Fotoõpetuse konarlik, kuid entusiastlik algus

Eve Kiiler: „Ei ole vaja ainult õppejõu väljatöötatud ülesandeid, vaid üliõpilane peab julgema riskida, et arendada välja just talle tähtsad isikupärased loomingulised projektid.“

REET VARBLANE

Eve Kiiler töötas Eesti kunstiakadeemia fotokeskuses aastatel 1994–1998 ning fotograafia õppekava juhatajana aastatel 1998–2005.

Fotograafia on Eesti kunstiakadeemia vabade kunstide traditsiooniliste erialade maali, skulptuuri ja graafikaga võrreldes uus nähtus: seda hakati õpetama ju alles kakskümmend aastat tagasi. Eestis oli fotograafia hinnas juba 1960ndatel ja 1970ndatel, kuid see ei kuulunud kujutava kunsti alla. Fotograafiast sai kunsti orgaaniline osa alles 1990ndate alguses eelkõige seoses Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse näitustega. Fotot oli üsna palju väljas ka 1989. aasta noorte kunstinäitusel „Ma pole kunagi käinud New Yorgis“, kuid selle nimestikus on foto paigutatud veel graafika alla.

Loomulikult on fotograafia õpetamine EKAs seotud kunstipildi üldise muutumisega, kuid liikumapanev jõud on alati inimesed. EKA fotograafia õpetamine ei oleks kujunenud välja Peeter ja Eve Linnapita (Kiiler). Kuidas kõik alguse sai?

Fotograafia õpetamise vajadust märgati Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) juba 1960ndatel. Mõnedel noortel graafikutel avanes võimalus õppida Saksa DVs Leipzigi kõrgemas graafika- ja raamatukunsti koolis. Enn Kärmasest sai Leipzigi kooli lõpetamise järel 1972. aastal meie esimene diplomeeritud fotokunstnik. Ka 1970ndatel loodeti ERKIs avada fotograafiaeriala, kuid see ei õnnestunud. Aastatel 1972–1994 oli Enn Kärmas seal peamine fotoõpetuse eestvedaja. Fotokeskus tegutses graafikakateedri juures ja seal teenindati ka teisi erialasid. Fotograafiakoolitusel oli märkimisväärne tähendus 1980ndate fotoplakatite juures.

Mina õppisin ERKIs 1980ndatel sisearhitektuuri, kuid olin juba siis entusiastlik fotograaf. Mu esimesed isikunäitused olid Kiek in de Köki fotogaleriis 1984. ja 1985. aastal. Tollal ei õpetatud fotograafiat kõrghariduse tasemel Nõukogude Liidus mitte kusagil. Eestis koolitati fotograafe sidekoolis, paljud edukad fotograafid ongi seal õppinud.

1980ndate lõpus ja 1990ndatel korraldati paljudes Euroopa riikides Eesti ja teiste Baltimaade fotonäitusi, meid kutsuti ka paljudele festivalidele ja konverentsidele.

1990. aastate algul jõudsid radikaalsed uuendused ka kõrgharidusse: 1994. aastal loodi EKAs e-meedia keskus ja fotokeskus hakkas tegutsema uutel alustel. 1994. aastal kuulutati välja konkurss fotokeskuse uue juhataja leidmiseks. Dotsendiks valiti Peeter Linnap, kes oli fotoajaloo valikaine loengutega alustanud juba mõni aasta varem. Mina olin siis EKA fotokeskuses tööl juhataja abina, meistrina, ja lugesin mitmete erialade üliõpilastele praktilise fotograafia aluskursusi.

Peeter Linnapi populaarsetest kaasaegse kunsti ja fotograafia loengutest inspireerituna viisid tudengid kontseptuaalse ja kriitilise kunsti ka üliõpilasnäitustele. Fotot hakati teadlikult kasutama kunstimeediumina. Fookusesse tõusid ajaloo- ja mäluteemad, poliitiliselt kriitilised vaatenurgad. Meediumi valik pidi lähtuma ideest ja algusest peale tuli selgelt läbi mõelda, kuidas mõjutavad töö teostus ja eksponeerimine sõnumit.

Teie esimesed üliõpilased, nn linnap­lased, õppisid ju teistel erialadel ja ega nad näitusetegevuse eest ju ainepunkte saanud. Mis neid koos hoidis?

Koostegemise rõõm. Aastatel 1994–1998, kõige tormilisemal ajal, tegutseti [mobil]-galeriina: seal osalesid Marco Laimre, Piret Räni, Lennart Mänd, Margot Kask, Piia Ruber, Mari Laanemets, Killu Sukmit, Margus Pedanik, Andrus Kõresaar, Anders Härm, Arne Maasik, Mare Tralla ja Kadri Kangilaski. Rühmitus ei olnud rangelt piiritletud, liikmeid võis lisanduda olenevalt projektist. 1995. aasta Saaremaa biennaali kõrvalnäitus „Ajaloo artell“ oli puhtalt üliõpilaste oma.

Mis ajast peale saab rääkida fotograafia õpetamisest juba eraldi erialana?

Vilniuse kunstiakadeemias fotograafia- ja videokunsti eriala avamine 1996. aastal oli mõjus ajend meie EKA juhtkonnale ja rektor Ando Keskkülale. 1997. aastal avati fotograafia osakond ka Tartu kõrgemas kunstikoolis. Peeter Linnap asus seal tööle 1998. aastal.

Ka Eesti kunstiakadeemias (tollane Tallinna kunstiülikool) avati fotograafia õppekava 1998. aasta sügisel, aga ainult avatud akadeemias tasulise õppena. Alustasime 22 tudengiga, kellest nelja aasta pärast lõpetas neliteist. Mõned selle kursusega alustanud said diplomi veel ka mõni aasta hiljem.

Avatud akadeemias käis õppetöö õhtuti ja nädalavahetustel. Ilmselt peeti seda õppevormi nii ebakindlaks, et fotograafia peale ei võetud mitte ühtegi põhikohaga töötajat. Mina juhtisin sealset õpetamist fotokeskuse juhatamise kõrval lisatööna. Fotokeskuse juhataja abina hoidis meie tiimi koos Kai Herkel. Eriala õppejõud Tiit Veermäe, Peeter Laurits, Arvo Iho, Jüri Sillart ja teised õpetasid tunnitasulistena. Kuigi õppekava avati diplomiõppena, olime seadnud sihiks, et ka fotoüliõpilased saaksid lõpetada bakalaureusekraadiga.

Kas võtsite eeskujuks ka mõne traditsioonidega fotokooli? Millist õpetamisviisi järgisite?

Eeskujuks olid eelkõige Ühendkuningriigi ja Soome fotokunsti õppekavad, olin ise mõningaid neist külastanud. Meie fototeooria külalisõppejõud David Bate õpetas (ja õpetab) Londoni West­minsteri ülikoolis.

Heie Treier hakkas kohustusliku kursusena lugema XX sajandi teise poole kunstiajalugu. Dokumentalistika praktikat Võrumaal ja Kütiorus juhendas Peeter Laurits, koostöös moekunsti erialaga tehti kriitiliste moefotode näitus Tallinna kaubamaja akendel. Kõige esinduslikum oli aga meie esimese lennu lõputööde näitus Rotermanni soolalao esimesel korrusel 2002. aasta kevadel. Selle lennu lõpetajatest tegutsevad aktiivselt siiani Raul Mee, Meeli Küttim, Laura Kallasvee (Nestor), Julia-Maria Linna, Reio Aare, Ulvi Tiit ja Maiu Kurvits (Laanberg) ning Anneli Kesa-Aavik (Jalava) on Tallinna fotomuuseumi juhataja ja kuraator.

Täisväärtusliku erialana tunnistati fotokunsti alles 2001. aastal, kui avati fotograafia magistriõpe. Selle väljaarendamisel oli keskne roll külalisprofessor Jan Kailal. Kuigi magistriõppes oli välja töötatud detailne õppekava, võiks Kaila õpetamisviisi pidada pigem vaba­akadeemiaks. Talle oli tähtis üliõpilase lai silmaring ja areng, mitte õppekava ainepunktid ja käsitööoskused. Kaila kureeritud fotograafiamagistrite esimene lõputööde näitus „Ma-ma, ma-ma“ oli 2003. aasta kevadel väljas Tallinna Kunstihoone galeriis: siis lõpetasid Dénes Farkas, Liina Siib, Henri Timusk ja Katri Kaldaru. Järgmistel aastatel said fotograafia magistri kraadi Maiu Kurvits (Laanberg) ja Krista Mölder. Mõni aasta hiljem integreeriti fotograafiasuund vabade kunstide magistriõppesse.

Riigieelarveline fotograafia õppekava avati aga lausa üleöö. Tollane rektor Ando Keskküla kuulutas eriala vastuvõtu välja 2002. aasta avatud akadeemia fotoeriala lõputööde näituse avakõnes, kui sisseastumiseksamiteni oli vaid mõni nädal aega. Sisseastujad olid lootusrikkad ja entusiastlikud, kuid raskusi oli ruumide ja personaliga. Mõnda aega saime rakendada projektijuhina Piret Räni. Tema algatusel loodud Infotankistide rühmituses said tuleristsed Anu Vahtra, Katrin Tees ja Reimo Võsa-Tangsoo. Fotoüliõpilasi haarati kaasa ka suurtele näitustele Tallinna Kunstihoones ja Eesti Kunstimuuseumis, nad korraldasid ka ise esinduslikke näitusi. 2005. aastal lõpetas esimene bakalaureuseõppe fotokunstnike lend. Neil lõputööde näitust ei olnud, sest kunstitudengid lõpetasid portfoolioga.

Mis oli siis ja on ka praegu fotokunsti õpetamisel kõige tähtsam?

Ikka kriitiline mõtlemine, aga ka iseseisvus. Ei ole vaja ainult õppejõu välja­töötatud ülesandeid, vaid üliõpilane peab julgema riskida, et arendada välja just talle tähtsad isikupärased loomingulised projektid.