Kolbad ja rümbad eestlase kunstimenüüs

Ott Kadariku fotoloomest tulvab Jaapani suurlinnade panoraame ja tänavakultuuri vaibi, aga ka kunagise feodaalse šogunaadi ajaloolist kultuuripärandit.

JOHANNES SAAR

Ott Kadariku näitus „Kolbad ja rümbad. 2016–2023“ Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus kuni 31. V.

Arhitekt Ott Kadarik on seitse aastat ateljees graafikat trükkinud, ent ilmavalgust on tulemused näinud põgusalt – näo­raamatus ja sõprade/ostjate koduseintel. Märtsi algusnädal tõi valgust juurde: akadeemilises raamatukogus näeb Eesti kunstiavalikkus nüüd esmakordselt vis-à-vis, kuhu kaob multitalendi raha, aeg ja jupp armastustki.

Seitse aastat on möödunud ka päevast, mil Kadariku abikaasa Akiko Masaki tutvustas talle gyotaku’t, jaapani otsetrükitehnikat, mille algusaastad ulatuvad feodaalse Jaapani verisevõitu aegadesse XVIII sajandil. Levinud on seisukoht, et praeguseks üleilmse populaarsuse saavutanud graafikatehnika sündis kunagi vajadusest panna piir nn kalamehejuttudele ning kärpida tühipalja hooplemise tiibu pildilise asitõendiga. Oli kuidas oli, ühel hetkel asusid šoguniteaegse Jaapani kalamehed oma saagist tegema otsetrükis tõmmiseid, üks ühele. Ikka riisipaberile ja sumi’ga, jaapani tušimaali tindiga. Ent tava ei jäänud kalameeste siseasjaks. Keisrivõimu taastamine Meiji restauratsioonis ülendas selle XIX sajandi lõpukolmandikul kohustuseks troonile tõusnud keisri ees. Vastne ainuvalitseja tahtis teada, palju tal kalu on ja kui suured need on. Imperaatori korraldusel pandigi kaluritele peale ülesanne anda oma saagist dokumentaalselt tõendatud ja statistiline ülevaade. Nii täitis nn kalatrükk objektiivse teadusfoto rolli juba enne Jaapani järsku moderniseerumist, mil kohale jõudsid kaameraülesvõtted ja muu fototehnika. Samasse aega XIX sajandi lõpukolmandikul jääb ka gyotaku kujunemine kunstilise eneseväljenduse vormiks. Esimesed kalatrüki näited võisid olla tõesti vaid robustsed tinditõmmised vee-elanike külje pealt, ninast uimede ja sabani. Sellele kõige arhailisemale otsetrükitehnikale (chokusetsu-hō) riisipaberil lisandusid peagi uuemad ja keerukamad. Rohkemat faktuuri- ja detailitundlikkust on võimaldanud nn kaudne trükk siidile läbi riisipasta ja ka tõmmise jälje mitmekordne ülekandmine teiste materjalide pinnale. Loomingulisi variatsioone pakub ka mitme järjestikuse otsetõmmise võtmine samalt loomuselt, tõmmiste hilisem koloreerimine ja detailide, näiteks kalasilma esiletoomine kuldvärviga.

Ott Kadarik. Sander lucioperca, 2020

Tõnu Tunnel

Kadarik on jäänud valdavalt truuks kõige traditsioonilisemale kalatrükitehnikale. Ka tema võtab sumi’ga kala küljelt riisipaberile otsetõmmise, enamasti suisa mitu, lisab neile omalt poolt punase meistritempli ning kuldab mõnikord ka kalakujutise silma, sekka ka mõne soomuse mõne havi küljel. Kõik need on vanimas traditsioonis tavapärased lisandused nagu ka veel üks oluline eeltingimus gyotaku meistriks tõusmisel – kala peab olema enda püütud. Ott Kadariku elupõline püügitsoon piirdub Saaremaa ja Turu saarestikuga ning sellest on igati piisanud, et pakkuda publikule ülevaade kõnealuse trükitehnika traditsioonist ja kunstilistest võimalustest. Ja ometi, tõelise otsiva vaimuna on temagi traditsiooni piiridest üle astunud, võtnud tõmmiseid teisteltki looduslikelt faktuuridelt, täiendanud neid omapoolse joonistusega, manipuleerinud digitaalselt ning lõppude lõpuks võimendanud morbiidsuseni teemat, mis on gyotaku esteetikas alati veidi varju jäänud – elust lahkumise motiivi, surma saabumist. Tõsi, rümpadeks pole ju need lestad, haugid, säinad, kogred, latikad, ahvenad ja forellid veel nuditud, ent tagasiteed sel paberile pandud parvel enam pole. Tõsi, on aga ka pärimust kaluritest tõusnud meistritest, kes lasevad kala pärast tõmmise võtmist vette tagasi, neile on gyotaku juba eetika ja traditsiooni auväärne kombinatsioon, loodusest lugupidamise žest. Kadariku püütud kaladel nii hästi ei lähe: oma lühikese elu ainukese kunstilise etteaste järel on nende saatuseks enamasti pann või pott. Austuse märk seegi, surm ikka sõrmseongus eluga. Nii jääb riisipaberile surimask, „fotojäädvustus“ meie eest elu andnud uimelistest nagu ristikäigul Jeesuse pale Veronika rätile; keegi suri, et meie saaksime elada.

Ei ole märganud, et Ott Kadariku mõttemaailm sisaldaks kristlikke motiive, küll aga musta huumorit, süngeid vimkasid. Graafikas ülestõusnud kalaparve kohal troonib hiiglaslik söe- ja pliiatsijoonistus koprakolbast, parves endas ujub uimelistega kaasa teisi sarnaseid veel. Esteetika on sama morbiidselt must-valge ja fotorealistlik, ent narratiiv on lappama läinud, uued teemad sisse tulnud. Kobras troonib parve kohal kui suguvõsa kauge esiisa ja looduse kroon. Tema vähemate suguvendade seltsis ja alluvuses kalaparve sees triivib kaasa inimene, õigemini mõni hale jäänuk temast – paar lõualuuta kolpa põrnitseb vaatajat tühjade silmaaukudega. Inimese degradeerimisest vee-elukaks annab aimu teinegi esteetiline detail: üks kolp on pälvinud kullatud dekoori, imekauni esihamba. See on tal ka enam-vähem ainus. Looduses sellega ellu ei jää, hambulisemad karnivoorid astuvad lihtsalt üle. Teisel pole paremini läinud, ümbersünnis surmajärgsesse igavikku kunstisaalis on ta kaasa saanud eeslikõrvad; homo küll, aga mitte sapiens. Loomariigi vastse liikmena võib see end siiski lohutada, imetajad annavad kalaparve südames tooni ja mitte vähe. Abiks kõrgetasemelisem digipilotaaž, 3D-modelleerimine … ja ennäe, aina koomilisemas võtmes ka gyotaku esteetika. Fotogramm-meetrias, digitaalses parareaalsuses taassigitatud kopra ja jänese kolbadki on saanud endale renderduses kuld- ja hõbehambad suhu ning taanduvad samuti kuldsilmsete surimaskide kergelt dekadentlikku koloriiti. Esteetika on sama, aga austust elu vastu on vähemaks jäänud.

Hakkab vaikselt tunduma, et Albert Schweitzeri aukartust elu ees sellest väljapanekust ei leiagi. Kuskilt kalasilmse ekspositsiooni tagareast kostab ju pidevalt sardoonilist naerukihinat. Selgub mis? Mees on kolbakorjaja. Meie enda üks ja ainuke gyotaku-meister on vaataja ette laotanud ka oma teise salajase kire – kranioloogia. Ja siingi on pikaajaline pühendumine kandnud rammusat vilja. Näituse vaieldamatult morbiidseimas nurgakeses, Tartu ülikoolist laenatud vitriinikapis, parvleb hulgi korralikult prepareeritud pääluid, üks ilusam kui teine. Ja ei olegi midagi ette heita: loodusteadlase pedantsusega on vaataja ette laotud zooloogia eeskujulikud õppevahendid. Ole aga ise hakkaja ning asu välimäärama. Hüljes, ilves, lammas, kass, jänes, põder, oinas, mingi veis, keegi hiidlane … Oota, mida? Nojah, mida muud saarlaselt oodata ongi kui hiidlase sarvilist kolpa, aukohal teiste loomariigi lamelaubaliste esindajate seltsis. Ja siis veel teistki samasugust, üsna kromanjoonlasliku sihverplaadiga hülgenägu. Mõistkem, traditsiooni ei tohi narrida: kui on võimalus naabrit tögada, tuleb seda teha, kas või kunstisaalis. Kadarik teeb sedagi väljapeetud dekadentliku joonega, ei hülga viivukski gyotaky minimalistlikku esteetilist joont, ka jutud hiidlase madalast laubast on dokumentaalselt tõestatud, nii-öelda üks ühele asitõendiga. Võtkem kokku Ott Kadariku maailm: vikatimehe vaib on alati vimkaga vürtsitatud, esteetika päevatekiga kaetud … ja mingit arusaamatut otsa pidi ka tõenduspõhise teadusega seotud. Just seda kolmainsust näeme Ott Kadariku joonistuste ja kalatrükkide seeriais ning ka kolbakogus. Anatoomiast, zooloogiast ja ihtüoloogiast need mitmemõttelised kunstinaljad kaugele ei lähe. Kujutis jääb enamasti tõele truuks, on end riietanud teaduse rüüsse … või siis vastupidi, teadus ehtinud end loomingulisuse hilpudega. Mine võta kinni.