Kirjastamise korratu ajalugu

Liz Allan: „Me ei lase endale enam pähe istuda. Selline tugev seisukohavõtt on ajendatud praegusest poliitilisest olukorrast.“

KEIU KRIKMANN

Maryam Fanni (MMS), Matilda Flodmark (MMS), Sara Kaaman (MMS / Girls Like Us) ja Liz Allan (Tender Center / AtCS) osalesid Lugemiku sümpoosionil „Kirjastamine ja kogukond: erialased kontekstid“, kus rääkisid oma kogemustest kirjastaja ja graafilise disainerina ning feministlike projektide ja koostöö vajalikkusest kogukonna loomisel.

Alustuseks küsin feministliku kirjastamise kohta üldisemalt. Teil on kindlasti temaatiline fookus, aga milliseid feministlikke kogemusi oma töös rakendate? Kui siduda see küsimus prekaarset tööd käsitlenud mõttevahetusega, siis mis osa on feministlikus kirjastamises sõprusel ja hoolekandetööl?

Maryam Fanni: Oleme kindlalt otsustanud, et ei tee tellimustöid. Töötame ainult meid ennast huvitavate teemadega ega kasuta selleks tellijate raha. Minu arvates on sõprussuhted ka koostööd tehes väga olulised: solidaarsus ja empaatia aitavad turusituatsioonis väljuda harjumuspärasest tootja-tarbija mudelist. Seega on sõprussuhete kaasamine ainult hea.

Sara Kaaman: Oleme ka kindlalt otsustanud, et koostööprojekte ei esinda meie näod ja seepärast oleme loobunud artikleid saatvatest portreefotodest.

Fanni: Kunsti- ja disainimaailmas fetišeeritakse kollektiive, eriti naiskollektiive. Oleme soovinud sellist raamistust vältida.

Liz Allan: Koostan feministlike manifestide kogumikku ning kuna ma ei ela kaastöötajatega samas paigas – teeme koostööd kaugtööna –, siis sai mulle ruttu selgeks, et mul ei olnud kirjastatava materjaliga, s.t manifestide tekstidega, sügavamat sidet tekkinud. Et olukorda parandada, kutsusin kokku lugemisgrupi, kus lugesime neid manifeste paari lause haaval. Suurt osa lugemisgruppi tulnutest ma enne ei tundnud, koos lugemisest kujunes omamoodi kogukonna loomine. Tekst kui tööülesanne on ette loetuna palju emotsionaalsem ja võib hakata seda paremini mõistma.

Matilda Flodmark: Lugemis- ja teadlikkuse tõstmise gruppidega töötamine on feministlik traditsioon. Feministid on niiviisi kaua töötanud, lähtutakse ajaloolistest teadlikkuse tõstmise liikumistest.

Millised on kollektiivse töötamise ja kollektiivi asutamise tagamaad? Eeldan, et teile on kogukonna ja ka puuduoleva diskursuse loomine ikka tähtis olnud.

Fanni: On küll. Tahtsime disainiajalukku sisse tuua töölisliikumise, mis ei ole seal esindatud. Enamasti põhineb disainiajalugu (meeste) üksikedulugudel. Anname endale aru, kellega koostööd teha tahame, otsustame ise, milliste institutsioonidega: valime koostööpartnereid selle järgi, milline nende panus on disainiajalukku. Näiteks tegime koostööd Stockholmi tööliste haridusühinguga, sest meile imponeeris sealne haridusühing ja ka hoone ajalugu. Selline käsitus oli meie graafilise disaini õpingute ajal täiesti puudu. Niisiis püüdsimegi kunstihariduse ja tööliste haridusühingu ajaloo kokku põimida. Meie korraldatud seminaridel osalenud kunsti- ja disainivaldkonna inimesed rakendasid seminaril kuuldut ka oma töös. Minu meelest on see hea näide, kuidas käsitlemata temaatikale valgust heita ning ajalookirjutuse ja tänapäeva vahele side luua.

Sümpoosionil feministliku kirjastamise arutelul mainisite, et viimastel aastatel on huvi feministlike teemade vastu tohutult kasvanud. Kas olete märganud ilminguid, mis on praeguses poliitilises olukorras eriti teravalt välja joonistuvad ja on ka teie kirjastamistööle mõju avaldanud?

Allan: Võrdlemisi hiljuti tekkinud raamatulaat on minu meelest tänuväärne nähtus. Raamatulaadad on hea koht, kus feministid saavad oma töid levitada. Feminism on peavoolumeedias rohkesti kõlapinda leidnud. Olgugi et on tõstatatud palju väga erinevaid feministlikke küsimusi, tundub, et suund on üks – me ei lase endale enam pähe istuda. See tugev seisukohavõtt on ajendatud praegusest poliitilisest olukorrast.

Flodmark: Rootsis on feminism juba peavoolu osaks saanud, nii et ka korporatsioonid tahavad ennast sellega siduda. See lahjendab feminismi tähendust. Igal juhul on olukord viimastel aastatel palju muutunud, eriti sestsaadik, kui meie kooli lõpetasime. Kümne aasta eest oli hariduses täiesti teine olukord.

Kaaman: Olen märganud viimase aja raamatuprojekte, kus tegeldakse feministliku graafilise disainiga, aga ka neis rõhutatakse ikkagi ainult üksikisikute edulugusid ning sealt saadud kogemusi. Ühest küljest on see tore, kuna ajalugu täieneb…

Flodmark: … aga sellega panustatakse ikkagi üht tüüpi ajalookirjutamise jätkamisse. Tahtsimegi sellele tähelepanu juhtida, kui loengus Martha Scotfordile ja tema korratu ja korraliku ajaloo tekstile osutasime. Sageli naised lihtsalt paigutatakse korraliku ajaloo kaanonisse, ei muud.

Kas teie soov on rohkem kollektiivsele ajaloole tähelepanu pöörata?

Flodmark: Kollektiivsele, naiste, laste ajaloole – ajaloos on nii palju külgi, mis on jäänud uurimata. Me võime küll üritada need ajaloo nüansid üles leida, aga ikkagi on tohutult hulk inimesi, kellel ei ole olnud võimalik end ajalukku jäädvustada. Oleme püüdnud neid killukesi ja jäädvustusi üles leida, aga on palju ka selliseid lugusid, millest ei ole ajalukku mingit märki jäänud.

Kas pöörduksime veel korratu ajaloo idee juur de tagasi?

Flodmark: Ajalugu koosneb alati tohutust killukeste hulgast.

Fanni: Kordan sageli, et millele sa ka valguse suunad, kuhugi jääb ikka vari. See on mõneti vastukaaluks selgele lineaarsele ajalookirjutusele.

Kaaman: Palju inimesi väljendab end täiesti teistsuguselt. Raamatu „Raamatute loomulikud vaenlased: naiste korratu ajalugu tüpograafias“ („The Natural Enemies of Books: A messy history of women in printing and typography“) tegemisel aitas Scotfordi idee meil mõista, et lood, millega meie töötame, on vaid killukesed ja me ei peagi kokku panema entsüklopeedilist ülevaadet. Võime käsitleda raamatut korratu ajaloo osana ning seda silmas pidades mõelda, kuidas eri osad kokku põimida.

Allan: Manifestide raamatut koostamisel tahtsin vältida manifestide kronoloogilist ülevaadet, mis teeks need mõneti ebainimlikuks. See on nüüd jälle feministlike praktikate küsimus, aga otsustasin kasutada nende kogumisel ja ka uurimistöös subjektiivset käsitusviisi. Annan endale aru ajalisest piirangust ja ka oma oskuste piiratusest. Ilmselt võtan koostamist nii, nagu on toiminud DIY ja punkliikumine, pean silmas, et punkarid ehk ei osanud küll pilli mängida, kuid tegid siiski muusikat. Ma olen võtnud endale lugusid jutustades autoriteedi positsiooni, kuid ei tee seda autoritaarselt. Manifestid on äärmiselt tundlik materjal, sageli on neil ka väga tundlik kontekst. Tean ka, et neid ei pruugita kunagi lõpuni mõista.