Kõikide sõda kõikide vastu

Dokfoto keskuse näitusel kõnetab see, mis puudub. Igal perepildil on tühimik, iga foto on nagu hääletu karje – vaikus tormi silmas.

MARTTI KALDA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Anton Ivanovi ja Aleksandr Vassiljevi fotoprojekt „Soovige meile rahu“ ja Emmanuel Tussore’i skulptuuriprojekt „Seebiuurimus“ („Study for a Soap“) Juhan Kuusi dokfoto keskuses. Kuraatorid Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet, kuraatori assistent Liisa Kivimäe ja Tussore’i assistent Ahmed Al-Sulaiman.

Seoses Eesti Vabariigi valitsuse kehtestatud piirangutega on galerii suletud.

Sõda on kõige selle põhjus, näituse ja fotode. Ning seal kujutatu. Sõda on see elevant, see koletis, mis on igas pildis kohal, ent kellest-millest ei kõnelda. Vähemalt mitte otsesõnu. Justnagu hunt, keda tuleb kutsuda metsakutsuks, eufemistlikult. Majad ja elud on purustatud ning kuigi tänavad on prahist puhtad ja surnud maetud, pole sõda läbi. Haavad kehal on kinni kasvanud, hinges aga mitte. Sõda on kogu maa alla neelanud ja osa kugistatust välja sülitanud. Ning kuigi võid olla elus ja ehk isegi terve, pole sa enam kunagi seesama, kui enne mooloki lõugade vahele sattumist.

 

Süüria kodusõda. Vältab see juba kümme aastat ja sai alguse araabia kevadest, mil sajad tuhanded, valdavalt noored mehed astusid tänavale. Astusid vastu olemasolevale riigikorrale ja olukorrale, ihaldades sedasama, mida igaüks: vabalt kõnelda, vabalt liikuda, vabalt otsustada, vabalt hingata. Seepeale otsustas üks noor mees – Bashar al-Assad, et vaid tema tohib kõnelda, liikuda, otsustada ja hingata. Äärmisel juhul tohib Süüria teha seda temaga samas taktis ning sestap tuleb kõik katsed omapäi tegutseda lämmatada. Nõnda võrsuski pisukesest pahameeleseemnest mitmeharuline kodusõja puu. Esimesed meeleavaldused puhkesid Süürias 2011. aasta jaanuaris, suve lõpuks oli kodusõda levinud üle kogu maa.

Süüria kodusõda oli ja on kõikide sõda kõikide vastu. Mässajad lõid eksiilis Süüria Rahvusliku Nõukogu, millega on seotud Vaba Süüria Armee (kõrgajal umbes 150 000, praegu 60 000 meest). Mässu tõstsid ka kurdid, kelle omakaitsevägi (umbes 60 000 kuni 75 000) sai toetust kurdi rahvuskaaslastelt Türgis, Iraagis ja kaugemal välismaal. Mässajaile astusid vastu Süüria valitsusväed (umbes 140 000 kuni 180 000 meest) ning Baathi partei ja teiste liikumiste paramilitaarsed rühmitused (umbes 80 000 kuni 135 000 meest). Bashar al-Assadile tõttasid appi ka Venemaa rahastatud palgasõdurid (umbes 5000) ja Iraani eriüksuslased (umbes 3000–5000) ja šiiitliku Hizbollah’ võitlejad (umbes 6000–8000). Kodusõjas nägid oma võimalust ka terrorirühmitused Al Qaeda (umbes 20 000) ja ISIS (kõrgajal umbes 100 000). Praeguseks on Süüria valitsus suurema osa (64%) aladest tagasi võitnud. Mässajaile on jäänud ainult piiriäärsed mägi- või kõrbealad.

2013. kuni 2018. aastani oli kodusõja ajal Süüria keskel olemas ISISe riik, Islami kalifaat, mentaalsuselt ja haardeulatuselt tunduvalt suurem kui ala, kus tegutseti. See oli sunniitide unelm muslimite ilmariigi taastamisest, islami koguilmsest levikust ja võidust, äärmusmuslimite unistuse lilleõis, mille Ameerika Ühendriigid õhulöökidega hävitas ning selle vaimse juhi Abu Bakr al-Bagh­dadi (1971–2019) kinni püüdis ja surma saatis.

 

Argipäev. Sõda on külmunud, hangunud. Ameeriklased on lahkunud. Vene ja Iraani palgaväed on paigale jäänud. Vaba Süüria Armee suruti ühte piiriäärsesse enklaavi lõksu, kurdi võitlejad teise. Viimases abistas al-Assadi režiimi Türgi Vabariigi diktaatorlik president Recep Tayyip Erdoğan, kes pelgas kurdi vabadusvõitluse laialdast levikut Türgis ning ründas seetõttu kurde ka Süürias. Seega, Süüria kodusõda kestab, kuigi mitte hoogsalt. Sõjaga on sündinud see, mis kõige hullem: sõjast on saanud argipäev, tavaline asi. Selles olukorras on üles kasvanud üks inimpõlv lapsi ja teise lapsepõlvest on keset sõja argipäeva saanud noorus.

 

Tühjus. See vaatab vastu fotodelt: tühi maastik, tühjad linnad, tihti ka tühi pilk. Kõnetab see, mis puudub. Kellel jalg või käsi, kellel kodu, kellel õde-vend-ema-isa-vanaema-vanaisa-tädi-onu-mängukaaslane-lahingusemu. Igal perepildil on tühimik. Iga foto on nagu hääletu karje – vaikus tormi silmas. Sellegipoolest inimesed naeratavad. Pole ju naeratuski miskit muud kui avatud, tühi suu. Ning samas on selles nõnda palju täiuslikku tühjust.

 

Häving. See on rullunud üle Süüria. Purustatud on maju, teid, sildu. Hävitatud on hindamatuid arhitektuuri- ja kunstiaardeid, mis ISIS ranget islami pildikeeldu järgides õhku lasi või mis lihtsalt niisama sõja jalgu jäid. Näiteks uhked muistsed mošeed. Või mis ideoloogiliselt ei sobinud, nagu Süüria kaunid kirikud. Kahju on hinnatud 400–500 miljardile USA dollarile. Terved linnad on varemeis ja töötus 50%.

Aleksandr Vassiljevi foto „Damaskuse eeslinn“ (vasakul, hõbeželatiin, 2019-2020) ja Anton Ivanovi foto „Aleppo tänavatel“ (paremal, hõbeželatiin, 2019-2020).

Priit Siimon

Inimkaotused. Need on alati suurimad kaotused. Bashar al-Assad on oma vastaseid igal viisil hävitada püüdnud. Appi on võetud keemiarelvad (sariin ja kloorgaas), valimatult on pommitatud tiheda inimasustusega piirkondi, vastalised kaovad salavanglatesse või tapetakse, piinatakse isegi lapsi. Sihilikult on löögi all mässulisi abistavad arstid ja õed, ajakirjaniku amet on Süürias ohtlik. Karistatakse grupiviisiliselt, vangi heidetakse terveid perekondi, tavaline on peks, piinamine ja vägistamine. Süürias on poliitvangidele 27 erivanglat. Kodusõja puhkemisest saadik on vanglates hukatud kohtuta kuni 17 000 poliitvangi. Sõja algusest on hukkunud u 400 000 – 600 000 eri poolel osalenud võitlejat ja umbkaudu 120 000 tsiviilelanikku (sealhulgas umbes 10 000 last).

2010. aastal elas Süürias 21 miljonit inimest. 7,6 miljonit on sõja tõttu pidanud ümber asuma riigi sees, 5,1 miljonit süürlast on põgenenud aga sõja jalust välismaale. Ega põgeniku elu pole meelakkumine. Esmalt pikk rännak sõdivas riigis. Seejärel hingeliselt valus kodumaalt lahkumine, kulgemine läbi võõraste maade. Põlglikud pilgud. Puudus. Nälg ja janu. Ohud teel. Röövlid. Karm kohtlemine. Tapmis- või uppumisoht. Vägistamisoht, olenemata east. Tarastatud piirid. Ja külalislahkusetus. Seega on üle poole Süüria elanikest kaotanud sisuliselt kõik: varanatukese, mis neil oli, koha, mida sai nimetada koduks – kodumaa. Tuttavliku ümbruse, keskkonna, harjumused. Ning pea kõiki, nii jääjaid kui lahkunuid, on ühel või teisel ajal selle lõputu sõja vältel tabanud hirm, see kohutavaim sõja käsilastest.

 

Mustvalge. Selline on maailm neil piltidel – ja hinges, mis silmade kaudu seda kaeb. Mustvalge annab sügavuse, distantsi, lükkab ajas ja ruumis kaugemale. Veri pole enam punane, laip sinakaslilla, hävinud hoone söestunud mustpruun. Kuid mustvalge ikkagi võimendab, teravustab, tähtsustab – dokumenteerib. Mustvalge on see, mis teeb päevapildist ajaloo. Tahtmatult kajastub sõda seetõttu veelgi paremini, sest sõda tähendab ka positsioonide kindlustamist, kaevikuid ja tulipunkte. Nii maastikul kui ka hinges, seisukohtade, eelarvamuste ja hirmude jäigastumist.

Sestap polegi imestada, et inimõigusi on rikkunud kõik, kes sõjas osalised. Kahurväelane ei kahvata, kui mürsu teele jääb elumaja. Hävituslendur või droonijuht ei kaota ööund, kui peale sihtmärgi hävis ka haigla. Iga sõda toob kaasa hulga hukkunuid, süütuid kõrvaltvaatajaid. Eriti kui sõda peetakse linnades ja asulates, maja maja haaval. Ning siis loomulikult tahtlik tapmine, vastase sõjameeste, vangivõetute. Piinamine teabe väljapressimiseks. Näljutamine. Alandamine. Frustratsiooni väljaelamine vallutatud aladel. Paar vihast valangut läbi majaseina. Hulk vägistatud naisi. Taskupistetud rahapakk või ehe. Röövitud söök. Iga säärane vihapurse jätab jälje. Kohati kustutamatu, hüvitamatu, parandamatu.

 

Emmanuel Tussore. Selle näituse tarvis on ta teinud rea skulptuure, kuulsast Aleppo oliivi- ja loorberiõli seebist, mis väidetavasti vähemalt kaks tuhat aastat vana. Sellega ehk nühkis koguni Kleopatra kunagi Julius Caesari selga. Või pesi Pontius Pilatus käsi, samal ajal kui lubas Jeesuse ristile naelutada. Justnagu Süüria muslimid (mis tahes vaenupoolelt), kes on suure osa riigi 10% kristlastest põgenikena maalt välja ajanud ning 120 kirikut rusudeks muutnud. Maal, kus ehk kunagi tatsunud koguni Lunastaja jalg. Sellest ka viimane mõte, iseendale ja igaühele meist. Kas oleme oma käed Süüria kodusõjast, Süüria probleemist, Süüria põgenikest puhtaks pesnud? Kas oleme Süüria unustanud?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht