Festival „Plektrum”, mäng ja eksperiment

Herkko Labi

Anne Roquigny juhatas web jockey seminari Von Krahli saalis, kus peeti „Plektrumi” haridusprogrammi enamik üritusi. Plektrum Vahetasin mõned päevad tagasi kaks pudelit head veini 1994. aasta Macintoshi arvuti vastu. Ise teadmata, mida juba muuseumi varade hulka kuuluva isendiga peale hakata, kas ta muutunud tehnilistes oludes üldse töötab või miskitpidi kasulik on, tundus vahetus siiski igati õiglane ja selle aasta festivali meeleoludest juhituna vajalik. Kuigi vaikselt suriseva ja imeväikese monitoriga arvuti Internetti ühendamine on pea võimatu, sest sellel puudub tavapärane CD-ROMi seade ning enamiku programmide funktsioonid on aegunud, oli minus tekkinud kindel tunne, et see kapinurka unustatud masin leiab endale varsti uue elurütmi ja eesmärgi. Kui on olemas hea idee ja leitud õiged meetodid, võib kergelt ümber mängida arvuti tavapärased funktsioonid ning anda esmapilgul kasutule tehnikale uue elu. Nii on tehnoloogia harjumuspärase automatismi varjus põnevad nurgad, mida mõjutades võib masin ühtäkki ärgata hoopis uues vormis. Just seda lõppenud meediakultuuri festival „Plektrum” sel aastal õpetaski: tehnoloogia on lõputute võimalustega mäng, kus reeglid on võimalik ise kirjutada ja luua seeläbi uusi kunsti- ja kultuuriteoseid.

Vahva on tõdeda, et visuaalsete helide festival on leidnud üles oma vaimu. Kuigi programm kipub siiani laiali valguma, sest on püütud haarata võib-olla liiga erinevaid valdkondi, ühendas seekord kõiki üritusi siiski mõistetav ja selgelt tajutav „tee seda ise” mõte. See on lihtne õpimeetod, mis kummutab levinud eksiarvamuse meediakunstist kui hämarast ja keerulisest valdkonnast, mille viljelemiseks on kindlasti vaja eriharidust. Kui leida natuke rohkem aega süvenemiseks, võib huviline arvutiprotsesse ise läbi proovides õppida tundma nende eripära ning avastada sedaviisi, kuivõrd lihtne võib olla teha esimene samm. Vaja on vaid tahtmist, läbimõeldud ideed ning pisut harjumist tavapärasest keerulisemate arvutiprogrammidega. Meetodil on ka positiivne eesmärk: kaotada tinglik eraldusjoon esineja ja huvilise vahel. Esineja annab küll kätte vajalikud juhtnöörid ja aitab probleemide tekkimise korral, kuid tegelikud teadmised ammutab huviline tegutsemise käigus ise, katsetades ja proovides, eksides ja luues. Festivali vaimuna läbis õpimeetod kõiki töötubasid ja tekitas vabama õhkkonnaga vestlusringid. Mõlemad tõid üllatuslikult kokku päris suure hulga huvilisi ning esimest korda oli märgata, et paljude huvi ei jää ainult festivalinädalasse, vaid annab mõtlemisainet ka selle lõppedes.

Lisaks positiivsele vaimule tutvustati sel aastal festivalil hästi ka meediakunsti üht olulisemat toimemehhanismi – eksperimenti ja mängu. Nagu teadus nii vaatab ka meediakunst ekisteerivaid seadusi ja arusaamu nihestatult, et avastada uusi tegelikkuse kirjeldamise võimalusi. Sedaviisi programmeerib kaasaegne elektrooniline kunst pidevalt ümber juba sissetöötatud koodid või esitleb neid uute meediumide kaudu. Näiteks sobib hästi Anne Roquigny’i projekt „Webjockey”, kus samanimelise arvutiprogrammi abil esitatakse performance’i vormis mitmel ekraanil erinevaid veebilehti. Kui VJ monteerib reaalajas kokku videoklippe või DJ paneb omavahel kokku muusikapalu, siis WJ loob vaatajale helist ja pildist koosneva narratiivi, mille üksikuteks elementideks on Interneti avarustest leitud veebilehed. Nii eksperimenteerib projekt võrguga ning asetab uude valgusesse VJ-kunsti meediumi põhimõtted. Mängu tähtsust elektroonilises kunstis illustreeris tabavalt aga Taavet Janseni ja Maike Londi töötuba „Experimental Electronics Vol 2” (Eksperimentaalelektroonika. Köide 2”, kus õpetati muutma elektrooniliste lastemänguasjade tavapäraseid funktsioone. Töötoa käigus sai igaüks mänguasja ümber ehitada, tinutada ja katsetada tulemust helis, s.t kõlaritega ühendatud mänguasi hakkas vastavalt muudatustele tegema omanäolist muusikat. Töötuba kulmineerus lühikese kontserdiga, kus kõik osalejad mängisid koos omavalmistatud pillide-mänguasjadega.

Sel aastal oli peateemaks „Peidetud ruum”. Festivali brošüüri järgi uuriti selle raames reaalse ja virtuaalse ruumi suhteid, jälgimisühiskonna probleeme ja (peidetud) ruume. Festivali infotekstides jäi kõlama ka varjatud ruumide temaatika (näiteks DNA bioloogilises kehas või veel avastamata mateeria kosmoses). Need ruumid või infokogumid asetsevad meie kõrval potentsiaali või plahvatuslike võngetena, nii et leides varjatud ruumi, teeb meie maailmapilt läbi hüppe ja tulemuseks avaneb suur hulk olulist informatsiooni. Selline peidetud ruumi käsitlus jäi aga vaatluse alt välja. Kuigi „Ööülikooli” vestlusringis avati kuulajale 0 ja 1 arengulugu ja tehti meeleolukas sissevaade kvantfüüsikasse ja -arvutitesse, ei selginenud siin siiski, kus asub see peidetud ruum, millised on tema omadused ja tegelik potentsiaal. Samuti liikus jututeema peidetud ruumi metafoorist eemale diskussioonis „Peidetud ruum”, jätkudes selle asemel eelmiste ettekannete vaimus aruteluna moe- ja meediakunsti üle. Nii jäi tabamatuks üldteema sünteesimine kogu festivali programmiga. Kui terve nädala kestnud kõrgetasemelise videonäitusega olid linnaruumist üles otsitud peidetud ruumid ning loodud (varjatud) ruume ruumide sisse, siis ülejäänud programmis jäädi üldteema esitamisel hätta. Erandiks võib-olla unustatud linnahalli fuajee, kus toimus „Plektrumi” traditsiooniline klubiõhtu. Muidugi tekib siin ka küsimus, kas üldteema peabki läbivat kajastamist leidma, kas see on kontseptuaalselt kompaktse festivali toimumiseks üldse oluline. Ehk tuleks hoopis teema sõnastamisel see kohe selgemalt piiritleda või leida programmis sellele kindel väljund näiteks ühe konstruktiivsema ja täpsema ürituse näol. Nii leiaks üldteema paremini käsitlemist ega hakkaks lõhkuma festivali traditsioonilisi eesmärke, olgu selleks siis VJ-kunsti propageerimine või „tee seda ise” õpimeetodi rakendamine.

Muidugi puudutab üldteema festivali kontseptsioonilist külge ega tõuka oma selguses või selgusetuses õnneks eemale külastajaid. Viimaseid oli sel aastal päris palju. Seega näitas festival „Plektrum” kindlasti jätkuvat huvi meediakultuuri nähtuste vastu, samuti külastajate kasvavat uudishimu ja valmisolekut ise projektides kaasa lüüa. Seda tõestavad festivali jooksul mitmel pool tekkinud iseseisvad arutelud, kus kuuldut-nähtut analüüsiti ja ka mitmeid mõtteid tekkis. Nii näiteks sündis festivalimelus eestikeelse digitaalset kultuuri käsitleva võrguajakirja idee: eesmärgiks just kompaktse emakeelse allika loomine, mille arutelusid ja artikleid on võimalik refereerida. Samuti kinnitati omavahelistes jutuajamistes soovi, et digitaalkultuuri tutvustavad üritused peaksid leidma toetuspinna aasta ringi väiksemate häppeningide ja vestlusringide näol – et sõnum ja vaim pääseksid paremini esile ning huviliste ring kasvaks veelgi. Seda ikka eesmärgiga tutvustada tehnoloogiat kui mängu ning digitaalset kultuuri ja kunsti kui valdkonda, mille reegleid saab igaüks põnevate tulemuste saavutamiseks muuta.