeskne, sest messi raames toimub kaks suurt rahvusvahelist konkurssnäitust, aastast 1959 „ Ehe” („Schmuck”) ja aastast 1979 noori tarbekunstnikke ja disainereid tutvustav „Talendid” („Talente”).

„Ehte” fotovooru saabus kataloogi andmetel üle 600 pakkumise 36 maalt, sõltumatu kuraator ja rakenduskunstile spetsialiseerunud kultuuriteoreetik Monica Gaspar tegi oma valiku kunstnike hulgast, kes tema  kujutluses märkisid ära avalduses nähtamatu lahtri „miks nüüd?” ja kelle töödes nägi ta ka kokkupuudet laiema kunstikonteksti ja kaasaegse elukeskkonna esteetikaga. Edasipääsenute hulgast valiti 59 kunstnikku 28 maalt, järjekordne žürii valis omakorda kolm pjedestaalikohta. Valik nii suure hulga seest saab olla ainult subjektiivne, arvatavasti peetakse siiski silmas ka teatud kokkuleppelisi reegleid ja poliitilist korrektsust. Nii sisaldas väljapanek  ühtaegu ahaa-elamust, turvalist äratundmist (see on ju baas, mis sind üldse selles infotulvas jalul hoiab) ja ka küsimust „miks nüüd see?”. Sellel näitusel pildile ja kataloogi pääsemine on kunstniku CV-s oluline märk, aga teoreetikul pole ühe esitatud töö põhjal alust küll mingeid põhjapanevaid järeldusi teha.

Eesti kunstnikest oli näitusele valitud Tanel Veenre tööga „Flora talv”: minu arvates selle näituse kontekstis üks harmoonilisemaid töid, kus  sõnum, teostus ja esteetika vormivad kunstiteose, mille üldnimetajaks jääb siiski „ehe”. Ma ei taha siin hakata erialaspetsiifilisi piire tõmbama, aga ehtekunsti õnn ja õnnetus peitub traditsioonilistest erialastest tingimustest (oskustest) vabastamises. Kui keraamika ja ka klaasikunsti puhul otsustab kindla osa töö juures siiski tehnoloogia (ahi, põletus – ka siis, kui teed potikildudest installatsiooni), siis ehtekunst on end „vabaks võidelnud”, probleem  „kuidas?” lahendatakse tihtipeale know-how nippidega. Seda näitas ka viimane Tallinna tarbekunsti triennaal, kus just neil põhjusil prevaleeris ehe. Selline kõikelubavus ja kunstniku soov kõiki probleeme siin ilmas hõlmata ehk uurida, nagu nüüd öeldakse, võib anda huvitavaid tulemusi, toob välja narratiivi- ja kontseptsioonigeeniusi, kuid kahjuks toodab ka hulgaliselt konjunktuurset ja plakatlikku müra. Nagu ka Münchenis.

Kuna iialgi ei saa  teada, mille hulgast valiti, siis tuleb rahulikult pakutud informatsioon vastu võtta, teha selle sees oma valik ja järeldused. Kohapeal aga oli see väga toniseeriv suhtluskeskkond nii otseses (kunstnikud, kuraatorid, galeristid, gurud, uustulnukad, publik) kui kaudses mõttes (traditsioonid, uuendused, tsitaadid, demonstratsioonid, hoiakud). Ma parafraseeriksin siin tuntud loosungit: kui sind ei ole siin, siis… kui sa oled olemas, tule siia  järgmisel aastal, sest …

* Kõrvuti ehtenäitusega on ka teine pika traditsiooniga, noorte disainerite ja tarbekunstnike konkurssnäitus „Talendid”, kus seekord eksponeeriti 98 (valik 400st) noore kunstniku loomingut. See on igalt erialalt uut ja huvitavat pakkuv väljapanek.

* Seal esitlevad end mitmed tuntud tarbekunstigaleriid ja ettevõtlikud kunstnikud, tutvustatakse uusi tehnoloogiaid ja materjale, sõlmitakse  kontakte ja hangitakse informatsiooni. Väga soovitan siia tulla neil, kel tegelikult või ideetasandil on tegemist loomemajandusega.

* Sest sel ajal on Müncheni galeriides ja selleks kohandatud paikades tohutul hulgal näitusi. Sel aastal oli tipuks Itaalia disaineri ja ehtekunstniku Giampaolo Babetto suurnäitus Pinakothek Moderne’s asuva Müncheni rahvusvahelise disainimuuseumi rõdurotundis ja Karl Fritchi kureeritud ehteväljapanek muuseumi  kogudest keldrikorruse Danneri rotundis. Kahte nii vastandlikku ja ja samas koos töötavat väljapanekut on raske ette kujutada. Babetto modernistlik minimalism ja ehtekunsti materjalide kuninga – kulla rõhutatult külluslik kasutamine koos perfektse ja selge kujundusega versus Fritchi igasugust kooslusloogikat eitav ehteralli koos ebaselge legendiga, mis ometi kaasa kiskus. Omaette teema on suure, erakollektsioonide põhjal tekkinud  kaasaegse ehete kogu olemasolu sama muuseumi juures, mida messi puhul täiendatakse ja „ümber mängitakse”.

* Sest sel ajal ilmutavad end kohalolekuga ja näitustega ka paljud ehtegurud. Nii oli tänavu Galerie Handwerkis ehk Käsitöö galeriis näitus „Austraalia aardekamber”: ühes ruumis Robert Bainesi sõna tõsises ja tegelikus tähenduses uurimus ehte märgiliste kihistuste kohta ja teises ülevaade Austraalia ehtekunstnike loomingust,  kus oli kõike: vormi, konstruktsiooni, ideed, natuuri, narratiivi, juuri ja ulmet. Nii oli Müncheni residentsi ühesambasaalis kolme klassiku Robert Bainesi, Karl Frischi ja Gerd Rothmanni näitus „Ehte naasmine eksiilist. 2”, nii oli Biro galeriis Daniel Krugeri näitus, Iris Eichenbergi näitus Spektrumis ja tarbekunstigaleriis prosside näitusel esinesid Otto Künzli ja Bettina Speckner. Ja nii oli ka Vana põhjakalmistu valvurimajas  (Alter Nordfriedhof) Eesti ehtekunstnike rühmituse Õhuloss näitus: Kadri Mälk, Tanel Veenre, Piret Hirv, Eve Margus-Villems, Kristiina Laurits, Villu Plink. Kõigepealt kohast.

See on kõikide Õhulossi näituste puhul olnud määrava tähtsusega ja nii ka seekord. Müncheni kunstiareaalis, peamiste muuseumide läheduses asuva vana kalmistu uuskasutus võib tunduda meile küll veidi kummastavana, kuid sealses endises  valvurimajas tegutseb elurõõmus Seniortreff. Teadetetahvlil oli lugeda, et programmis on keeletunnid, kõhutants, tantsu- ja võimlemistunnid. Peale selle veel klatš ja kohv, puude all vanade haudade vahelistel teedel jalutati lapsi ja veeretati vankreid, jooksid tervisejooksjad. Näituse tarvis oli see algselt veidi groteskne ruum ümber häälestatud, eksponeerimisalusteks kohandatud noodipultidele  kinnitatud ehted pillikeeltena häälestatud. (Tunnistan, nägin Õhulossi näitust tervikuna esimest korda, 11 aastat on nad mööda Euroopat tuuritanud. Eestis on olnud kunagi aegade alguses üks näitus, seegi Rakveres.) Ma võrdleksin näitust kaua kokku mänginud kammeransambliga: teame, kes on esimene viiul, aga ta ei soleeri, vaid juhib, hoiab koos. Kõikidel on partii perfektselt selge, igal täita oma osa. Külastajaid oli rohkelt, vastuvõtt  oli keskendunud, uuriv, kaasamõtlev ja tunnustav. Sõlmiti kokkuleppeid tuntud kollektsionääridega ja tulid uued ettepanekud uuteks näitusteks: aastaks 2011 Pariisis Hélène Porée galeriis, Stockholmis Platinumi galeriis, 2012 Tel Avivis.

Praegu on töös kaks näituseprojekti: septembris-oktoobris Shanghais EXPO-l, novembris Lübecki Kunstihoones. Aga Eesti? Tuleb. 2011. aastal „juubelinäitus” – 12 aastat. Sodiaagiring saab täis. Loodetavasti  Rotermanni kvartalis, loodetavasti koos raamatuga. Ning veel. Messihalli poodiumilt sai Tallinna Kunstihoone juhataja Harry Liivranna poolt maha hüütud teade-üleskutse osaleda 2011. aastal Tallinna Kunstihoone korraldataval rahvusvahelisel ehtenäitusel „Bordercity” („Piirilinn”), mida valmistatakse ette koostöös Portugali kuraatorite Paula Crespo ja Cristina Felipega.  Lõpetuseks tänan Õhulossi võimaluse eest osaleda kaasaegse ehtekeele intensiivkursustel. Ja kui keegi tahab siit välja lugeda mõningast kallutatust, siis on see tema enese probleem.