Furby matused

„(Hüper)emotsionaalne: sina“ paneb alguses õlgu kehitama, aga järelkogemuses on see sisekaemusele kutsuv küünarnukimüks ühismeedia-minale.

MEELIS OIDSALU

Näitus „(Hüper)emotsionaalne: sina“ EKKMis kuni 10. IX. Kuraator Evelyn Raudsepp, kunstnikud Liisi Eelmaa, Corinna Helenelund, Krõõt Juurak, Kimmo Modig, Mihkel Tomberg, Sigrid Viir ja Julian Weber. Graafiline disainer Margus Tamm.

„„Calm down“ is incredibly effective for making people lose their shit. I wish I could use „Freak out!“ to calm people down.“*

@tfreiss, Twitter, 14 VIII

Projekti „(Hüper)emotsionaalne: sina“ manifest tundus mulle algusest peale kahtlane. Kui keegi avab kohe näituse tutvustuses kõik kaardid, tunnistades, et „temaatiline lähtepunkt kunstnike grupile on emotsionaalne manipulatsioon“, teatraalsus, siis on kas teksti koostaja olnud liiga enesekindel, otsekohene (midagi võiks ju üllatuseks ka jääda, eriti kui taotlus on manipulatsioon) või on see enesepaljastus ise manipulatsiooni osa.

Kõige esimene tuba (näitus kulgeb läbi kaheksa või üheksa ruumi, audiogiid juhatab vaatajat) on kujundatud karaokekontsertruumiks, kus külastajaid esinema ärgitatakse, pole just kõige üllatavam ega originaalsem lahendus.

Järgmises ruumis läheb asi veidi huvitavamaks. Suhteliselt tühja toa seinale on toetatud peegel, mille kõrvale on selgaproovimiseks pandud välja hunnik „hilpe“: ihuvärvi veidraid kostüümielemente, mis meenutavad äsja lahatud inimese varna riputatud nahka ja soolikaid. Kleit on ka ja pikk takune parukas.

Kunagi, ma ei mäleta, mis asjaolul, sattusin veebilehele, mis on pühendatud Furby-nimelise mänguasja lahkamisele ja häkkimisele (vt phobe.com/furby). Furbyt pole ma kunagi osanud mänguasjaks pidada, see (või ta) on hüsteeriline üksilduse avatar. Hüsteeria olevat halvematel aegadel olnud naise ainuke võimalus end patriarhaalses ühiskonnas kehtestada. Peegli ees neid veidi määrdunud elundeid-hilpe (nahk on ka elund) selga proovides (samal ajal hirmunult piieldes, ega keegi mu transvestiitlikku akti tunnistama ei satu) kohtun võidunud Twitteri-minaga, kellele hüsteeriline laksimine on vähemalt mingil perioodil olnud valdav enesekehtestamise viis. See seal peegli ees ei ole mingi ehtimine ega enesepaljastus. See on kurb, full core furby autopsy.

Teisel korrusel on sisustatud suitsuruum bonsai-puudega: bonsaide ja ventilaatorite vahele põrandale on sätitud istumiseks padjad ning jäetud suitsetamiseks üksikud sigaretid. Ventilaatoritega üritatakse õhusaastet kontrolli all hoida, aga tundub, et näitusekülastajad on suitsetamise võimalust usinalt kasutanud. Ideaalne koht neile, kes rämedat konihaisu kannatavad ning soovivad vestelda selle üle, kas inimtekkeline kliimasoojenemine on gulliverismi ilming või fakt.

Bonsairuumi kõrval asetseva musta värvi toa on kunstnikud jätnud targu kasutamata, raadioseadmest kõlav hääl kuulutab selle selle kontseptsiooniga sobitumatuks ja Eesti kaasaegse kunsti muuseumi koosseisu mitte kuuluvaks. Kunstnike grupp on näituseruumi ära blokkinud, sest see ei sobinud nende maailmavaatega või – mis tundub tõenäolisem – ei osanud-viitsinud nad sellega suhestuda.

„(Hüper)emotsionaalne: sina“ paneb nii mõnegi teise ekspositsiooni ees õlgu kehitama, tekib küsimus, et mida kuradit need seitse kunstnikku siin õieti tegid – kõik on veidi hõre ja poolik. Mu enda järelkogemuses kujuneb sellest küll veidral moel terviklik, nüansitundlik ja teatraalne elamus, sisekaemusele kutsuv küünarnukimüks ühismeedia-minale, aga kui seda sooritust vähegi tehnilisemalt hinnata, siis ei kanna see tegelikult kunstinäituse nimetust välja, seda eriti EKKMi-nimelises hoones, millest on kahju.

Kolmas korrus lunastab vähemasti teatraalsuse lubaduse. Toa keskel on linaga kaetud laud, toanurka puruks visatud serviisi jagu nõusid. See on vahest kõige efektsem installatsioon, vaikelu pärast hävitavat emotsioonipurset. Laud ootab jätkuvalt katmist, aga enam pole milleltki toitu serveerida: kõik retoorilised anumad on liigses erutushoos purustatud.

Ruumi seinale on tõmmatud ühismeedia koordinaatteljestik, mille iga suund osutab ebaproportsionaalsele ülereageerimisele. Positiivsed suunad ses teljestikus puuduvad, ülereageerimise vältimiseks saab valida vaid nullpunkti ehk vaikuse. Ilmselt toimub see ka ühismeedias kuidagi perioodiliselt, aga praegu tundub olevat saabunud mõningane rahunemise ja tagasitõmbumise periood. Joovastunud räuskamisele järgneb huvitu rammestus, rammestusele loodetavasti juba mingi hoopis kolmas, kvalitatiivselt erinev seisund.

*„Rahune maha“ on uskumatult tõhus väljend, et jamamine lõpetada, kuid parema meelega kasutaksin maharahustamiseks hoopis väljendit „Mine pöördesse“.