Kauni ajastu lõpp

„Väljavaade“ annab suurepärase ülevaate Eesti tänavafotograafia arengust viimase nelja aastakümne jooksul. Mis saab sellest žanrist aga isikuandmete kaitse seaduse valguses?

MARTIN BUSCHMANN

Näitus „Väljavaade – 40 aastat tänavafotograafiat Eestis“ Juhan Kuusi dokfoto keskuses kuni 11. X. Kuraatorid Airi Leon (MTÜ Eesti Tänavafotograafia), Tanel Verk (fotomuuseum), Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet (mõlemad dokfoto keskusest); fotograafid Aare Leinpere, Aiki Järviste, Ain Protsin, Andres Teiss, Andrii Mur, Anso Matt, Ardi Kivimets, Arno Saar, Aron Urb, Eino Pärnamets, Erko Ever, Eve Toomla, Harald Leppikson, Heiki Sirkel, Heikki Leis, Indrek Pleesi, Jossif Brašinski, Jüri Talts, Kalju Suu, Kalmer Allik, Maiké Tubin, Mark Raidpere, Martin Murusalu, Mati Hiis, Mihkel Ulman, Olev Kõll, Oskar Vihandi, Peeter Langovits, Priit Loog, Rait Tuulas, Reelika Vilt, Sanna Larmola, Sven Ustintsev, Targo Miilimaa, Tiina Kõrtsini, Tobias Tikenberg, Tõnu Noorits, Väino Maresmaa ja Ülo Josing.

Eesti tänavafotograafia ülevaatenäitust olen oodanud juba pikemat aega. Kui näitus välja kuulutati, olin õnnelik: lõpuks ometi on keegi suure töö ära teinud ning aastakümned üheks näituseks kokku sulatanud. Mu pessimistlik ja ka optimistlik mina paistsid mõlemad rahul olevat. „Noh, nüüd me siis näeme“, ütlesid nad justkui ühest suust. Ja nägimegi.

Omavahel öeldes, ega mulle ülevaatenäitused tegelikult ei meeldi: liiga palju osavõtjaid ja liiga vähe teoseid ühe osavõtja kohta. Heal juhul suudab selline näitus täita reklaamiagendi rolli ja tekitada huvi ühe või teise osaleja loomingu vastu. Kui mul on võimalus valida, kas ülevaate- või isikunäitus (või pisem grupinäitus), siis valin suure tõenäosusega isikunäituse. Mulle meeldib süveneda ühe inimese või väga väikese grupi loomingusse natukene sügavamalt, kui võimaldavad üks või ka viis fotot osavõtja kohta.

Humoorikas atmosfäär. Seekordne väljapanek on teistsugune kui tavaline ülevaatenäitus. Tõepoolest, on küll palju fotograafe, kelle loomingut esitletakse, samuti ei ole pilte ühe fotograafi kohta enamasti palju, kuid näitus ei ole ainult reklaamija rollis. Väljapanek annab ülevaate Eesti tänavafotograafia muutustest ja arengust. Fotograafid ja nende looming on loomulikult tähtsad, kuid selle näituse puhul on tunduvalt olulisem just kogum.

Kuraatorid on suurepäraselt toime tulnud huvitava formaadiga, kus on ühendatud erakogud, fotomuuseumi kogu ning avalikule üleskutsele vastanud fotograafide tööd. Tööde tase on piisavalt kõrge, et nii mõnelegi avalikule üleskutsele vastanud fotograafi teosele võiks samuti juurde märkida austava sõnapaari „fotomuuseumi kogu“. Väga loodan, et pärast seda näitust hakkavad nii mõnedki neist sinna kuuluma.

Niisiis, kuna mu optimistlik mina on lõbus olevus, kes vaimustub kõigest, mida näeb, tuleb ilmselgelt alustada tema vaatajakogemusest. Suures tuhinas ei viitsi ta isegi mu pessimistlikku poolt ära oodata, vaid tormab näituseruumi.

Emotsioonid on vägevad. Pisikesse näituseruumi on kokku pressitud mõnus kontsentraat kõigest sellest, mida tänavafotograafia peaks edasi andma. On inimesed, keskkond, emotsioonid ja humoorikad situatsioonid ning sõnamängud, ühesõnaga kõik see, mida ühelt korralikult tänavafotograafia näituselt ootan. Ajastud ja fotograafide põlvkonnad on sulandunud nauditavaks tervikuks.

Harald Leppiksoni lastega ümbritsetud korstnapühkijaga „Õnnemees“, Väino Meresmaa „Ühes hoovis“ ja Tõnu Nooritsa juba näituse plakatilt tuttav „Noor rattur“ tekitavad mõnusa ja sooja tunde. Mitte ainult nostalgia, vaid ka selle tõttu, et fotograaf on foto osa. Ta ei ole hiiliv ega arglik, vaid seisab sündmuste keskel – ja ei teki tunnet, nagu ta oleks soovimatu võõrkeha. Üsna loomulikult paigutub nende fotode ritta ka Kalju Suure „Jalutuskäik“.

Kuid 1980ndate fotod ei ole sel näitusel ainuvalitsejad. Indrek Pleesi rongis võetud pealkirjata foto paitab silma ja lummab visuaalselt. Nii see foto kui ka Kalju Suure „Pirital“ on suurepärased näited, milline peab olema nii-öelda varjatud pildistamine. Ajastus ja tabamus ning olustiku edasiandmine on ideaalne, kuid kedagi ei panda ebamugavasse olukorda ning ka lõpptulemust vaadates ei tohiks pildistatutel olla nurisemiseks põhjust. Austus pildistatavate vastu iseloomustab kõiki eksponeeritud töid.

Peeter Langovitsi „Mission Impossible“ ja Aaron Urbi „Trammiga saad kiiremini“ moodustavad mõnusa silla kahe põlvkonna vahele, kes on sattunud mängima visuaalsete sõnumite ja sündmuste kokkulangemisel tekkivate humoorikate hetkedega.

Nukramad hetked. Samal ajal kui optimistlik mina muheleb neid fotosid vaadates, seisab mu pessimistlik pool ikka veel mõtlikult Leppiksoni „Õnnemehe“ juures ja nohiseb omaette. Korraks tekib tunne, et selle foto oleks võinud välja jätta, aga humoorikas õhkkond ei lase tujul langeda.

Andres Teissi foto pikk selgitav pealkiri „Tõeliselt kvaliteetsed jalavarjud tunneb ära ju selle järgi, et nad näevad stiilsed ja šikid välja, olles samal ajal ka silmahakkavalt mugavad“ kutsub esile juba tõsise naeruturtsatuse. Teissi oskus mängida piltide visuaalse poole ja pealkirjadega on imetlusväärne: ühel pool argiselt igav visuaal (seda kõige paremas tähenduses), teisel pool švejkilikud (teissilikud?) pealkirjad.

Mu pessimistlik mina on jõudnud omadega Aaron Urbi fotoni „Lapsepõlve lihtsad rõõmud. Tramm nr 1“, kus on kujutatud last trammi tagumisest aknast välja vaatamas. Nohin muutub väljakannatamatuks, heidan huumori kõrvale ja vaatan fotosid natukene tõsisema pilguga kui enne.

Olgu, tänavafotograafia mõiste on tõepoolest lai ja selle alla mahub humoori­kaid ja ka vähem humoorikaid hetki, aga ennekõike antakse edasi olustikku ja elu üldisemalt. Või peaks andma. Aaron Urbi fotol pole midagi viga. See ei ole halb foto, see on tehtud vastavalt praeguse aja seadustele ja reeglitele ning on visuaalselt igati korrektne. Ma ei kahtle hetkekski, et see kannab endas praeguse ajastu vaimu, aga kuna see asub paraku ühes ruumis 1980ndate fotodega, tekib üsnagi kurvaks tegev võrdlusmoment. Võrreldes seda Väino Meresmaa pildiga „Omas keskkonnas“ või ka Leppiksoni „Õnnemehega“, tajun, et midagi on viltu. Ja see midagi vaatab vastu peaaegu kõikidelt fotodelt, mille aastanumber algab kahega. See midagi on vahetu kontakti puudumine.

Seadused ja delikaatsus. William Klein on öelnud, et neid pilte, mis ta kunagi tegi, enam teha ei saa. Ta pole ainuke, sama muret on varemgi väljendanud fotograafid ja ka kunstnikud.

Leppiksoni „Õnnemees“ on suurepärane näide. Naeratav korstnapühkija, keda saadab kuus naervat tüdrukutirtsu. See on foto, mis läheb vaatajatele südamesse, foto, mida täna enam teha ei saa.

Selleks et praegu selline foto teha, täpsemalt, et selle võiks näitusel välja panna, peaks fotograaf saama kirjaliku nõusoleku korstnapühkijalt ning iga lapse vanemalt – tegemist on ju alaealistega. Kui kas või ühe lapse üks vanem on vastu, siis seda fotot avalikult esitleda ei tohi. Leppiksoni foto juures pühivad vaatajad silmanurgast nostalgia- ja heldimuspisara. Praegu võib sellise foto tegemise ära unustada.

Küsimus ei ole ainult lastes. Saan aru, 1980ndatel olid punkarid kirju seltskond, kes massist erines ja keda fotodel jäädvustati. Aga praegu, kui pilt meie tänavatel on kirjum kui eales varem, see fotodel ei kajastu. Miks? Kas soovime tõesti visuaalsetest mälestustest inimesed välja lõigata? Uppuda seljataguste võtete ja näotute (loe: ilma nägudeta) fotode merre?

Vaikselt jõuan tõdemuseni, et seda näitust oligi vaja, et saaksin sellest aru. Vaadake neid fotosid. Mõelge, kas need fotod häirivad teid? Kas seal on midagi, mis riivab kuidagi kellegi privaatsust? Kas fotograafil (fotokunstnikul) puudub igasugune delikaatsus, et teda peab nii tugevalt piirama?

Väga soovin, et seda näitust külastaksid kultuuri- ja ka justiitsministeeriumi ametnikud (ministrit on vist palju paluda, tal on ju kiire). Pärast näituse vaatamist soovitan neil väga tõsiselt mõelda selle üle, millega nad on hakkama saanud: ühed üle reguleerides, teised kõrvalt vaadates.

Asja teeb kurbnaljakaks see, et kunsti­akadeemia fotoosakonna üks sisseastumise ülesannetest on läbi aastate olnud (ja on siiani) 12 pildiga seeria teemal „Inimesed tänavalt“. Seadusandlik võim teeb aga kõik endast oleneva, et inimesi tänavatel ei oleks, vähemalt mitte fotodel. Muidu vist ikka võib veel liikuda.

On aeg saada aru, et tänavafotograafia (ja dokumentaalfotograafia üldisemalt) on kultuuri osa ning ajaloolisest ja kunstilisest vaatenurgast hindamatu väärtusega ning pildistamist ei tohiks piirata. Olgem ausad, tänavafotonäitus osutab suurepäraselt, et fotograafide, kunstnike ja kuraatorite enesetsensuur toimib ka vahelesegamiseta.

Optimist minus tunneb rõõmu selle üle, et on inimesi, kes on keeldudest hoolimata teinud Eesti tänavaelust kvaliteetseid pilte. Tekstide, tragikoomiliste kokkusattumiste ja situatsioonide pärast olen suhteliselt muretu – meil on, millele toetuda ka tulevikus.

Paraku mõtleb pessimist minus hirmuga sellele, et kui teha näitus „40 aastat tänavafotograafiat Eestis aastatel 2020–2060“, kas näeb seal nägusid või ainult kuklaid ja varjumängu? Kas tänavaportree hakkab tähendama selja tagant võetud kaadrit?

Suurepärasest näitusest hoolimata taban ennast ikka ja jälle mõtlemast, et kui seadused selliseks jäävadki, kas siis jääb üle vaid nohiseda: „Kauni ajastu lõpp“.