Kas ainult definitsiooni küsimus?

Disaineritel ei ole raske öelda, et nende töö on ka kunst, kunstnikele aga ei meeldi, kui nende oma sildistatakse disainina.

SANDRA NUUT

Seminar „Kunst või disain? Definitsiooni küsimus“ Kumu auditooriumis 29. IX. Ettekannete päev lähtus näitusest „Kunst on disain on kunst“ Kumus 7. V – 3. X. Näituse kuraatorid ja seminari moderaatorid Eda Tuulberg ja Karin Vicente.

„Postmodernistlikku ajastut iseloomustab lakkamatu tung eristuda siseselt ja ka väliselt, ükskõik kui hajusad distsipliinid ka pole. Selle tulemuseks on pidev nihe ja avardumine kõiges selles, mida määratleme kunsti või disainina,“ kirjutab disainiteoreetik Louise Schouwenberg.

Igal semestril seisan ma üliõpilaste ees silmitsi disaini defineerimisega. Defineerimist või pigem piiride tõmbamist ma aga ei armasta. See võib tulla vajadusest hoida identiteedid voolavana, sest disainina saab määratleda nii nähtavat kui ka mittenähtavat, objekte ja suhteid. Olen aru saanud, et üliõpilased on nördinud, sest ma ei ole andnud selgeid vastuseid, mida võib-olla mõni teine õppejõud on pakkunud. Vahel on näha ka vabanemise rõõmu, et disainer võib valdkondade vahel liikuda ning mõtestada ennast ja oma tööd mitmete küsimuste ja kontekstide kaudu.

Kumu seminari alguses kinnitas kuraator Karin Vicente oma ettekandes „Suhtelised ja segased definitsioonid. Millal on tarbekunst?“, et piirid ei ole stabiilsed ja identiteedid on suhtelised. Ta lisas, et mõistete vahele piiri tõmbamine, nende kaotamine ja defineerimine on seotud ka humanitaar- ja sotsiaalteaduste üldisema arenguga ning peegeldab seda, kuidas maailma tõlgendame. Maailmas, kus praegu elame, hinnatakse kiires tempos ümber hierarhiaid, kus seni on väärtustatud rohkem vaimseid väärtusi ning materiaalne on olnud selle sisu kandja. „Uusmaterialistlik maailmapilt problematiseerib seda ranget vastandust. Materjal ei ole passiivne tähenduse kandja, vaid osaleb aktiivselt tähenduse loomises.“ Vicente tõi välja ka asjaolu, et defineerimise küsimus on eriti omane materjalipõhistele kunstidele. Siinkohal on tähtis lisada, et näitusel ja seminaril räägiti enamasti tarbekunstist. Kuid nii Vicente kui ka Tuulberg olid näitusematerjalides teadlikult vältinud sõna „tarbekunst“. Näitusel ei olnud ühelgi teosel tarbelist otstarvet.

Maile Grünberg. Konstruktsioon. 1974, puit. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Pressifoto

Kahjuks ei olnud esinejate hulgas ühtegi disainerit. Ehk oleks sobinud sellesse seltskonda nutikate materjalidega tegelev Kärt Ojavee või näituse graafiline disainer Maria Muuk või hoopis mõni vanema põlvkonna disainer-kunstnik? Ma pean silmas disainereid, kes ei püüa igal sammul järgida turuloogikat, vaid esitavad küsimusi ja seavad ümbritseva kahtluse alla. Urmas Lüüs kirjeldas esitluses „Piiritus. Akadeemilisest ekslemisest teetähisteta kultuuriväljal ehk materjalikunstide, disaini ja kunsti loominguline allumatus“ oma eri valdkondi hõlmavat tööd. Ta esitas anekdootlikke tähelepanekuid piiride kadumisest, hajususest ja tõmbamisest. Publiku hulgas tekitas elevust Lüüsi mäng, mis seisneb pildil esitatud objekti kategoriseerimises kunsti, disaini või tarbekunsti valdkonda objekti konteksti tundmata. Võib-olla oleks huvitavam olnud mõtestada objektide taga seisvate kunstnike ja disainerite positsioon, mille määravad kontekst ja valdkond, kus autorit käsitletakse. Sel juhul oleks osutatud nn autoridisainile või -kunstile ja sellest tulenevalt oleksime soovinud kuulda mõnest konkreetsest kontseptuaalsest disainiprojektist, kus neid piire, mille hägustumisest seminaril korduvalt kõneldi, tarbekunsti ja/või disaini poole pealt põhjalikumalt oleks käsitletud.

Tarbekunsti- ja disainimuuseumi juhataja Kai Lobjakas andis oma ettekandes „Praktilised kunstid. Ideed ja dilemmad minevikust“ põhjaliku käsitluse tarbekunsti ja disaini mõiste muutumisest ja valdkondade arengust Eestis XX sajandi algusest peale. Ta tõi välja, et XX sajandi alguses kasutati disaini kohta mõistet „rakenduskunst“, pärast Teist maailmasõda tuli rakenduskunsti asemel kasutusele tarbekunst, mis koondas näiteks klaasi-, keraamika-, ehte- jm erialasid. 1950. aastatel pidi tarbekunst tegelema rahva maitse kujundamisega ja sellest sai elitaarne näitusekunst. 1960. aastatel räägiti tarbekunsti jagunemisest unikaalseks ja tööstuslikuks. Veel enam vormis suunamuutusi 1966. aastal kunstiinstituudis loodud tööstuskunsti kateeder ja 1969. aastal alguse saanud eksperimentaalne näituste seeria „Ruum ja vorm“. Kunstiinstituudi disaini eriala lõpetanud olidki need, kes hakkasid järgmistel kümnenditel disaini mõistega tegelema.

Kuraator ja tõlkija Keiu Krikmann rääkis oma ettekandes „(Tarbe)kunstilised põimumised näitusesaalis“, kuidas ta jälgis mõistete arengut seoses VIII Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusega „Kumab läbi“. Triennaali pealkirjas kasutatakse seniajani sõna „rakenduskunst“. Inglise keeles on triennaali pealkiri samuti keeleliselt veidi iganenud applied art triennial, samas kui suhtluses väliskuraatoriga olid korraldajad kasutanud hoopis mõistet contemporary craft, mida eesti keelde võib tõlkida kaasaegse tarbekunstina. Krikmanni ettekande kaudu jõutigi praegusesse aega, kui liigutakse rahvusvahelistunud kunsti- ja disainiväljal ning orienteeruda tuleb eesti- ja ingliskeelsete mõistete ja nende tähenduste vahel.

Krikmann tõi välja, et mitmeid kunstnikke huvitavad traditsiooniliselt tarbekunsti valdkonda kuuluvad tehnikad ja materjalid ning nende teostele on omane käeline esteetika. Kuid nii tarbekunst kui ka disain ongi juba liikunud kunstiruumi. Krikmann astus ka nii-öelda kunsti territooriumile: ta mõtestas oma kureeritud näitust „Liiasusest ja keeldumisest“, mis toimus Riia nüüdiskunsti keskuses Kim? ja ka Tallinna Eesti kaasaegse kunsti muuseumis. See ei olnud disaini ega tarbekunsti näitus, kuid seal eksponeeritud teostes võis näha teatavat tarbelist osa. Louise Schouwenberg on oma essees „Innovatsioon kui kunsti- ja disainihariduse eeldus“ („Innovation as a Premise of Art and Design Education“) väitnud veidi provotseerivalt, et „disain kunstina võib alati oma publikule loota ja disainerid flirdivad kunstiga julgelt, sest seotus kunstivaldkonnaga annab neile justkui kõrgema staatuse ja seetõttu on disaineritele valdkondade eristamine osutunud vähem tähtsaks. Neil ei ole probleemi öelda, et minu töö on ka kunst, kunstnikele aga ei meeldi, kui nende töid sildistatakse disainina. Kunstnikud flirdivad küll samalaadsete kontekstidega, kuid ei soovi, et nende eriala seostataks otseselt teise distsipliiniga.“

Flirditakse mõlemal pool ja kunstnik Jaanus Sammal ei olnud seekord raske rääkida oma kampsunite projektist disaini kontekstis. Tema VI Tallinna rakenduskunsti triennaali (2012) projekt koosnes kolmest kampsunist. Samma käsitsi kootud kampsunid olid avalikust ruumist laenatud sooliste ja kvääriteemaliste sõnumitega vormitud kunstiobjektideks. Ta naudib piirialadel tegutsemist, aga ei taotle piiride hägustamist, vaid lähtuvalt oma projektist ja nüüdiskunsti näituse- ja messiruumidest on ta pidevalt kohaspetsiifiline, otsinguline ja täiustab ennast.

Pärast seminaripäeva lõunatasime väikese seltskonnaga Kumu kohvikus, kus keegi lauast tõstatas küsimuse, kuidas me ise ennast määratleme. Kes me siis oleme ja millega kunsti- ja disainiväljal tegeleme? Kas Raili on keraamik või tootedisainer? Kaisa sisekujundaja või arhitekt või tisler? Miks Ott väidab nii kindlalt, et ta on graafiline disainer? Mõni mõiste, keeleline väljendus ja keskkond paistavad toimivat piiri seadja ja kitsendajana ning on mõnikord piinavalt konkreetsed, teised aga liiguvad voolavalt ja neid võib vaadata piiritute, mitmekesiste ja vabastavatena.