Kui kunsti on palju

Jan Kaus

?Identiteedid? viitavad kaasaegse kunsti sõlm- ja valupunktidele

Kaido Ole. Tüdruk ja poiss. 2005.

Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus ?Identiteedid? kuni 6. III. Kuraator Harry Liivrand, kujundanud Andres Tolts.

Aastanäituse formaat on ilmselgelt üsna ebamugav. Sellesse on sisse kirjutatud mitmeid tasandeid, millega aastanäituse koostajatel tuleb vähem või rohkem arvestada: esinduslikkus, ülevaatlikkus, pidulikkus. Selles suhtes ei hakka ma üle kordama professionaalide arvamusi, et Harry Liivrannal ja Andres Toltsil on õnnestunud kätteantud formaadis luua kõnekas ekspositsioon. Midagi peab siin ju olema, kui isegi Johannes Saar, kes kuulutas oma rauget tülpimust kaasaegsest eesti kunstist, korraga elavnes.

Kolmest ülalmainitud aastanäituse formaadi tasandist tundub ehk kõige olulisem ja olemuslikum ülevaatlikkus. Esinduslikkuse aspekt (kelle tööd kuraator näitusele valis ja kelle tööd mitte) tundub publiku seisukohast olevat teisejärguline, võrreldes küsimusega, kuidas valitud tööd üksteisega ja publikuga kõnelema hakkavad. Selles osas hakkas Liivranna/Toltsi pidulik kompositsioon kohe tööle, juba esimeses saalis tekkisid jõujooned, teatud sorti eesti kunsti esinduslikkus mitte nimede, kunstnike, vaid sisulise suunitluse tasandil. Nendest jõujoontest tahakski pisut kõnelda, oma mõtteid ja kahtlusi jagada.

Ei saa ju kuidagi üle, et just aastanäituste formaati kuulub ka teatud sorti üldistuslikkus: mis on siis see praegune eesti kunst, mis olevat justkui ?rahvast? eemaldumas? (A propos: käisin ?Identiteetidel? ühe argipäeva kibedaimal töötunnil, saalis saalis veel oma kümmekond inimest.) Just ?Identiteetidel? pakutavate tööde põhjal võiks esile tõsta kolme suundumust, mis minu meelest viitavad ka kaasaegse eesti kunsti sõlm- ja ehk ka valupunktidele.

 

Poliitiline ebakorrektsus

kui korrektsus

 

Esimene grupp tähistab figuratiivsuse tugevat positsiooni, traditsioonilisemaid vorme ja sisulist mõtlikkust, abstraktsioone. ?Identiteetidel? väljendus see muu hulgas abstraktse maalikunsti tajutavas esindatuses: Lola Liivat, Vano Allsalu, Leili Muuga, Silvi Liiva. Näituse terviku seisukohalt tundus pisut fookusest väljas olevat Jüri Arraku maal, kuid samas lülitus ta just traditsioonilise maalikunsti esindajana ilusti näituse võrgustikku. Hermes Sarapuu sümpaatne fotoseeria ?Rannametsa männid? kuulub, hoolimata fotodel kujutatu konkreetsusest, kahtlemata samasse mõttelisse kooslusse.

Nii mitmedki abstraktsed teosed või teosed, milles oli kasutatud abstraktse kujutusviisi võtteid, viitasid aga samas ?Identiteetide? põhilisele jõujoonele, mida nimetaksin siin tähendusi ümberpööravaks kunstiks, visuaalseks poliitiliseks ebakorrektsuseks. Valev Seina kahest maalist koosnev kompositsioon ?Uued haigused? mängib just abstraktse kujutamisviisiga: kaugemalt vaadates paistavad maalid kujutavat helget, lillelikku mustrit või rütmi, kuid lähemale jõudes ja maalide pealkirju lugedes selgub, et tegu on lööbe kujutamisega. Abstraktse ja fotoreaalsuse vahelises pinges on sündinud Peeter Lauritsa/Laurentsiuse töö ?Real Estate?, kus sammaste ja arhitektuuri virvarr tekitab teatud illusiooni abstraktsusest. Kõnekas on ka Tiiu-Pallo Vaigu ?Pürgimus?, kus impressionistliku ja abstraktse kujutamisviisi pinget lõhub pisike sini-must-valge lipp.

Tähenduste ümberpööramine liidab, lahutab, segab esmapilgul asju ja tasandeid, mida justkui polekski võimalik liita, lahutada, segada. Just poliitilises, agressiivselt ühiskondlikus toonis väljenduv tähenduste ümberpööramine ja sellest sündiv poliitiline ebakorrektsus ongi ?Identiteetidel? ilmnevaid põhilisi suunitlusi. Toon mõned näited. Jaan Elkeni suurepinnaline kollaa? ?Helisev muusika? segab helgeid meeleolusid õõvastava loosungiga ?Kõigi maade proletaarlased, ühinege!?, dekonstrueerides samas ka üht inimliku sümboolsuse keskset märki ? lippu. Inimeste füüsiline ümberpööramine näib ?Identiteetidel? olevat in: Marco Laimre pöörab tagurpidi paraadpildikese Juhan Partsist, Jüri Ojaveri ?Sundseis? pildistab inimest pea peal seismas. Nelly Drell mängib maalikunsti objektiga oma teoses ?Eesti mehed Iraagis?. Poliitikud ja poliitika on üleüldse tänuväärne materjal: Laurentsiuse justkui öökapile sobiv maalike ?President Rüütel pisaraga? või  Urmas Viigi ?Praktiline ilu?, mis on seadnud seinale rippuma kogumi rätinutsakuid, justkui algelisi kaltsunukke, kellele on ette kleebitud siinsete prominentide näod. Mängitakse ümber kõikvõimalikke tekstilisi praktikaid: kõige laiahaardelisemalt teeb seda Andres Tolts seerias ?Formularid?, Tiina Tammetalu ?Once Upon a Time in Estonia. My first million? mängib rämpsmeili formaadiga. Lisaks poliitikutele on popp mängida ka kunstiguru Ants Juskega, keda eri moel eksponeerib kaks autorit: Ilmar Kruusamäe ja Jüri Kask. Ervin Õunapuu ?Kolmainsus? on ootuspäraselt väga vihane kommentaar suurte narratiivide institutsionaliseerumise teemadel. Katja Koorti ?IDpunktuur? mängib ümber ja kokku new age?ilikku mõtteviisi ja kaasaja sotsiaal-majanduslikke surutisi. Leonhard Lapini ?Jeesus Kristus Superstaar?, mis segab ehtsas popkunsti vaimus Jeesuse kujutisi ja selle kujutisega loomulikult sobimatuid materjale, mõjub justkui armsa pommikesena lõhkev kirss ühiskondliku kommentaariumi tordi peal.

Kogu see poliitilise ebakorrektsuse turmtuli, mäng kokkulepete, märkide ja tähendustega, semiootiline male lõuendil või videolindil võib tekitada küsimuse kaasaegse eesti kunstniku enda identiteedist. Kas poliitiline ebakorrektsus ei hakka juba muutuma poliitiliseks korrektsuseks? Kas kli?eede iroonilisest ärakasutamisest ei hakka kujunema juba uut kli?eed? Kas tähenduste ümbermängimine ei tähenda ka/ikkagi vabatahtlikku püsimist nende tähenduste väljal?

?Dekonstruktsioon? on selles mõttes raske mõiste, et see ei saa asetuda teistest mõistetest kõrgemale. ?Dekonstruktsioon? märgib tegelikult püüet lõhkuda keelt konstitueerivat hierahia-iha. Kui dekonstrueerida mõnda mõistet või nähtust, siis tegelikult ainult nii, et dekonstrueerub ka dekonstrueerimine ise. Hea näide sellisest praktikast on Valeri Vinogradovi foto ?Absolut Valeri?, mis küll muundab kujutatavat objekti (milleks on mäng alkohoolse joogi reklaamiga), kuid mängib ümber ka objekti ümbermängija (moondatud slogan?i sisu seostamine ebaesteetiliselt tavalise ämbriga selle taga).

?Identiteedid? on aga tulvil teoseid, mis minu meelest ei riski enam suurt millegagi. Nad ründavad poliitilisi ja sotsiaalseid objekte, suhteid ning kokkuleppeid kuningat paljastava narri-filosoofi positsioonilt. Kunstnik kui kohtumõistja, kunstnik kui tõe valus tõrvik: kunstnik täidab ilusti oma puhastavat rolli, asetub süsteemi, tema sõnum on selgitav ja selge. Selles mõttes näitab ?Identiteedid? jällegi kord postmodernistliku teooria võimatust praktikas: vorm võib küll olla postmodernistlik, kuid kunstilooja enda positsioon jääb modernistlikuks ? ta ei taju ennast osalisena võrgustikus, vaid kõnetab võimu võimupositsioonilt, kust saab langetada kohtuotsuseid, paljastada, katteid rebida, jäädes ise terviklikuks, vaimukaks autoriks. See on kunst, mis muudab, ise muutumata.

 

Kunst, mis otsib saladust

 

Kindlasti tekitab eelnev jutt kibedust ning ehk polekski mõtet joriseda, kui ?Identiteedid? ei pakuks veel kolmandat kunstiloome võimalust, mis allakirjutanule tundub kõige põnevam ja emotsionaalsem. See sekundeerib tähenduste ümbermängimisele just sellest loobumisega, luues kirjelduse mingist kujutluslikust olukorrast; pildi, mis ei keskendu laiale sotsiaalsele kommentaarile, vaid otsib saladust; toob esile, et leida varjatut. Mitte et kõnealustes teostes puuduksid laiemad sotsiaalsed allusioonid, kuid need allusioonid ei domineeri, ei suru ennast peale, ei kasva sotsiaal-poliitilisteks kommentaarideks, mille tuumaks on teatud j´accuse! pintsliga. Siin ei mängita tähendusi ümber, vaid tähendused muutuvad läbipaistvaks, mitteoluliseks. Mis jääb? Kunstiteos. Kujutis, millel on lugematu arv pagemisjooni. Kujutis, mis pole vastus, vaid küsimus; mis pole teos, vaid hetk; mis pole objekt, vaid mingi võimaluse või selle puudumise jälg; mis ei rahusta, ei lõbusta, ei pane mõistvalt noogutama, vaid mis häirib, tõrgub vaatajat kaasa võtmast, kuid just seeläbi võtab siiski.

Pean silmas eelkõige kolme tööd: Peeter Alliku ?Igaühest meist oleks võinud saada copywriter?, Merike Estna ?Küülik? ja  Kaido Ole ?Tüdruk ja poiss?.

Alliku maal kujutab aluspesus naist kummardamas, teda ümbritseb steriilne tuba. Naise väljasirutatud käes on rist, ta pilk on suunatud põrandas olevale korrapärasele augule, milles on näha tumepunakat kuma. Rist ja tumepunane kuma augus viitavad justkui kristlikule sümboolikale. Kuid miks on naine aluspesu väel? Miks pole ta näiteks riides või alasti? Lisaks sellele on naisel kena keha, kuid tema nägu meenutab asotsiaali oma: see on pundunud ja deformeerunud. Kuigi ? Allik on samas maalinud selle nii, et inetus ei pista kohe silma.

Merike Estna ?Küülik? kujutab vaatajat vaatavat meesakti, kelle poos meenutab mõningaid Mark Raidpere aktifotosid ning kellel on peas jänkumüts. Mehe selja taga laiub sinine taevas, millesse on tardunud sõjalennukid.

Kaido Ole kompositsiooniga on kummaline asi, kuna tema isikunäitusel ?The Band? ei hakanud see tööle üldse niivõrd kõnekalt, kui ?Identiteetidel?. Siin jällegi plusspunktid Liivranna/Toltsi tandemi arvele*. Ole kompositsioon koosneb kahest portreest ning skultptuurist, mis kujutab seisvat ja oma player?iga toimetavat tüdrukut ning hoogsalt kõndivat poissi. Neid eraldab pind, millele nad küll mõlemad toetuvad, kuid kumbki pinna teisel poolel.

Mis neid kolme teost ühendab? Teatud seletamatus, tähenduse liikuvus, libisevus. Tähenduse dekonstrueerimine nii, et dekonstueerub ka dekonstrueerimine ise ja järele jääb mingi raskesti haaratav hetk, mitmeti seletuv ja lukustuv olukord. Lugu, millel pole algust ega lõppu, autori pilk ei määra teose suunda. Kuigi Alliku pealkirjas sisalduv irooniline viide korporatiivsusele ja konsumerismile võib tunduda jällegi turvalise vabadusmanifestatsioonina, on pealkirja ja teose seos keerulisem. Teksti ja selle objektiks oleva maali vahele ei teki otsest, kohest, loogilist, narratiivset ülekannet.

Samamoodi on Merike Estna meesakti ja lennukitega sinises taevas. Pole aru saada, kuhu ja mis eesmärgil lennukid lendavad, kuidas on nad seotud vaatajat seirava palja mehega, miks on mehel peas jänkukese müts. Kas tal on ?jänes püksis?? Ta nägu hirmu küll ei väljenda.

Kaido Ole on kolmest mainitust ehk kõige selgem, kuid ka tema töö olemuseks on lõpetamatus, küsimus: kas poiss ja tüdruk kohtuvad või veelgi laiemalt ? näiteks, kas nad on üleüldse teineteise poole teel? Kas nad sümboliseerivad kunstniku nägemust inimlikust lähedusest või on tegu tänaval juhuslikult nähtud hetke emotsionaalse jäädvustamisega? Jne, jne. Küsimused, küsimused. Ning kummitav aimdus, et mõned küsimused (näiteks Mona Lisa naeratuse küsimus) jäävad püsima.

Kriitik sooritas nüüd andestamatu vea, süüvides terviku asemel detailidesse. Kuid ehk anti samas vastus küsimusele: miks just need detailid? Tegelikult tahtsin ju öelda ainult üht: mingid praeguse hetke kunsti jõujooned, mida varem võis tajuda ehk pigem intuitiivselt, muutusid paraadnäitusel konkreetsemaks, joonistusid jõulisemalt välja. Kuna aastanäituse formaat võib pahatihti kaasa tuua teatud sorti kakofoonia, eklektilisuse, väsitava mitmekesisuse, siis ?Identiteedid? suutsid halvimal juhul seda kõike mingites raamides hoida: kakofoonia kõlas mahedalt ja vaikselt, eklektika mõjus polüfooniana, mitmekesisus küll väsitas, kuid ei ajanud segadusse, vastupidi.

Eesti kunst on põnev, kuna ta pole ühene. Eesti kunsti identiteet võiks ehk seotud olla kujutamisviiside paljususega. Selles suhtes ei tohiks eespool visandatud suhestust kolme kunstitegemise võimalusse võtta liiga hinnangulisena. Tundub, et ?rahvas? tulebki kunsti juurde  ? vähemalt mingis osas ? tagasi siis, kui ?talle? pakutakse erinevaid lähenemisviise, erinevaid lugusid, erinevaid viise jutustada üht ja sama, kas või siis XXI sajandi alguse eestlane olemise lugu.

*Samas tuleb tunnistada, et Peeter Lauritsa/Ain Mäeotsa ?Püha õhtusöömaaeg? mõjus ?Identiteetidel? kontekstist välja rebituna. See viis omakorda mõtteni, et ehk mõjuks näiteks Laimre uppikeeratud peaminister Laimre isikunäituse kontekstis a(s)jakohasena.