Jaht ja jahitav ühtede kaante vahel

Kadri Mälgul on ette näidata kümmekond raamatut, aga paradoksaalselt ei ole Mälgu ja tema loomingu kohta eesti keeles ikka veel korralikku monograafiat.

REET VARBLANE

Kunstiraamatu ilmumine pole ka meil enam ammu erakorraline sündmus. Peaaegu kõiki suuremaid kunstimuuseumide, aga ka teiste kunstiinstitutsioonide näitusi saadavad väljaanded. Enamasti ei näe need enam välja nagu traditsioonilised kataloogid, kus sissejuhatava teksti või tekstide järel on esitatud väljapaneku teoste fotod, isikunäituste puhul pisut sekka ka kujutisi kunstnikust endast ning lõpuks väljapaneku dokumentatsioon või isikunäituse korral kunstniku biograafia ja ka bibliograafia. Meie viimase aja kunstiväljaannetes, iseäranis siis, kui need on seotud näituse või näituste kogumiga, on tavaliselt kõik need osised esindatud, kuid ka need ei sobi enam nii selgelt kataloogilahtrisse, nagu näiteks 1970ndate või isegi 1980ndate väljaanded. Praeguste väljanägemisse, materjali esitusviisi ja kujundusse on lisandunud veel midagi, mis teeb neist kas kunstnikuraamatu – kui seda veel midagit ehk kujundaja sekkumist, tema nägemust on kohe palju – või ka lihtsalt kunstiraamatu. Nende seas pole just palju kunstnike monograafilisi käsitlusi, kuid on ohtralt selliseid väljaandeid, mis ei mahu päriselt ühegi senise alajaotuse alla. Päris suur osa neist on kunstnikuraamatud. „Kunstnikuraamat“ pole just üheselt mõistetav termin. Lihtsam on üles lugeda, mis selle alla kindlalt ei mahu, või sedastada, kui kasutada Else Lagerspetzi väljendusviisi: „Nii võimegi kunstnikuraamatu mõistet kohates eelkõige eeldada spektrit, kuhu teos võib, ent ei pruugi paigutuda.“ (Sirp 3. IV 2020). Kui Lagerspetzi arutlusega edasi minna, siis „kunsti ja raamatuvormi sümbiootiline suhe võiks olla üks seda spektrit kirjeldavaid kriteeriume“.

Meie viimase aja kunstiraamatute seas moodustavad täiesti omaette peatüki metalli-, kitsamalt isegi ehtekunstile pühendatud raamatud, millest enamik on antud välja kunstiakadeemia metallikunsti osakonna või täpsemalt selle kauaaegse juhi, oma koolkonna looja, ehtekunstniku Kadri Mälgu eestvedamisel ja ka tema koostamisel. Kadri Mälgu kõige laiemas mõttes ehtekunsti käsitlusi või antud juhul kunstnikuraamatuid on 1990ndate algusest peale ilmunud juba kümmekond: rahvusvaheliste ehtekunsti näituste kataloogid „Millennium“ (1994 ja 1997), „Nocturnus“ (2002), „Just must“ (2008), kunstiakadeemia metalliosakonna tegevuste-saavutuste kokkuvõtted „Metall 1“ (1999), „Metall 2“ (2004) ja „Metall 3“ (2014), kolleegile, sepakunsti õppejõule Heinz Müllerile pühendatud „Rauast“ (2013), õhuLossi rühmituse väljaanded, aga ka kunstniku enda loomingu käsitlused „Kadri Mälk“ (1999), „Testament“ (2016) ja äsja ilmunud „Hunt“.

Kadri Mälgu raamatute puhul tuleb kohe teha üks väike, kuid väga oluline täpsustus: need on vaieldamatult tema käsitlused, kuigi tekstid, kui jätta kõrvale tema kirjutatud poeetiline sissejuhatus, ei ole tema omad. Tekstid on kirjutanud kunstiteadlased, keda Mälk on just raamatu tegemise ajal pidanud pädevaks ehtekunstist kirjutama, nagu näiteks Heie Treier või Harry Liivrand või Tamara Luuk või Krista Kodres või ka Maire Toom, kes on andnud ülevaate professionaalsest metallikunstist. Tekstide autoreiks on ka tema õpilased ja kolleegid, olgu siis Eestist või väljastpooltki, näiteks Tanel Veenre, Tiina Käesel, Ruudt Peters, Robert Paines, Manfred Bischoff, aga ka filosoofilist tausta avanud Mart Raukas või Andrus Laansalu või ka poeetilise mõtiskluse lisanud Viivi Luik. Kadri Mälk on teinud vaid ettepaneku kirjutamiseks ja jätnud kirjutajatele üsna vabad käed.

Kadri Mälgu metallikunsti-raamatute puhul on tekstide kõrval algusest peale sama tähtis, kui mitte veelgi tähtsam materjali esitusviis ehk kujundus. Kujundajaid on olnud seinast seina ehk tollastest noortest mässumeelsetest tegijatest, nagu näiteks Piia Ruber (1999), Jaanus Samma (2014, 2020) või Aadam Kaarma (2001, 2008), klassikuteni, s.o näiteks Jüri Kaarma (1999) või Asko Künnap ja Andres Rõhu (2016). Visuaali ja teksti, kirjatüübi ja -suuruse kõrval või isegi nende ees on tähtis koht fotodel.

Kunsti on üldse raske pildistada. Eestiski võib üles lugeda paar fotograafi, keda näiteks maalikunstnikud või skulptorid usaldavad. Kadri Mälgu raamatute fotovaliku või õigemini nende pildistamise kriteerium ei ole pelgalt kvaliteet ega ka ehte kui erilise objekti korrektne jäädvustamine, vaid lavastus. Keha, täpsemalt kehafragmendi ja ehte rituaalne kooslus, aktiivne dialoog. Kuigi tema enda loodud, aga ka tema kogusse kuuluvad ehted on nii mõnigi kord allutanud keha(fragmendi), kuid ei ole seda kunagi taandanud, veel enam tühistanud. See kehtib ka nende kunstnike teoste kohta, kellega Mälk koos töötab (nagu õhuLossi seltskond) või kelle ta on kutsunud oma kureeritud näitustele esinema. Neis teostes, objektides, ehetes on jõudu, võimuiha, parajalt provokatiivsust, aga ka kummalist nõtkust ja kehaga arvestamist. Kadri Mälk on töötanud koos paljude fotograafidega (fotokunstnikega). Viimasel ajal on ta eelistanud Tiit Rammulit, sest, nagu Kadri Mälk ise on oma loomingut ja mingis mõttes ka elu kokku võtvas (seda võiks küll vahekokkuvõtteks nimetada) raamatus „Testament“ kirjutanud, „mõistab Rammul pea iga mu silmaripsme­võpatust“.

Kuid need kolm tegurit ehk tekst, kujundus ja foto pole veel kaugeltki kõik. Kadri Mälgu kõrval on peaaegu alati olnud ka toimetaja, kaasteeline just selle raamatu tegemise ajal: Tiina Abel, Harry Liivrand, Tamara Luuk ja Kadri Karro. Mõnega on tee kulgenud kõrvuti pikemat aega, mõnega vaid korra. Pahatihti on Kadri Mälk olnud ka ise toimetaja või siis kaastoimetaja.

Kadri Mälgu raamatud on igas paigas, kodus või kontoris, esteetiline lisand, need on kaunisväljaanded. Kuid päris kindlasti ei ole need pelgalt hõrgud iluraamatud. Ka siis, kui on piirdutud vaid lühiesseega, on alati tabatud midagi, mis avab nii meie ehtekunsti või vähemalt selle osa, mida Mälk hindab, ja ka tema enda loomingu praeguse seisu ja tähenduse. „Testamendis“ on autor lasknud lugeja endale õige lähedale. Viimase raamatu „Hunt“ pealkiri sisaldab sõnamängu: „hunt“ kui isepäine metselajas ja ingliskeelne „hunt“ ehk „jaht“. Kui mängu edasi arendada, siis jaht ja jahitav ühtede kaante vahel.

Nii palju raamatuid, kui on Kadri Mälgul, ei ole vist ühelgi teisel eesti kunstnikul ette näidata, aga nii paradoksaalne, kui see ka pole, ei ole Kadri Mälgu ja tema loomingu kohta ikka veel korralikku, analüüsivat monograafiat, väljaspoolset pilku. Vähemalt eesti keeles mitte.