Jalutuskäik galeriides:Rahvamajandus­saavutused immigrandi pilgu läbi

Andri Ksenofontov

  Paul Rodgersi näitus “Transplants” Hobusepea galeriis 8.–19. III.

 

Paul Rodgers on inglise päritolu kunstnik, kes on Eestis elanud ja siinses kunstielus aktiivselt osalenud juba 15 aastat. Tema üldiselt skulpturaalsusesse kalduvas kunstis on olulised üksikisiku ja ühiskonna suhted ja erinevate materjalide tähendus.

Sisseastujat tervitab autori foto, kuid see pole niisama eputamise pärast. Inglise džentelmen on riietatud eesti rahvariietesse ja istub mõtliku näoga palkmaja trepil. Teose pealkiri “The boots don’t fit” (“Saapad ei sobi”) juhib tähelepanu asjaolule, et ta on paljajalu. Inglise keeles on jalanõudesse sobitumine empaatia ja integratsiooni võrdkujuks (nt try to walk in my shoes – katsu minu kingadega käia, s. t katsu end minu olukorda panna). Ei jää muud kui järeldada, et Rodgers ei tunne end veel täielikult Eesti ühiskonda integreerununa. Asja iroonia peitub selles, et ka väga paljud eestlased ei ole suutnud meie ühiskonda integreeruda ega tunne erilist osadust ei eurousinate bürokraatide ega aastaringses päikeses peesitavate äriringkondadega. Mainitud esindavad just seda edukat Eestit, mida väljapoole reklaamime ja turustame.

Mammonakultuse temaatikat käsitletakse ülakorruse kahes installatsioonis. Töös “Drum for shaman whose powers of divination have been handicapped” (“Trumm šamaanile, kelle jumalikud jõud on vigastatud”) näeme trumminahal suurt euromärki €, trummipulgaks on kont, mille otsas on palju raha. “European subsidies can seriously damage your health” (“Euroopa toetused kahjustavad rängalt teie tervist”) esitab meile fotona ajaviiteks hambaproteese lõksutavat operatsiooniarmiga keha, kehast eemaldatud elundid on installeeritud juures oleval riiulil. Elunditeks on kaks südant: üks neist on täidetud taas müntidega, teine on metallist.

Mõlemal puhul on üllatuslikult mammonat esindama pandud euro: esimesel juhul märgina, teisel vihjena pealkirjas. Klassikaline rahaahnus seostub subsideerimata džunglikapitalismiga, kus ainsaks käimalükkavaks jõuks on isiklik kasumiahnus. Kui rääkida eurotoetustest, siis nende vood ei sõltu kellegi personaalsetest huvidest, pigem kannavad need ideoloogiat, mida toetuste kaudu manipuleeritavatele sisse söödetakse. Kunstniku asi siinkohal ei ole hinnanguid anda, vaid tendentsidele osutada.

Ülakorrusel on veel naljakas makro­flek­sist paisuv tünn, millest turritavad välja karvatuustid. See teos kannab pealkirja “Barrel of implants waiting for the president to declare he has no bodily hair” (“Tünn proteesidega ootamas presidenti, kes deklareeriks, et tal pole kehakarvu”). Ilma pealkirjata ei oskaks siit poliitilist tagamõtet välja lugeda, kuigi materjalide dialoog on kõnekas: ülitehislik makrofleks kõrvuti arhailiste tünnilaudade ja orgaaniliste karvasalkudega. Ilmselt see kraam, mis pragudest välja punnitab, on fookus privaatsele, mis avaliku elu tegelaste puhul kirgi tekitab.

Videos “Marigold” näeme terroristi ja liikluse reguleerija ristsugutist, kes kõnnib mööda raudteed ja viipab kutsuvalt tühermaale, kõikide asjade lõpp-punkti, stopp-märgi juurde. Vihjelised, ilma otsese paatoseta märgid, mis aga tekitavad ahistust.

Keldrikorrusel on teinegi video, Kohila sillal suudlevatest noortest, tehtud koostöös Martti Helde ja Heigo Sikkaga Soomest. Nii sisuliselt kui vormiliselt kvaliteedilt meenutab see noorukite koolitööd ja võimalik, et see osalt seda ka on. Puhta kunstina jääb see igatahes ülejäänud eksponaatidega võrreldes nõrgaks.

Põrandalt leiame veel kirstukaant meenutava voodi, mis on kaetud naelateravikega. Selle töö pealkiri viitab iibeteemadele.

Rodgers ei kritiseeri, ei mõnita kedagi, kuid esindab meie ühiskonna suhtes kõrvaltvaataja pilku, mis tabab kaheldavaid tendentse ehk selgeminigi kui põliselaniku oma. Samas on need teemad aktuaalsed igal pool ja ka vormistus kõneleb rahvusvahelises kunstiesperantos. Ehk oleks see hea materjal järgmise Eesti väljapaneku jaoks EXPO-l?

Siram

 

Register

 

Lume sulamine Tallinna tänavatel ja parkides on kui oleks avanud talvise registriraamatu, kuhu (tähestiku järjekorras) lelulõhkujad, koerad, kommisööjad, krõpsukrõbistajad, nätsunärijad, piletipoetajad, suitsetajad, süstijad, taskutuulutajad ja teised on oma sissekanded teinud. Igale sammule tühjemat paika otsides seirab jalakäija seda küllust nagu kaubamaja kataloogi. Tundub, et keegi on käskinud luuad ja labidad kappi jätta, keelates kultuurkihi kustutamise.

Kõige selgema, tähestikuliselt korrastatud “Registri 2007” esitasid vernissage’il trükikunstnikud, kes jagunevad omakorda illustraatoriteks, küljendajateks, plakatikunstnikeks ja teisteks. Praegusel ajal, kui nimi enam ei maksa, sest polikliiniku registratuuri arvuti “tahab ainult isikukoodi teada”, meeldivad mulle hästi suured, saali teisest otsast selgelt loetavad portreede pealkirjad nagu “Škop, Siima” ja “Tali, Andres”. Nad kõik on talve üle elanud ja kinnitavad seda oma foto näitusele ülesriputamisega. Pildid ise on proportsionaalselt pealkirja suhtes tillukesed, justkui ID-kaardil.

Usutavasti jäid ka mõned ordenid lume alla, sest mitte kõik, kes otsisid, ei leidnud oma medalit vabariigi aastapäeval. Medaleid jagatakse süsteemselt kõigis eluvaldkondades, nagu elupäästmise, kodumaa kaitse, kultuuri arendamise ja muul alal. Nende valdkondadega sobivat rollijaotust pakkus Signe Kivi näitus “Võimuvaibad ja vaimukleidid” Lastemaailma (arhitektuuri- ja disaini)galeriis. Kõige erinevamad naised võisid leida sealt stiilse sobiva kleidi, ja isegi vaiba, medali järele minekuks. Naise rolli ühiskonnas täiendas Kunstihoone näitus “Kehaturg / sex market”, mis oli avatud samal ajal “Vaipade ja kleitidega”. Dagmar Kase range joonega “Vorm” prostituudile oli üks huvipakkuvamaid töid, iseenesest suurepärane moekujunduse saavutus, mille tähendust selgitav tekst meenutas omaaegset Ivo Nikkolo politseimundri analüüsi. Ka sellises soliidses rõivas ei ole häbi presidendi ette astuda. Eveli Variku “King Kongi nukud” nentisid asjaolu, et väikestele tüdrukutele müüdavad Bratzi nukud, kui need elusuuruseks suurendada, sobiksid kõik klubilinnu-diskopepu rolli. Kaasa arvatud ennast üles löönud litsid.

Andrei Maksimjuki riidevoltide ja moe motiive iseloomustab optimistlik nostalgia, olgu need siis talveks kardina serva alla jäetud suvised jalatsipaarid koos heade sõnumite tooja paljaste jalgadega või Romeo ja Julia ülestegemata ase. Tema näitust “Surematu klassika” võis näha märtsi alguseni Ühispanga galeriis. Talviselt varjuline elamus oli Katrin Veegeni kaheksa ehte näitus “Varsti” A-galeriis. Koralle ja samblikke meenutavad prossid olid kinnitatud näitusekülastajate varje matkivatele õrnadele siluettidele valgel seinal. Eda Lõhmus Artdepoo näitusel “Ülespoole” näitab taas, kuidas abstraktne minimalistlik maastik võib koduselt edasi anda Eesti lageda välja elamuse. Lume alt sulavad välja kõrred ja raod, vaadetest libisevad üle ja tõusevad üles kehalised varjud. Teine koduselt minimalistlik maalija on Rein Kelpman, kelle “Grosso modo” (ligilähedaselt, üldjoontes) oli Artdepoos enne Eda Lõhmuse töid. Rein Kelpman on mällu süüvinud paulkleelikult tuumakate aguliüldistustega, mis mõjuvad sama usaldusväärse ja kaduvana kui agulid ise. Tema pigirohelistest ja pigiookritest piltidest, mille paksu tõrva alt mõni raudlatt välja sulab, võib iseenesest tugeva maja ehitada. Rein Kelpmani tööd sobivad Jaan Elkeni paksu valge värvipasta sisse sulatatud kaltsude ja lilledega galerii 008 näitusel “Valge valgus”. Elkeni grafiti, sotsiaalne fluidum ning valgete ja hallide toonide entsüklopeediline valik muudavad tema eeldatavasti abstraktsed tööd sarnaseks Eesti konkreetse varakevadise tänavapildiga.

Kes seda veel Tallinna tänavapildis näinud ei ole, võib vaadata luuda Paul Rodgersi näitusel “Transplants” (siirdeorganid) Hobusepea galeriis. Inglismaalt pärit Paul Rodgersi luud pühib vaiba alla Eesti mineviku luud. Sääreluu, mis on kokku sulanud müntide ja vaigu kamakaga, taob jagamise ja valitsemise posijatrummi, mida ilustab Euroopa Liidu tähering. Olles ise immigrant, loodab ta näha lepitust põliselanike ja kõigi immigrantide vahel. Inglise ekstsentriku Marigoldi eeskujul näitab Paul Rodgers videolindil siirast soovi suunata elu, juhatades loodust kui dirigent, nägu mustaks värvitud. Noored, kes silda ületades rivvi võtavad ja teineteist möödudes põsele suudlevad, on kunstniku sinisilmne tulevikulootus.

Jaapanlane Masayo Ave tuletab meelde Eesti talve ja kevade ilu arhitektuuri- ja disainigaleriis näitusega “Haptic Interface Design” (“Puuteaistingut stimuleeriv disain”). Ta korraldab maailma eri paigus disaini-workshop’e materjalide aistinguliste assotsiatsioonide ainetel. Sellel talvel pani ta koos kunstiakadeemia disainiõppetooliga kokku “Haptilise sõnastiku II köite: 30 uut põhisõna Eesti talve aistinguliste emotsioonide väljendamiseks”. Selline on eestipäraselt mugandatud register, mille Masayo Avo oma lumeleidudest kokku on pannud (autorijärjekorras): hoh, viuh, viuht, krips, hjup-hjup, šah-šuh, šak-šuk, hokk, flapp, frikk, kronk, gronk, soga, kiru-lilu, lilu, tilu-lilu, milu-lilu, milu-milu, moakk, zaam, zam-zam, vloan, jola-jola, oah, klirr, rikk, spikk, voff, ziik-ziik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht