Hargmaine paradiisi poliitika

Kuraator Taru Elfvingi värsked, isegi ootamatud valikud toovad välja Liina Siibi loomingu temaatilise järjepidevuse ja väljendusvahendite rikkuse.

ELO-HANNA SELJAMAA

Liina Siibi isikunäitus „Paradiisi poliitika“ Tallinna Kunstihoones kuni 14. IV. Kuraator Taru Elfving ja kujundaja Kaire Ranniku.

Liina Siibi isikunäitus „Paradiisi poliitika“ Tallinna Kunstihoones paneb punkti „EV 100“ kunstiprogrammile, viies vaataja ajarännakule Eestimaal ja kunstniku loomingus. Eksponeeritud on kuraditosin teost, mille hulgas leidub nii päris uusi kui ka varasemaid töid. Kuraator Taru Elfvingi värsked, isegi ootamatud valikud toovad välja temaatilise järjepidevuse ja väljendusvahendite rikkuse Siibi viimase kolmekümne aasta loomingus. Tulemuseks on mitme­kihiline ja mitmehäälne kooslus, mille osad kommenteerivad ja täiendavad üksteist ning mis tervikuna peegeldab kaasaegse kunsti võimalusi ühiskonnas toimuvat kriitiliselt mõtestada. Kaire Ranniku õnnestunud kujundus toetab kuraatori vahedat lähenemist, lastes teostel nii dialoogi astuda kui ka ennast kehtestada. Iga ruumi väljapanekut võib vaadelda iseseisva mininäitusena, aga kõik teosed on ka risoomselt üksteisega seotud.

Liina Siibi loomingut kannab sügav ja süstemaatiline huvi ühiskonna, kollektiivi ja üksikisiku vastassuhete ja piiride vastu majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste realiteetide kontekstis. Impulsid teosteks pärinevad kunstniku tähelepanekutest argielu ja kaasinimeste kohta, meediatekstidest, folkloorist, aga ka erakordsetest inimsaatustest. Siibi paeluvad jätkuvalt marginaalsed tegelased ja tegevused ning lõpuni sõnastamatud juhtumid ja summutatud lood, mis immitsevad kuidagi kusagilt läbi, tuues päevavalgele valitsevat korda kooshoidvad traagelniidid. Siit ka üks seletusi kunstniku valikule keskenduda naistele: marginaali surutud „naine on üks võimalus“, mille kaudu „tuua esile nähtamatuid või vähe eksponeeritud fenomene“.¹ Samuti on omavahel tihedasti läbi põimunud soo- ja töötemaatika ühiskonna ja võimusuhete (taas)-tootmise protsessides kesksel kohal.

Teosed võivad olla dokumentaalsemad või lavastuslikumad, kuid mõlemal juhul valmivad need põhjaliku uurimistöö tulemusena ning on ka ise uurimustena vaadeldavad. Aastate jooksul on Siib võtnud järjest teadlikumalt kasutusele empiirilise kultuuriuurimise meetodeid nagu intervjuu ja (osalus)vaatlus ning rakendab neid kasvava kindlusega. Sageli jääb ühest tasapinnast väheks ning mängu tulevad kolmemõõtmelised lahendused. Kunstihoone näituselt leiabki fotode ja filmide kõrvalt ka skulptuurseid teoseid ja installatsioone. Ka filmi puhul köidab kunstnikku tema enda sõnul just meediumi komplekssus: võimalus käsitleda sama nähtuse või teema erinevaid tahke korraga nii heli, pildi kui ka loo kaudu.² Alljärgnev käsitlus keskendub näitusel eksponeeritud uutele filmidele ja installatsioonidele, mis tähistavad Siibi loomingu ainevalla avardumist. Alustuseks siiski paarist vanemast teosest.

Oma, võõras ja hargmaine

„Paradiisi poliitika“ külastaja kohtub esimesena 1990. teisel poolel ja 2000. alguses valminud töödega, mis rõhutavad fakti ja fiktsiooni, isikliku ja kollektiivse urbset piiri ning selle teema olulisust näitusel ja kunstniku loomingus laiemalt. Trepi kohal on eksponeeritud kaks analoogfotot (1986/2019) Siibi reisist Kiievisse Tšornobõli tuumakatastroofi aegu ning nende piltide digitaalse töötluse teel sündinud teos „Oblivion Bugs“ (2001) väljamõeldud filmide plakatite sarjast. Tõlkimatuseni tähendustest küllastatud pealkirjad on üks Siibi spetsialiteete ning viis rõhutada nähtuste mitmemõttelisust, vaatepunktide rohkust ja normide kokkuleppelisust ühes sellest tuleneva vajadusega neid pidevalt kinnitada.

Tee trepilt näitusesaalidesse viib üle ladinakeelset pealkirja „Alienus“ (1995/2019) kandva harjasvaiba, kuhu on lõigatud kromosoomide kujutised. Rohmaka materjali ja tippteaduse saavutuste ristamine argisel jalamatil loob kummastava kontrasti, nagu teeb seda ka sealsamas seinale riputatud skulptuur „Nemad“ (1996/2019), mis markeerib nappide vahenditega inimkeha kontuure ja kinnistunud binaarseid arusaamasid sugupoolest. Koos juhivad need teosed tähelepanu bioloogilise ja ka sotsiaalse soo kultuurilisele konstrueeritusele, millest pole vaba ka tõe allikaks ja tuleviku peegliks peetud geneetika. Binaarseid „nemad“ ja „meie“ vastandusi (taas)luuakse nii argistes soo­stereo­tüüpides kui ka (pseudo)teaduslikus diskursuses omadest ja võõrastest või ebasoodsatest geenidest.

Oma ja võõra, kuulumise ja mittekuulumise problemaatika käsitlemist jätkavad suures saalis välja pandud teosed Eestist Soome tööle siirdunud naiste eksistentsist mitme maa, keele ja kultuuriruumi vahel. Hargmaisuse näol on tegemist uue teemaga Siibi loomingus, mis tärkas 2010ndate alguses tähelepanekutest eesti naiste kasvava ja samal ajal nähtamatu kohalolu kohta Helsingi linnaruumis. Aastatel 2016 ja 2017 veetis kunstnik pikemaid perioode Soomes, et kohtuda seal töötavate Eestist pärit naistega, neid intervjueerida ning nende argielu rütme tundma õppida. Järgides rände uurimise parimaid praktikaid, tegi Siib paralleelselt välitöid ka Võrus kui ühes väikelinnas, kust välja rännatakse ja kuhu mõtetes või ka ilmsi naastakse.

Projekti tulemusena valminud teosed on koondatud pealkirja alla „Linnasümfoonia e-moll“. Siibi intervjueeritud naised jutustavad filmis (2018, 44 min) enda ja oma lähedaste elust uuel elukoha- või kodumaal, saabumisest ja kohanemisest, aga ka kohanematusest võõraste maitsete ja lõhnade, riietumiskoodide ning kommetega. Nii mõnigi naine mõtiskleb töötingimuste ja töökultuuri erinevuste üle Soome lahe kahel kaldal. Vaataja kuuleb naisi, kuid ei kohtu nendega palgest palgesse, vaid talle näidatakse intervjueeritavate jaoks tähenduslikke paiku Helsingis ja selle ümbruses, suurlinna pulseerivat avalikku ruumi, mis mähib Eestist tulnud naised endasse. Kõrval eksponeeritud väikses formaadis fotod seevastu dokumenteerivad eesti kogukonda, nagu seda luuakse ja taasluuakse tantsutrennis, laulukooris ja muu ühistegevuse kaudu. Iseendale võetud kallist aega tuleb sageli jagada lastega, kes ripuvad võimlevate emade küljes või teevad kambakesi diivanil konutades aega parajaks. Ruumi on vähe ja inimesi palju ning fotodelt õhkub intiimset õlgõlatunnet. Kodutööd ja hoolitsemise kohustus rändavad naistega kaasa. Helsingi oravarattale vastandub Võru aeglane ja looduslähedane kulgemine filmis „Tule ja mine“ (2019; 26 min), mille pealkiri viitab Samuel Becketti samanimelisele lühinäidendile kolme koolikaaslase taaskohtumisest ja neid siduvast saladuste võrgust.

Ekraanid filmidega on kinnitatud ehitustellinguid meenutavate metallkonstruktsioonide külge, mis viitavad pigem rände ja hargmaisusega kaasnevale elu ümberkorraldamisele kui Soomes ehitajatena töötavatele Kalevipoegadele. Mehi vilksatab Siibi kaadrites ja ka naiste jutus vähe, mida võib tõlgendada Soomes töötamise diskursuse meestekesksuse kriitikana: Soomes töötavad eesti naised ületavad Eestis haruharva uudisekünnise. Ka installatsioon kosmeetikute harjutuspeadega (2018) osutab välismaale kolinud naiste vajadusele iseend uuesti luua, aga ka iluteenustele kui elatusallikale, sotsiaalse läbikäimise vormile ning lõimumise kanalile; naiselikkuse kultuurilistele konstruktsioonidele.

Naise koht ja kohatus

Hargmaisuse ning oma ja võõra suhete ümber pöörleb ka installatsioon „Augusta ehk Paradiisi poliitika“ (2019) neljandas, metallvõrega pooleks jagatud saalis. Sama pealkirja kandev film (28 min 20 sek) kujutab Braunschweig-Wolfenbütteli printsessi ja hilisema Württembergi hertsoginna Augusta Caroline (1764–1788) heitliku elu viimaseid aastaid ja saladuslikku surma Lohde ehk Koluvere mõisas Kullamaal. Eesti maakolkasse jäägermeister von Pohlmanni hoole alla sattus õnnetust ja võib-olla ka vägivaldsest abielust väljapääsu otsinud nelja lapse ema Katariina II mahitusel. Filmis näeb Augustat mõisas jõudeelu elamas, kirju saatmas ja saamas ning lugemas, on kuulda tema kontsade klõpsumist mõisa kivipõrandatel, kuid mitte tema häält ega mõtteid. Augusta eest kõneleb keisrinna katkematus kirjavahetuses jäägermeistri ja teiste ametimeestega, kes printsessi saatuse lõpuks ka otsustavad. Augusta, nagu paljud naised enne ja pärast teda, hukkub, kui ta ei suuda enam fassaadi üleval hoida ja seab ohtu tema eest vastutama seatud mehe au ja väärikuse.

Nagu Soomes töötavate eesti naiste elu tänapäeval, nii hargnes ka Augusta eksistents mitmekeelsena mitme maa vahel. Need ja teised paralleelid võimaldavad Siibil käsitleda Eesti ja siinse rahva ajaloolist sidet ümbritsevate riikide ja rahvastega ning kohaliku maarahva ja sakste suhteid. Postkontorit meenutav nurgake nõukogudeaegsete kirjatarvete, postkaartide ja ümbrikega teisel pool võret toob privilegeeritute ja allutatute suhterägastikud ajas lähemale.

Siib analüüsib naiste ajaloolise koha ja kohatuse küsimusi ka 1920. ja 1930. aastatel jäädvustatud rahvausundiliste kujutelmade ja praktikate toel. Filmi „Haeska“ (2019, 8 min 30 sek) aluseks on Kullamaa naaberkihelkonnas Martnas talletatud hoiatusmuistend mehest, kes teel kõrtsist koju satub kuratlike valgete näitsikute lükata ja tõmmata. Siib on irreaalse jutumaailma nõtkelt pildikeelde ümber pannud ja ka ümber pööranud, tõstes kilbile hoopiski meest eksitanud noorte naiste agentsuse. Ka omaaegsetest populaarsetest ennustuskaartidest inspireeritud fotolavastus „Seanss“ (1998/2002) ning uus teos „Nõiamoorid“ (2019) käsitlevad naiste püüdlusi elukäiku oma võimaluste ja võimete piires mõjutada. Pea sajanditagused lubadused ennustuskaartide „universaalsest teadusest“ ning uudislood nõiaks tembeldatud naiskelmidest ja nende kergeusklikest kundedest mõjuvad aktuaalsena ka tänapäeva Eestis, kus esoteerikast on kujunenud kasumlik majandusharu ning meedia on täis nais-, aga ka meessoost šamaane ja nõidu. „Paradiisi poliitika“ pakubki tugipunkte oleviku kriitiliseks mõtestamiseks lähema ja kaugema mineviku kaudu.

Vaataja võib näituselt kaasa haarata või netist alla laadida teoseid tutvustava värvivoldiku eesti, vene või inglise keeles. Kuraatori saatesõna ja teoste tutvustused pakuvad näituse mõtestamiseks häid tugipunkte, kuid kahjuks mitte eesti keeles. Tõlge inglise keelest on saamatu, et mitte öelda vale. Kui voldikust võib lugeda, et „poliitika teenib üksnes eesmärki jõuda lõpuks paradiisi“, siis õnneks selgub näitusel, et „ei ole poliitikat ilma paradiisi lubaduseta“.

Elo-Hanna Seljamaa on Tartu ülikooli folkloristika vanemteadur ja lektor.

1 Kunstnik Liina Siib: Eesti mees pakub meediale rohkem huvi kui Eesti naine. Feministeerium.ee. 14. II 2019.

2 Siim Preimani videointervjuu kunstnik Liina Siibi ja kuraator Taru Elfvingiga. https://vimeo.com/321755286