Ikka kohal

Flo Kasearu: „Kriis tundub algul traagiline, kuid see on tegelikult väga käivitav nähtus.“

BRIGITA REINERT, ELNARA TAIDRE

Teisipäeval, 18. augustil avatakse Kumus Flo Kasearu „Eriolukord“. Nagu projekti pealkirigi osutab, on see seotud kevadise koroonaviiruse puhangu ja sellest tingitud avalike asutuste – koolide, teatrite, muuseumide, galeriide – ajutise sulgemisega. Suletus publikule tekitas uusi mõtteid ja ärgitas otsima alternatiive. Kumu kutsus eriolukorra jäädvustamise partneriks Flo Kasearu, kes on varem tundlikult ja tulemuslikult töötanud nii üksikisikute kui ka institutsioonidega. Projekti kuraator on Kati Ilves.

Elnara Taidre: Kuidas võtad lühidalt kokku näituse „Eriolukord“ idee?

Sel kevadel pöörduti minu poole Kumust ettepanekuga luua midagi, mis suhestuks eriolukorraga. Minu projekt on hetke­seisundit dokumenteeriv kujund, mis peegeldab eriolukorda kui sellist. Kuna ajaliselt ei olnud võimalik teha mahukat uurimistööd, näiteks nagu minu viimase näituse puhul „Ohustatud liigid“ (2020, Tartu kunstimuuseum), kus ma aasta aega suhtlesin inimestega, mõtlesin ja otsisin lahendusi, keskendusin seekord ühe kujundi leidmisele.

Taidre: Oma loomepraktikas reageerid sündmustele üpris kiiresti. Kas selle näituse puhul oli käivitajaks Kumu või olid sul eriolukorras tekkinud mingid ideed juba varem?

Ma ei tea, kui paljud kunstnikud nii lühikese etteteatamisega üldse võtavad näitusetegemise ette. Arvan, et see sõltub isiksusetüübist: keda huvitab kiiresti reageerimine. Mulle see meeldib ja pakub pinget, aga pean siiski tundma konteksti. Välismaal ei julgeks ma selliseid asju teha, kuid Eestis niimoodi kiirelt reageerida on mõnus. Ka see, et Kumul on tugistruktuurid, oli mulle toeks. Kui olen koos kolleegidega teinud avaliku ruumi „välkprojekte“, on sageli tekkinud probleem, kuidas need ikkagi vaatajani viia.

Brigita Reinert: Muuseum kutsus sind eriolukorraga suhestuma nii, et võtad seejuures arvesse ka muuseumi konteksti. Miks otsustasid astuda dialoogi just muuseumi saali­teenindajate igapäeva rutiiniga

Kumu hoonega on mõned kunstnikud ka juba varem suhestunud (nt näitusel „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“, 2016). Hoone endaga mul ei tekkinud sädet: mind käivitasid hoopis inimesed, kellega võiks seal koostööd teha. Kui muuseumi kuraatorid, koguhoidjad või pedagoogid töötasid koroonakriisi ajal edasi, siis saaliteenindajad olid need, kelle töös tekkis katkestus. Selles mõttes tundus loogiline neid kaasata.

Olen ka varem saaliteenindajaid kaasanud, see huvitab ka nüüd. Näiteks oma viimasel näitusel ma nii-öelda aktiveerisin Tartu kunstimuuseumi saaliteenindaja: panin ta näituse osana eksponeerituna istuma kassasse, kus ta toimis müüjana („Klatš“, 2020). Samalaadse teemaga suhestus ka minu varasem teos „Töötus lahutab meid“ (2010), mille tõukejõuks oli 2008. aasta kriisi järgne katkestus. Selles stencil-tehnikas valminud seerias asetasin tööd tegeva inimese – autojuhi, baariteenindaja, müüja – ja selleks vajamineva tehnika eraldi alustele. Kriis oli neid üksteisest lahutanud.

Seega tekib Kumu näituse puhul seoseid varasemate kriisiaja teostega. Käesolev projekt oli mulle huvitav ka psühholoogiliselt: kuidas mõjub inimesele olukord, kui teda pole ootamatult enam tööle vaja? Kuidas nad iseennast oma töörollis näevad? Projekt oli vabatahtlik, kõik teenindajad mõistagi ei olnud nõus sellise ettepanekuga. Minu Kumus viimati eksponeeritud teos „Kaks inimest mererannal” (näitus „Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis“, 2017) oli julge portree vanaemadest, mis ilmselt lõi Kumu teenindajatel teatud ettekujutuse minu loomingust. Uue projekti alguses osutus see omamoodi väljakutseks. Kuna saaliteenindajad peavad olema muuseumi nii-öelda nähtamatu osa, siis tundus, et ma ei saa neid käsitada provokatiivsete tegelastena. Projekti raames ei olnud mul luba nende juttu lindistada, vaid kokkulepe, et peale filmimise me lihtsalt vestleme. Nad jagasid oma tööst väga värvikaid kogemusi.

Mind huvitas eelkõige mingi elemendi Kumust väljaviimine loodusesse. Antud juhul tõsta tegevus, mida teenindajad muuseumis teevad, teistsugusesse avalikku ruumi, kuhu paljud koroonakriisi ajal kibelesid. Tahtsin esile tuua, kuidas teenindajate tööga seotud kehamälu kandub üle sellessesamasse (looduslikku) ruumi või keskkonda, kus maandati kriisi ajal pingeid ja ärevust. Peategelastena teevad nad looduses sama, mida Kumus: nad on kohal ja jälgivad ümbrust.

Reinert: Kuidas selle projekti loomisprotsess kulges? Kas avastasid selle käigus ka midagi uut või ootamatut?

Üllatas see, et enamikul projektist osalejatest ei ole oma aeda. See oli vaid ühel osalejal ja teisel oli suvilas aed, üle­jäänud on linnainimesed. Võib-olla seepärast olidki nad rohkem valmis projektis osalema. Mulle tundub, et Kumu ümbruskond, eelkõige Kadrioru park, asendab neile mõneti oma aeda.

Lisaks intrigeeris mind Kumu saalitöötaja kostüüm visuaalselt: musta ja oranži kombinatsioon. Tundus huvitav kaasata neid just koos oma kostüümiga, mille kaudu tuleb mängu institutsioon oma väljatöötatud vormiriietusega. Näitusesaali vormirõiva teise keskkonda üleviimine tekitab intrigeerivaid seoseid. Vormirõivastega kaasneb tihti konkreetne ajalugu, eelarvamus ning võib-olla isegi aukartus.

Reinert: Sinu teosed kaasavad sageli publikut või konkreetset inimgruppi (nt performance „Privaatsuse soovi­avalduse ilmestamine” (2016), kus Pärnu naiste tugikeskuse liikmed lugesid kohtutoimikutest ette oma lähisuhtevägivalla juhtumeid). Millest selline huvi lähtub?

Mulle tundub, et Eestis ei ole kunstniku ja publiku vahel aktiivset dialoogi. Kui suurema arutelu tekkimiseks piisaks maalidest galerii seinal, siis võib-olla tegeleksin maaliga. Praegu aga otsin publikuga dialoogi sotsiaalselt sekkuvate töödega, kus materjaliks on sageli inimesed. Samuti meeldib mulle asetada vaataja vahel ebamugavasse või pinget pakkuvasse olukorda, kus ta muutub kunstiteose osaks.

Ilmselt alateadlikult otsin ka viise, kuidas mitte panna neutraalselt pilti seinale, vaid aktiveerida teose, ruumi ja inimese vahelisi suhteid ja luua performatiivseid näitusekeskkondi. Ühelt poolt huvitavad mind kõikvõimalikud süsteemid inimeste või inimgruppide taga. Teisalt meeldib mulle kollektiivne tegevus, koostöö. Selleks et leida oma loomingus tasakaal, otsingi sotsiaalset suhtlust ja päris elu.

Reinert: Miks on Eestis võrdlemisi vähe kunstnikke, kes rakendavad kaasavat kunstipraktikat? Üldjuhul ei töötata kogukonna ja inimestega, peamiselt luuakse ikkagi objekte galeriiruumidesse.

Võib-olla sellepärast, et enamik kunstnikke tuleb kunstiakadeemiast, kus ei ole sellist osakonda või õppesuunda: seal on maal, graafika, installatsioon ja skulptuur. Ma ise õppisin ka alguses maali: teed asja valmis ja eksponeerid galeriis, aga kunagi ei näe publiku reaktsiooni. Näiteks meie must pall „O“ (2011), mis liikus mööda linna ringi, tekitas nii palju adrenaliinirohkeid olukordi. Inimesed olid ärevuses ja me ei teadnud, kas see pall kraabib autod ära, kas me saame selle kätte jne. Need on sellised hetked, mida võib-olla ei tule ette ateljees, kus ollakse üksi oma lõuendiga. Põnev on tekitada kunstilisi hälbeid ja nihkeid pärismaailma ning siis leida hiljem viise, kuidas seda ka galeriiruumis esitada.

Ka Kumu projektis oli mulle huvitav, et saaliteenindajad valiksid ise filmimise koha: kus nad käivad või kus tahaksid olla. Selle käigus õppisin ka ise Tallinna ja siinseid rohealasid paremini tundma.

Näiteks Soomes on organisatsioonid, kes teevad projekte, mille raames kutsutakse kunstnikke suhestuma avaliku ruumiga (nt Checkpoint Helsinki või Pro Arte Foundation Finland, kes korraldab IHME kaasaegse kunsti festivali). Eestis ei ole institutsioone või tugistruktuure, kes korraldaks jätkusuutlikku avaliku ruumi kunstile pühendatud üritust (seda tühimikku üritas täita festival „Kilomeeter skulptuuri“). Olen paari kolleegiga koos midagi sellist teinud, kui on olnud huvipakkuv üritus, eelarve ja tugistruktuurid. Näiteks „O“ sündiski 2011. aastal „Tallinn, Euroopa kultuuripealinn“ programmi raames. Omal käel on küll tore sisemisest tungist igasuguseid asju teha, kuid see on ka päris väsitav. Muusikafestivalid on vahel kutsunud, et tulge tehke midagi, aga see ei ole päris see – seal nähakse kunsti rohkem meelelahutusena.

Reinert: Kui tulla uuesti Kumu projekti juurde, kuidas näed seda projekti oma varasema loomingu kontekstis?

Võrdleksin seda nende varasemate projektidega, kus mängib rolli kellegi univorm, mida on nihestatud või mis on uude konteksti asetatud. Esimene projekt oli koostöös Poola kaasaegse kunsti muuseumi Zachęta valvuriga („(De)fence“, 2014). Kuna mul oli plaan seal näitus teha, läksin kohale eeltööd tegema ja tutvusin selle valvuriga. Tekkis mõte, et kutsuks ta oma aeda – või täpsemini aiaauku – valvama. Mulle seostub univormiga teatud mõju, dünaamika ja võimu­positsiooni temaatika.

Lisaks tegin Pärnu tugikeskuse naistega fotoseeria. Algul lihtsalt kõnelema kutsutud politseinikuga tekkis mul spontaanselt mõte, et võiks proovida naistele politseisärki selga. Põnev oli vaadelda, kuidas üpris vähese enesekindlusega naistel läks vormiriietuses selg kohe rohkem sirgu. Ma ei väida, et see idee oleks hakanud otsemaid maailma päästma, kuid see toimis kunstilise žestina hästi. Konkreetse tulemusena aga tekkis mitmel projektis osalenud naisel huvi minna abipolitseinikuks õppima.

Samuti olen teinud koos Andra Aaloega projekti „Kostüümi­draama“ (2017). Sloveenias toimunud per­formance’i raames tellisime 20 turva­töötaja kostüümi, millega läks grupp vaatajaid avalikku ruumi, käitudes nagu tüüpilisel patrullringil. Turvatöötaja kostüüm paneb inimesi avalikus ruumis alateadlikult teistmoodi käituma, põhimõtteliselt toimib vormiriietus juba kohalolu kaudu. Nii nagu Kumu saaliteenindajad on kujund eriolukorrast, on ka „Kostüümidraama“ kujund ajast, 2017. aastast, kui Euroopas valitses sagedaste terrorirünnakute tõttu hirmuõhkkond. Ma ei portreteeri konkreetseid isikuid, vaid loon inimeste kaudu üldisema kujundi kas teatud ühiskondlikust olukorrast või mõnest konkreetsest teemast.

Taidre: Kuidas möödus sinu eriolukord? Kuidas seda tunnetasid?

Aed aitas koroona ajal palju ja tekitas tunde, et ei ole täisisolatsiooni. Koroona mõnes mõttes päästis mu kevade, kuna oli planeeritud nii palju projekte. Ma ei ole kindel, kas oleksin jõudnud need kõik teostada. Mitu projekti lükkus edasi ja sain ikkagi asjadega tegeleda. Midagi väga ei muutunudki, kuna ma nagunii töötan vabakutselisena kodus. Oligi tore, et ei olnud ületarbimist ja -reisimist.

Märtsis läksin Gotlandile, kus jäin haigeks. Mul olid organiseeritud kohtumised külainimestega, kelle juttude põhjal pidi sündima joonistuste seeria „Gotlandi hirmud“. Käisin esimesel kohtumisel, teised jätsin ära ja tulin tagasi Eestisse. Hiljem tegin online-küsitluse, mille abil sain piisava sisendi projektiga jätkamiseks. Kuna mul oli tagasi tulles veel natuke kehv olla, olin eraldi korteris nädal aega karantiinis. See oli nagu paradiis: lapsel oli koduõpe, elukaaslane pidi sellega tegelema, süüa tegema jne. Suhtlesin poja Vindiga raadiosaatjate kaudu: mängisime aias ja majas distantsilt aardejahti.

Reinert: Kuidas sulle tundub, kuidas on kriisiaeg mõjutanud kunstivälja ja kunstnike elu?

Üldiselt mulle tundub, et nüüd käib publik näitustel palju vähem, sest kunst ei ole elu põhivajadus, vaid see on Maslow’ püramiidis ikkagi lisaväärtus. On jäänud mulje, et enamik ühiskonnast tegeleb praegu põhiküsimustega.

Vabakutseliste kunstnike elu iseloom on ka muidu ebastabiilne: üks kolleeg just mainis, et kogu aeg on kriis. Galeriide ja muuseumide näituste ning ürituste kava nihkus edasi. Biennaalide ja triennaalide asemel tõusevad ilmselt esiplaanile regionaalsed projektid ning ringirändamist on tõenäoliselt vähem. Toimub kokkuhoid igas mõttes ja suunas.

Reinert: Muuseumid hakkasid tegema virtuaaltuure ja -üritusi ning Tallinna Kunstihoone tegi interaktiivse virtuaalnäituse, kus sai näha tervet näitust. Kuidas võib see kõik mõjutada kunsti esitusviise?

Võib-olla olen vana kooli inimene, aga loodan, et kõik ei lähe liiga virtuaalseks. Videotuurid on väga hea lahendus, aga galeriis arvutihiirega liikumine mind väga ei köida. Seal on ikkagi väga suur vahe. Miks ma ei ole ka kunagi oma majamuuseumi virtuaalruumi viinud: siin on see piirkond, naabrid, muruniitmise lõhn jms. Kõik see kokku moodustab tervikkogemuse.

Reinert: Oled oma varasemates teostes korduvalt käsitlenud töö temaatikat: töö eri vorme ning tähendust praegusel ajal. Miks on see sulle niivõrd tähtis ja kuidas iseloomustad oma lähenemist sellele teemale?

Minu eelmine projekt „Ohustatud liigid“ ning praegune Kumu projekt tekkisid mõlemad sel hetkel, kui töö sai otsa. Tartu näituse „Ohustatud liigid“ ajendiks sai see, et mu ema sulges oma väikepoe, kuna seda ei olnud enam mõttekas pidada. Väikepoodide järele pole Eesti ühiskonnas enam suuremat nõudlust. Mõnes mõttes võib öelda, et tegelen töötuse kui nähtusega: kui tööd enam ei ole või see saab liiga järsku otsa. Lisaks huvitab mind selle taga peituv identiteediküsimus, kuna enamikule eestlastest on töö ühtlasi nende elu. Kuna see on ka vanemale põlvkonnale nii oluline, siis on see mulle teemana huvi pakkunud.

Videos „Parim enne on möödas“ (2010) pakkusin ma välja idee, et mis oleks siis, kui väikepoed kasutakski tööjõuna vaid proovipäevalisi: nii ei peaks poeomanikud neile maksma. Siis ei pidanud Eestis proovipäeval töötajale palka maksma – seaduses oli selline puudujääk. Hiljem seda muudeti, kuid siis sain seda auku süsteemis näidata ja võimendada. Nii see pood seal videos kutsubki proovipäevale ja igal õhtul ütleb kandidaadile, et „vabandust, ei sobinud“. Kogu aeg toimib tasuta tsükkel.

Ema oli oma väikepoodi kaua pidanud ja siis pandi see kinni. Kinniolek kui nähtus tuli hästi esile ka praeguse kriisi ajal ja järel. Kriisid tegelikult inspireerivad palju rohkem kunsti loomist. Kriis tundub algul traagiline, kuid see on tegelikult väga käivitav nähtus. Ma olengi oma loomingus võib-olla tegelenud rohkem kriisi kui sellisega.

Reinert: Kuidas võiks kevadel saabunud kriis inspireerida või suunata kunstnikke oma loometöös? Millist potentsiaali see kriis endas kannab?

Näiteks eelmise majanduskriisi visuaalne kujund „Parim enne möödas“ (2010) arenes välja sellest, et meil kärbiti rohkelt eelarvet. Päris näitlejate kasutamisest sai pärast kokkuhoidu idee teha papist nukud, keda ise liigutasime. See kriisist tingitud muudatus andis teosele palju juurde.

Võimalik, et nüüd hakkavad digitaalsed vormid kunsti loomisel ja esitamisel vohama. Praeguseks on tekkinud palju rahvusvahelisi online-videoprogramme. Ka minu videoid näidatakse lähiajal mitme välisinstitutsiooni filmilinastusel.

Kui rääkida sisulisest poolest, siis praegu ei ole ma veel (koroona)kriisi otsest mõju kunstnike loomingus märganud. Tean, et ma ei taha olla see kunstnik, kes esimese lennuga kohe välismaale uurimistööd tormab tegema. Proovin leida muid lahendusi. Oma uue projekti puhul leidsingi inimese, kes nagunii vajalikku vahemaad läbib, nii saamegi teha omavahelist koostööd. Ta on Tartu ülikoolis suure lugemusega romaani keelte professor ja ootan huviga, millise kuju meie koostöö võtab. Mulle on tähtis, et mängulisus ei kaoks, sest just selles on palju potentsiaali.