Koolimees ja kunstnik

Tartu kunstikooli juhina pidas Harri Pudersell tähtsaks kogu õppeprotsessi taset, et luua loominguline pingevaba keskkond ning motiveerida õppejõude ja õpilasi.

LEILI PARHOMENKO

Näitus „Harri Pudersell 100“ Tartu ülikooli raamatukogus kuni 8. VI, kuraator Krista Roosi.

Harri Pudersell (1922–2008) ei ehitanud küll Tartu kunstikooli üles, aga ta oli loominguline inimene, kes oskas suurepärase organiseerijana säilitada seal Pallase kooli aegse vaimsuse. Sellest ka Tartu kunstikooli roll Tallinna kooli – ERKI taimelavana.

Paljud tema põlvkonnakaaslased murdusid: sõda, haigused, Nõukogude ja Saksa okupatsiooni vaheldumine, sundmobilisatsioonid. Nõukogude vägede tulekul varjas Pudersell end Võrumaa metsades. Neil teemadel ei rääkinud ta kunagi.

Kunstiõpinguid alustas Harri Pudersell 1943. aastal Pallases, lõpetamise ajal 1950. aastal oli sellest saanud juba kunstiinstituut, kuigi esialgu jätkus töö seal nagu varem. Kuus tema õpingukaaslast ehk Valdur Ohakas, Ester Potisepp, Henn Roode, Ülo Sooster, Lembit Saarts ja Heldur Viires (Herman Aunapuu juba varem) olid arreteeritud süüdistatuna kodanlikus natsionalismis ja dekadentsis. See käivitas enesekaitseinstinkti. Tartlastel vedas, sest tähelepanu oli suunatud pealinnale. Kontrolliti vähem, sest kunstikõrgkool oli tegevust lõpetamas. Noored lahkusid Tallinnasse. Tartu läks oma rada.

1951. aastal alustas Harri Pudersell Tartu kunstikoolis maaliõpetajana ja jäi kooliga seotuks pooleks sajandiks. Aastatel 1958–1960 oli ta asedirektor ja 1970–1979 direktor – juhtis kooli, kuid ei olnud kompartei liige. Ta pidas Pallase kooli traditsiooni vältimatuks, sest sellega pandi alus kunsti erialastele oskustele. Kuid ka Tartu kunstikoolis ei pääsenud nõukogude inimese kasvatamisest, sest kooli parteikomitee pidi oma tööd tegema. Kunsti õpetamisel otsiti uusi tagamaid, kuid valiku ampluaa ei olnud lai. Kontseptualistlikud ideed Tartu kooli otseselt ei puudutanud. Kooli juhina pidas Harri Pudersell tähtsaks kogu õppeprotsessi taset, et luua loominguline pingevaba keskkond ning motiveerida õppejõude ja õpilasi. Hinnete tähtsust ei hinnatud üle. Õpetajate ja ka õpilastegi töösse otseselt ei sekkutud. Kummardati abstraktselt mõistetavat andekust. Tartu kunstikooli 1960ndate ja ka 1970ndate õhkkond on endiste õpilaste mällu talletunud unikaalsena.

Harri Pudersell ja mitmed õpetajad, nagu näiteks Alfred Kongo kuulusid nende hulka, kes eraldasid ennast Tallinna kunstist. Nad andsid endale aru, milles seisneb Pariisi ja Jaroslavli müüdi erinevus. 1950ndate Tallinna kunstielu kujunes suurel määral Jaroslavli müüdi järgijate mõju all. Rahastamise vahe Tartu kahjuks oli silmanähtavalt suur. Tartlased püüdsid elada oma aegruumis ja hoida elus Pallase traditsiooni. Muud polnud võtta, seetõttu elati pigem minevikus. Harri Pudersell peitis sahtlisse Moskvast tulnud programme, mille järgi tuli kunstiainete mahtu vähendada. Ta võitles ka segastes oludes kooli ellujäämise eest. Tähtis oli vaba õhkkond. Pudersell oskas hoida sisesuhted tasakaalus ja kaitsta kooli ajal, kui poliitilist varjundit võidi otsida ka sealt, kus seda ei olnud.

Tema maalid, mis on küll impressionismist läbi valgustatud, on realistlikud. Õpilased neist suurt ei teadnud, kuid oskasid hinnata koolijuhi hiilgavaid võimeid kooli eluolu korraldamisel. Tugeva realiteeditundega inimesena oskas ta näha ka boheemluse loomingulisi tagamaid. Lubatud olid lärmakad peoõhtud ja muusika rütmis jalgadega trampimine kooli saalis, kuid vabadus oli siiski näiline.

Kohtusin Harri Puderselli ja tema abikaasaga aastaid hiljem Alfred Kongo juures. Räägiti kunstist. Tartus tehti ekspressionismi saksa ja prantsuse erisustel märkimisväärset vahet.

Harri Puderselli 100. sünniaastapäeva näitusel Tartu ülikooli raamatukogus on väljas 16 maali. Need on pärit Tartu kunstimuuseumist, ülikooli muuseumist, ka erakogudest. Pudersell oli värvitundlikum 1950ndatel ja 1960ndatel. Sellest ajast on näitusel „Saaremaa kadakad“ (1959), „Karjala maastik“ (1962) ja „Viljandi järv“ (1964). Need jäävad meelde erilise pilvetaguse valguse kuma, sini-rohelise koloriidi hall hallis kombinatsioonidega, sekka vaoshoitud indigo, kerged ookrid paiguti läbi kumamas. Motiiv on kui nähtavuse mõistatus. Olemasolu on antud sellele, mida tavaliselt ei pea märkama. Kõik on reaalne ja ei ole ka. Nendes piltides on iseseisev kohalolu, mille väärtus ei muutu ka praeguse aja kõrgtehnoloogiliselt vaateväljalt vaadates. Harri Pudersell oli koolimees, aga ka kunstnik.